Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ahto Lobjakas: Kenderi võit on terve ühiskonna võit

53
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Ahto Lobjakas | FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Tagasi on löödud katse kehtestada Eesti Vabariigis tsensuur. Kui Harju maakohus mõistis Kaur Kenderi õigeks lapsporno kirjutamise süüdistuses, kaitses kohus loomisvabadust. Kirjanik on oma loomes vaba, ehk nagu Kender ise ütleb: tal on valge paber ja mustad tähed. Kuidas tähed paberile paigutuvad, otsustab loomeakt üksi.

Kuid see on vaid pool rehkendust. Sõnad «tsensuuri ei ole» põhiseaduse paragrahvis 45 ei piirdu ainult loominguvabadusega. Iga Eesti kodanik võib end väljendada, nagu tahab. Selle lausega kinnitab riik, et tal pole rahuajal kodaniku üle muid õigusi peale nende, mis puudutavad avaliku korra ja riigi kaitset.

Need erandid on aga ikkagi määratletud kodanike õiguste kaudu: avalik kord ja vaba riik on vajalikud selleks, et kodanikud saaksid vabadust nautida. Au ja hea nime kaitsel kaitseme piiri, mille sees igaüks meist on vaba niikaua, kuni me ei riku teise sama vabadust.

Kõlblus ei kuulu sellesse ritta. Katse kehtestada mingit välist, kõrgemat õigust kodaniku üle on jäänuk aegadest, mil inimene polnud lõpuni vaba enda eest otsustama. Kõlblus on ainus erand väljendusvabaduse piiramisel, millel tänapäeval puudub ratsionaalne alus. Sest mis saaks olla see kõrgem võim, kui riik on vabade kodanike ühendus ja kirik temast lahutatud? Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne mainib meilegi kehtivat pretsedenti Euroopa Inimõiguste Kohtust (EIK), millega lükati kõrvale apellatsioon inglise loomõiguse «headele kommetele», mille järgimist võis võim kunagi kodanikelt eeldada.

Head kombed, ütles EIK, ei anna ilmselgelt piisavat juhist selleks, kuidas tulevikus käituda. Kõlblus on mineviku lapsevanemlik diktaat, meie ajastu olemus seisneb iga inimese täiskasvanulikus iseenese eest vastutamises ilma eelhoolde vajaduseta, nagu kirjutas juba Immanuel Kant. Meie aja kõlblus on seadusekuulekus, muidugi eeldusel, et seadused on valgustatud ja vabad. Kodaniku võimalus ise enda eest otsustada on riigi vabaduse proovikivi.

Kenderi kaasus annab ka sissevaate sellesse, kuidas väljendusvabadus peab austama kaaskodanike vabadust. Kaaskodanike alandamise, solvamise, nende ründamisele kutsumise keelamine pole tsensuur, kuna kaitstakse nende vabadust riigi võrdsete suveräänsete subjektidena. Kunstnik samas ei haava luues midagi peale sümbolite. Laste puutumatus on tähtis, aga kirjanduses rebitakse ta kontekstist välja.

Võtkem paralleel antisemitismi ja holokaustiga – vabas maailmas ei keela nende kujutamist ei trükis ega pildis keegi. Õõvastavalt tõetruult antisemiitlikke tegelasi leiame näiteks Martin Amise «Huvitsoonis» või Umberto Eco «Praha kalmistus». Eco raamat on eesti keelde tõlgitud. Kas tähendab see prokuratuuri loogika järgi, et laste pilastamist kujutav kirjanik õhutab lastepilastamisele, aga holokausti ja antisemitismi meisterlik kujutaja juutidele ohtu ei kujuta? Või on juudid meile riigis vähemtähtsad kui lapsed?

Veel kaks olulist momenti. Kender avaldas «Untitled XII» asudes USAs, riputades teksti Suurbritannias asuvasse serverisse. Millel rajaneks Eesti riigi õigus tsensuurile? Et Kender kirjutas eesti keeles – ja siit järelduvalt jälitab Eesti riik kõiki eesti keeles kirjutajaid üle kogu maailma? Aga mis oleks juhtunud, kui «Untitled XII» oleks ilmunud võru keeles? Inglise-eesti keelte seguna proportsioonis 51-49?

Teiseks on suur väärtus, et langes veidigi see postsovetlik 99-koma-midagi suhtarv, mis tähistab süüdistuse esitanud prokuratuuri võidu tõenäosust Eesti õigusemõistmises.

Tagasi üles