Merike Kull, Marko Uibu, Triin Vihalemm: kuidas «istuva ajastu» lapsed koolis liikuma saada

Merike Kull Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Liikumine on kindlasti üks oskus ja harjumus, mida tuleb nüüdiskoolis teadlikult arendada, sest elu ise seda kõigile ühetaoliselt enam ei õpeta. Miks ei võiks Eesti laste vähese liikumise kui maailmas uue ja üha süveneva probleemi lahendamisel ka rahvusvaheliselt silma paista? küsivad Tartu Ülikooli teadlased Merike Kull (TÜ liikumislabor), Marko Uibu ja Triin Vihalemm (TÜ ühiskonnateaduste instituut).

Postimehe ajakirjanik Nils Niitra juhtis artiklis «Võtame lapselt tooli ja telefoni, anname asemele palli» (PM 2.05) tähelepanu vähese liikumisega kaasnevatele probleemidele, millest üks on laste rühihäired. Tõepoolest, nutiseadmed, linnaelu ning tulevikutöö iseloom kujundavad meie eluviisi märkamatult üha istuvamaks. Aina vähenev vajadus teha füüsilist tööd või jalgsi liikuda tähendab mugavamat elu, aga ka märkimisväärseid terviseriske. Liialduseta võib tänast ja lähitulevikku nimetada «istuvaks ajastuks».

Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel liigub 80 protsenti maailma rahvastikust ebapiisavalt. Liikumisvaegus ja pidev istumine on paljude tervisehädade üks olulisi põhjusi ja Eesti ühiskond pole erand. Eriti mõjutab liikumisvaegus lapsi ja noori, kes vajavad terveks täiskasvanuks kasvamiseks piisavalt liikumist ja kehaliste oskuste arendamist. Piisav liikumine tähendab päevas vähemalt tund aega füüsilist aktiivsust, nii et laps hakkab kergelt hingeldama ja tema nahk läheb soojaks.

Tartu ülikooli liikumislabori uuringud näitavad, et koolipäevadel liigub Eesti 7–13-aastastest lastest piisavalt vaid iga neljas. Vanuse lisandudes kehaline aktiivsus langeb ja istumisaeg pikeneb veelgi.

Vähese aktiivsuse probleem ei puuduta kõiki lapsi ja noori ühetaoliselt. Ehkki nutiseadmete ajastul oleks kõigil kasulik rohkem liikuda, on iseäranis haavatavad need noored, kes jäävad spordist või liigutamist nõudvatest tegevustest kõrvale. On siis põhjuseks halvad kogemused või vähesed võimalused sporditegemisel, perekondlik taust, pingelised suhted eakaaslastega või lihtsalt juhus.

Tartu ülikoolis liikumisanduritega tehtud mõõtmised Eesti koolides näitavad aktiivsuses suuri vahesid, seda nii ühes klassis kui ka klasside vahel. 7–13-aastaseid lapsi, kes ei täida liikumissoovitusi mitte ühelgi koolipäeval, on 17 protsenti. Kolmandik ei liigu üldse või liigub piisavalt ainult ühel päeval. Vaid iga kümnes 7–13-aastane liigub piisavalt kõigil seitsmel päeval nädalas.

Suured erisused tulenevad nii laste endi kogemustest ja suhtumistest kui ka perede väga erinevatest harjumustest. Kas ja mida võtab perekond ette näiteks nädalavahetusel: kas minnakse matkama või lubatakse lastel jääda arvuti ette? Otsustav ei pruugi olla tervislikuma toidu või spordiklubi pääsme ostmiseks kuluv raha, vaid see, kas selliseid tegevusi tajutakse normaalse ja vajalikuna. Uuringud näitavad Eestis ka märkimisväärseid erisusi tervisega seotud normide tajumisel ja elustiilivalikutes.

