Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tiiu Kuurme: ikka veel emale lootes

7
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Tiiu Kuurme. | FOTO: Elmo Riig / Sakala

Emast on räägitud küll palju, ent siiski nii vähe. Üksainus emadepäev oma pidukõnedega on kindlasti ebapiisav, kui mõelda inimesele, kes on nii lähedal olemise ja mitteolemise üle otsustamisele, kirjutab kasvatusteadlane Tiiu Kuurme.

Ema on see, kelleta mind poleks. Ema hoiab taevalaotuse mulle peale kukkumast, kui koduukse taga on ärev. Kui ema on kodus, siis ei juhtu – sellest veendumusest ammutasid usalduse elu vastu ka Stalini-ajastu lapsed. Ema on režiimidest võimsam. Ema pole vaid see igaühe ainuline  inimene, ema on kultuuriline Suur Narratiiv, kellele kuulub maagiline vägi, sest elu edasikandumise müsteerium loob tema ümber aupaiste. Emaks saamine on tulek pühitsetute sekka. Ema ümber on kultuur põiminud väärtustest ja tähendustest laetud kihistused ehk mütoloogia, mille najal on ühiskonnad säilitanud oma kestmise enesekindluse.

Emamüütide sisuks on enam-vähem kõik see õilis, mida inimesed enese kohta on soovinud arvata: kirglik isetu armastus, meelekindlus, hellus, headus, eneseohverdus, halastus, tugevus, piirideta andestus. Ema avab ukse mistahes kellaajal ja annab ära viimase. Tänu emadele, tänu naiste väele taastusid maskuliinse võimukire tapatalgutes hävitatud ühiskonnad läbi ajaloo. Mis olekski loomulikum, kui et see roll eeldab palju ja kohustab paljuks.

Religioonide emakujude kuvand on puhtus ja pühapaiste samaaegse rikutuse võimalusega. Ema ja naine polekski tihti justkui seesama inimene, sest naine võib olla edev, ahvatleja, eksitaja, tujutseja. Ema seda ei ole, tema ei tohi.

Nii on emaks saamine otsekui lunastustegu, et saada vabaks naiseks olemise kahetistest patuhõngulistest joontest. Lapse sigitamise patune nauding ja uue elu sündimise pühapaiste mähivad selle müsteeriumi silmakirjalikkuse rüüsse. Kuidas ikka lapsi tehakse, sellest ei räägitud hiljuti üldse. Nüüd näitab meedia, saadaval on ratsionaalse õpiku kiretu tekst ja alatised kahemõttelised nilbused. Nii on emaks saamine varjutatud vastuolulistest tähendustest, olles teisalt ka karistus lihalike naudingute eest. Abielurituaalides legitimeerimata emadus loeti põlastusväärseks, emad märgistati langenud naisteks ja lapsed patuviljaks.

Emaduse mütoloogia muudab noore naise elu täiesti, sest asetab iga naise kohale hulga nõudlikke ühiskondlikke ootusi. Koolitüdruk, kes veel hiljuti võttis teistest suurema koogitüki, tujutses poes riidehilpe valides, muutus aineolümpiaade võites ninakaks, narris väikesekasvulisi poisse ja kujutas enesele ette suurt tulevikku loojate parnassil, on järsku silmitsi loobumise nõuetega, mida tema vastsündinule lisaks esitavad veel mees, suguvõsa, kogukond. Äsjane ilmakodanik ei jäta tema elus midagi endiseks, ja ometi pole meil tulnud aruteluks, mis toimub sellega seoses noorte naiste hinges.

Ettevaatlikult on mainitud vaid sünnitusjärgset stressi. Ikka veel loodetakse, et see müüt, need ootused ja kohustused töötavad kui bioloogilis-kultuuriline kellavärk endise enesestmõistetavusega. Ent tüdruku ja ka poisi kasvukeskkond ning kujunemise lugu on saanud teiseks. Selle väliseks tagajärjeks on läänelike ühiskondade mure uute ilmakodanike (umbmaterialismi küünilises kõnepruugis tööjõu) vähese lisandumise üle, ärev statistika ja toetavad meetmed.  Homse päeva emad kujunevad oludes, millesarnaseid senises kirjapandud ajaloos ei tunta. Kui katkestuste kultuur toimib kõikjal, siis miks mitte ka emaduse narratiivis?

