Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Toomas Kiho: täna on riigikogu ees üks vabariigi olulisimaid seaduseelnõusid

9
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Rail Baltic. | FOTO: eskiis

Riigikogus on täna superkolmapäev. Hiidpäevakorra üheks pügalakeseks on 15. punktina ka «Eesti Vabariigi valitsuse, Leedu Vabariigi valitsuse ja Läti Vabariigi valitsuse vahelise Rail Balticu / Rail Baltica raudteeühenduse arendamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse» eelnõu esimene lugemine, kirjutab Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho.

See viieteistkümnendajärgulisena paistev küsimus on aga ometi üks olulisemaid seaduseelnõusid, mida Eesti Vabariigi Riigikogu üldse kunagi on menetlenud. Sellega kaasneb ränk vastutus, lugupeetud riigikogu. Pidagem hoogu ja mõtelgem selle üle korraks: mida see kaasa toob?

Eelnõu vastuvõtmise korral muudetaks Eestimaad olemuslikult. Kogu senist loodus- ja asustusstruktuuri eirates rajataks läbi meie soode ja metsade enneolematu taristu, millesarnast pole aastatuhandete kestel Eestisse ehitatud, ning võetaks Eestile hiiglaslikud rahalised kohustused.

Ehitusega kaasnev mõju pöörab maa sõna otseses mõttes pahupidi – et trass ja viaduktid rajada, on vaja seninägematul hulgal liiva-, kruusa- ja kivikillustikukoormaid, maa lõigatakse põhjarannikult lõunapiirile ulatuva taraga kaheks, ning võetavad rahalised kohustused ulatuvad kaugele riigieelarve piiridest. See viimane ongi aluseks, miks valitsusjuhtide allkirjastatud lepe üldse riigikogus ratifitseerimisele kuulub ning niiviisi riigikogu liikmetele lõppvastutuse paneb.

Kui riigikogu oma nõusoleku lisab, st lepingu ratifitseerib (tõsiselt ei taha sellisele võimalusele mõeldagi), siis oleme end sidunud kohustusega just nimelt selline rajatis valmis ehitada. Taganemisteed lepingu jõustumisel enam pole – seda saab takistada vaid ettenägematu force majeure, just nii on kirjas valitsustevahelises lepingus. Tahaks hüüda: Oo, eesti rahvas, kas tõesti peame vääramatule jõule oma lootused seadma?

Kui vääramatu jõud aga vahele ei astu, siis ei pääse me selle kolossi ehitamisest, maksku see mis maksab. Ja seejuures tuleb seesinane Rail Baltic just sellise hiigelrajatisena valmis ehitada ka juhul, kui Euroopa Liidu poolt rahastamine oluliselt väheneb või üldse kaob – ka see tuleneb allkirjastatud lepingust. Ainsa leevendusena, juhul kui tõepoolest projekti pikaajalist rahastamist ei suudeta tagada, st eurorahad peaksid langema ära (praegu on lootused rajatud ELi rahastusele 80–85% ulatuses), on võimalik edasi lükata vaid projekti valmimise lõpptähtaega, mis praegu on aasta 2025.

See tähendab, et kui riigikogu tõepoolest – vastu igasugust kainet mõistust – lepingu ratifitseerib, siis peab eesti rahvas sellise «vahva» maad poolitava rajatise valmis ehitama igal juhul. Ja vajadusel maksma seda oma taskust ning muude asjade arvelt. Kõik pöörame vabatahtlikult segi ainult selle nimel, et võita hüpoteetiline veerand tundi reisirongi sõiduajast Tallinna ja Pärnu vahel...

Aga Riigikogul on ka teine võimalus – jätta leping ratifitseerimata ning paluda valitsusel teha sellesse muudatused. Selmet rajada uus trass, tuleks RB Eesti osas kasutusse võtta senine – just nii talitab samal raudteel Poola. On täiesti võimalik rekonstrueerida olemasolev raudtee kiiruseni 160 km/h, soodsam on ehituse enda hind, lisaks kaob nii ka vajadus kõikide ristumiste kahetasandilisuse järele ning pole tarvis ka maad lõhestavat tara.

Veel kord: kaotada on palju, võita vaid 15 minutit.

Tagasi üles