Perede suurte erisuste tõttu on keeruline parandada olukorda liikumisharjumustele suunatud kampaaniaga või terviseüritusega. Neid märkavad ning kohale tulevad ikka pigem need, kes on juba nagunii aktiivsemad. Sellisest erisusest ülesaamiseks tuleks muutusi luua pigem koolikeskkonnas, mille eesmärgid ongi kõigile hariduse andmine ja kõigi arengu toetamine.

Kool loob tulevikuühiskonna jätkusuutlikkust. Elukeskkond on väga kiiresti muutunud ning seetõttu vajavad ka oskused ja harjumused, mis tundusid varem iseenesestmõistetavad ja isetekkelised, nüüd teadlikku ja kannatlikku arendamist. Liikumine on kindlasti üks oskus ja harjumus, mida tuleb nüüdiskoolis teadlikult arendada, sest elu ise seda kõigile ühetaoliselt enam ei õpeta. Koolis veedavad lapsed ja noored arvestatava osa päevadest ning neid on võimalik liikumistegevustesse kaasata võrdsematel alustel. Kehaline «kirjaoskus», mis tähendab liikumiseks vajalike oskuste ja motivatsiooni kombinatsiooni, on üks osa meie haridusest ning käib meiega kaasas kogu elu.

Kooli nähakse tihti siiski tõsise töötegemise kohana, kus lapsed peaks istuma ja õppima. Liikumislabori uuringud näitavad, et Eesti koolis ei katkesta sageli isegi vahetund järjestikust istumist. Ühelt poolt on suur takistus nutiseadmed, mis täidavad laste vaba aja. Teiselt poolt ka õppimisele keskenduv koolikultuur, mis väljendub näiteks siltides «Koridoris me ei jookse!», ehkki õpilastel pole võimalik minna mängima ja jooksma õue või võimlasse.

See oleks oluline nihe, kui teadvustame, et koolil on laste ja noorte liikumisaktiivsuse kasvatamisel võimalik võtta suurem roll. Koole tuleb selles kindlasti ka kõigiti toetada.

Ideaalis võiks koolipäev sisaldada nii palju loomulikku liikumist, et kõik lapsed saaksid vajaliku miinimumi täidetud. Liikumisvaegus on suur probleem ja muude vahenditega, nagu näiteks teadlikkuse tõstmise kampaaniad, seda piisavalt ei paranda. Tartu ülikooli katseprojektis «Liikuma kutsuv kool» selgitatakse tõhusamaid ja kestlikumaid viise, kuidas eri võimalustega koolides koolipäeva liikuvamaks teha: aktiivsest kooliteest aktiivsete vahetundide ja ainetundideni. Kuigi katsetused on kestnud vaid poolteist aastat, võib välja tuua üldisemaid soovitusi, kuidas koolid saaksid «istuva ajastu» väljakutsetele vastata. 

Esiteks on oluline loomulike, poolautomaatsete liikumisvõimaluste loomine, mis eeldab kogu koolikeskkonna sobivaks disainimist, arvestades, et valdav osa liikumisest ei ole teadlik pingutus. Jooks vahetunnis kolmandalt korruselt keldrikorrusele, kus puuviljavahetunnis jagatakse õuna ja banaani, ei ole õpilastel teadvustatud spordi või isegi liikumisena, ent katkestab järjestikuse istumise. See võib tunduda väikese asjana, ent niisugused väikesed muutused viivadki aktiivsema koolipäevani.

Teiseks on oluline rõhutada liikumist kui omaette tähendusega sõna ja tegevuseesmärki. Kuigi tervisega seotakse sagedasti sporti, ei näe kõik noored sporditegemist loomuliku ja neile sobivana. Sport on ajalooliselt tugeva tähendusväljaga, seostudes saavutuste, enese ületamise, meeskonnatunde ja muude positiivsete väärtustega, mis ei motiveeri aga kõiki noori ise tegutsema. Oleme nõus, et sporti tuleb noortele tutvustada võimalikult paindlikult: luua võimalusi spordihuvilistele ning kaasata neid, kel endal ehk ei ole piisavalt huvi ja võimalusi olnud. Samas toonitame, et spordi tähendus ei peakski lahjenema nüüdse «istuva ühiskonna» vajaduste rahuldamiseks, vaid juurde peaks tulema «liikumise» mõiste koos konkreetsete tegevustega.