Kui senised kultuuri mõttelised ilmasambad väsivad ning murenevad, oleks aeg uurival viisil otsa vaadata ka emaduse mütoloogiale. Veel kaitseb teda repertuaar enesestmõistetavusi, mida ema kõike on ja mida ema kõike peab. Võiks aga märgata, et kasvõi haridus kui enesetäiustumise teekond on juba ammu tekitanud olulise vasturääkivuse. Valge inimese arengulugu 18. sajandi Bildung’i ideestiku enesetäiustamise lubadustes pole kunagi emaga seotud olnud, sest ema juba pidigi olema täiuslik, armastus valmiskujul, ja teisalt ei sobinud tal olla liiga nähtav ühiskondlikul näitelaval.

Praeguses tihenenud ajas leiame eri põlvkondades eest selle müüdi erinevad vormid. Vanemate põlvkondade emades elab endist elu see emaroll, millest emadepäeval kunagi ei räägita: võimas peab ja kasin tohin. Ema on tagaplaanil, tema tahtmised ja vajadused ei loe või siis ühtigu pereliikmete heaoluga. Lapsed sündisid siis, kui tulla tahtsid, ja emal tuli olla valmis. Ema on igiliikur. Tal pole sobilik lubada enesele paigal istumist ka pidulauas, ta kannab ette liudasid. Emale jääb kõige väiksem või kõrbenud tükk, ehkki tema on teinud söögi. Ema jätab enese ilma, kui midagi on vähe.

Ema peab olema alati saadaval, ema unevõlg on loomulik, ema lepitab kisklevad lapsed ja vaigistab märatseva mehe, ema on keskel, emale langeb meelepaha, kui kodu pole korras, ema tööd saavad nähtavaks siis, kui need on tegemata. Ja ema on alati võtta, kui keegi peab olema süüdi – laste kehvas õppeedukuses ja murdeea kriisis, mehe halvas tujus või et rohi kasvab liiga kiiresti. Tema hariduspürgimused olid kohatud. Veel hiljuti polnud haruldane kõnepruuk: naised on vallutanud ülikoolid, naised tungivad akadeemilistele aladele, naised tõrjuvad mehi eemale meestele loodud ametitest.

Emad, kes on praegu viiekümneaastased ja vanemad, jalutasid juba sisse kõigi koolide avatud ustest, sest nõukogudemaal kehtis sugude võrdsus. Paralleelselt toimus ka teispool raudset eesriiet naissoo hariduslik edulugu ja hakkasid kõlama appihüüded: päästke poisid! Need naised ei saanud enam aru, miks ei peaks neilegi sobima koht parnassil ja mainekas istekoht kabinetis, kauged komandeeringud ja teaduskraadid.

Lapsi sünnitati teadlikult, ehkki mõned veel juhtusid. Kogu väge kokku võttes püüti siduda emadus tööeluliste kohustustega. Neid survestas tubliduse imperatiiv – õigustada oma staatust, olla parim, olla andunud perele ja lastele, neis oli tugevalt arenenud välise hindava pilguga arvestav objekti-mina. Nii hoidsid nad müüdi ratsionaalset poolt ja jätsid enese teada, mida see kõik maksis. Hakati rääkima rollide konfliktist ja töö ning pereelu sidumisest, kuigi kõigile oli selge, et tööelu loeb kõigepealt.

Kolmekümnendates eluaastates emad on saanud oma tahtmisi ja rahuldanud kapriise, neile on omistatud nartsissistliku ego omadusi. Nad kasutavad täiskomplekti nn Wilhelm Meisteri rännuaastatest, mida Goethe kunagi elukaare osaks luges – kuigi need oli ette nähtud vaid meestele –, ja võtavad ette kogu planeedi. Üks meile tähtis kahaneva ja vananeva rahvastikuga väikerahvas loodab ikka veel emale – noored naised, hakake sünnitama! Ent nemad lähevad Austraaliasse seiklema.