Sport ja liikumine peaksid olema teineteist toetavad, kuid mitte teineteist allutavad mõisted. Liikumine tuleks tähenduslikult eraldada saavutuslikust, normatiivsest spordimaailmast. Liikumisaktiivsuse puhul ei saa ega tohi võtta kõigi laste keskmist, vaid tuleb taotleda kõigi kaasahaaramist. On väga hea, kui Mari käib trennis, aga Mari mitu trennis käiku nädalas ei kompenseeri Jüri lakkamatut istumist arvuti taga. Jüri liikumisvaegusest tingitud tervisehädad saavad tulevikus probleemiks ka Marile ja kogu ühiskonnale. Väheliikuvale Jürile ja tulevikuühiskonnale on abi ka sellest, kui ta kõnnib jala kooli ja koolist koju.

Meie senine kogemus liikumisuuringutest ja tegevuste plaanimisest kinnitab, et kõigi laste kaasamine liikumisse võib õnnestuda. Koolidel on juba praegu kasutada palle, hüppenööre jm vahendeid, mis seisavad väljaspool kehalise kasvatuse tundi aga enamasti jõude. Koolide senised kogemused näitavad, et vahendite kasutusele andmine aktiivsetes vahetundides võimaldab nii täiendavat liikumisoskuste arendamist kui ka ühist mängimist ja tegutsemist.

Üks eesmärke võiks olla koolipäeva paindlikkus ja liikumissõbralikkus. Paindlikum koolipäev võimaldab pikemaid liikumisvahetunde, mille jooksul on võimalik ka õue liikuda, kavandada õpilaste endi läbiviidavaid tantsu- ja mänguvahetunde või toimetada liikumiskeskustes. Ka paaristundide kavandamine pakub rohkem liikumisvõimalusi, kui neid kasutada näiteks õuesõppeks või lõimida liikumispausidega. Ühe võimalusena võiksid õpilased saada tunniplaani raames osaleda koolis toimuvates spordiringides, et tutvuda eri spordialadega ning kogeda positiivset sportlikku pingutust. See eeldab küll väga head koostööd kohaliku omavalitsuse ja spordiklubidega, aga säästaks nii laste kui ka lastevanemate aega ning oleks kättesaadav ka nendele õpilastele, kelle vanematel ei jätku võimalusi või tahtmist laste spordihuviga tegeleda. Sellised spordiringid võiksid spordiklubide ja treenerite koostöös võimaldada eri alade õppimist ega peaks tingimata olema ühe spordiala kesksed ja võistlusspordile suunatud.

Laste ja noorte liikumisega seonduv vajab meie «istuval» nutiseadmete ajastul kindlasti jätkuvat arutelu. Liikumisega tuleks enam arvestada kooliruumide, koolipäeva ja koolitee kujundamisel.

Liikuma kutsuvate koolide katseprojektis on koolidel olnud vabadus leida just neile sobivaid lahendusi. On need siis õpilaste läbiviidavad aktiivsed vahetunnid, õpetajate nutikad meetodid liikumise põimimiseks ainetundidesse või põrandatele märgistatud mänguväljakud ja ronimisseinad koridorides. Lahendusi sellele, kuidas liikumist rohkem koolipäeva põimida, siduda seda koolitee, vahetundide  ja ainetundidega, tuleb edasi otsida. Miks ei võiks Eesti laste vähese liikumise kui maailmas uue ja üha süveneva probleemi lahendamisel ka rahvusvaheliselt silma paista?