Laste sünd on bioloogia, mida korraldab ratsionaalne mõistus, tulla tohib ainult siis, kui aeg on sobiv. Kahekümnendates olles planeerisid nad laste sünni kuhugi silmapiiri taha ning riigi rahaline abikäsi ei pane neid naljalt ringi mõtlema. Veel kunagi pole siinmail emaks olemine olnud sedavõrd turvatud, toetatud ja kiidetud kui nüüd. Ent vaade mitmesse ilmakaarde pakub põnevaid väljakutseid. Mis küll peaks praegustes oludes kasvanud noore naise jaoks tegema emarolli nii vastupandamatuks, et öelda end mõneks ajaks lahti elu tuhandest võimalusest?

Emadus on valik. Mis mõjuks, et emadus oleks esimene valik kõige muu ees? Kas saabki valida emadust, kui tüdrukul pole oma haridusele ja ambitsioonidele vastavat valikut meessoo esindajate seast? Sest suur osa neist jättis pooleli juba põhikooli, mingi osa kasvatati ülbeks ja enesekeskseks, mingi osa käib alla meelemürkide sõltuvuses, mingi osa elab ema külmkapi kõrval, ja see näib neis ületavat soovi olla pereisa.

Üldse pole avalikult räägitud, et emaks olemine on raske, töömahukas, rutiinne. Et väike laps ei ole puhkus ja et emad on magamata, koristamas, köögis. Nad on üksi koju jäetud, seltskonnata, väsinud laste kisast ja rääkimast vaid lihtlausetes. Lisame perede lagunemise ja pangalaenu ebakindluse. Ja veel: uskumatult paljude jaoks kulgeb see elu habras aeg vägivaldse kohtlemise hirmus. Emast ei sõltu vaid statistiline rahvuse jätkumise lootus, ema hingeseisundist, elujõust ja kannatlikkusest sõltub, kas tema järglased üldse tahavadki olla vanemad ja millised inimesed neist saavad.

Emaduse mütoloogia on suunanud tüdruku kasvatust vaikiva allaheitliku kohusetruu tubliduse poole, manitsenud leplikkusele ja kuulekusele. Ent meil on juba ka teistmoodi tüdrukuid, kes kirjutavad uurijale näiteks nii: «Me kogume vaikselt võimu», «Me pole nii hellad, kui välja paistame», «Nad arvavad, et oleme nõrgemad, aga me tõestame neile vastupidist», «Eesti naine on Eesti Nokia» (allakirjutanu õpilasuurimusest).

Ühiskondade jätkusuutlikkus hakkab järjest enam sõltuma emadusele antud tähendustest. Emaduse problemaatikat on mitmel pool maailmas üha enam uuritud, et mõista neid muutumisi ja kujundada vastavalt ühiskondlikke abinõusid ja mentaliteete. On uuritud emade eneste kogemusi, ent ka kultuurilisi praktikaid ja emaduse institutsiooni laiemalt. Uurijad soovitavad eristada emadust kui ühiskondlik-kultuurilist institutsiooni koos normide ja piirangutega, ning teisalt ema ehedaid kogemusi.

Kas on siin esiplaanil elukülluse, lapse kasvamise ime, päriselt olemas olemise ja oma väe üle tuntud uhkuse kogemus või siis ilmajäetuse, tõrjutuse, sõltuvuse, marginaliseerituse kogemused. Kui müüdid enam ei toimi, hakkab tõusma kogemuste tähendus – midagi, mis vääriksid mu panustatud vaeva. Elame ajajärgul, mil tähtsustub erakordsete ja tähenduslike kogemuste väärtus, sest materiaalsed hüved seda enam ei ole. Need on küll ema kohustused kergeks teinud, võtnud mähkmepesu ja lutipudelite keetmise vaeva ja andnud aja lapsega olla.

Vahest siiski tasub loota, et emaduse müsteerium oma ürgse erakordsusega võib üles kaaluda Austraalia ja Brüsseli, kruiisid, vastuvõtud ja seltskonnad. Rahvastikumuredes Eestis oleks ammu aeg tõsiteaduslikeks emaks olemise ja seda saatva mentaalse poole uuringuteks, ka ühiskondlik-kultuurilise tähendusvälja mõjutamiseks, sest on juba rahvuslikult häbenemisväärne, kui aasta ema nominatsiooni ümber vallandub kära sedavõrd algelisel põhjusel, nagu see äsja oli.

Tagasi üles