Maarja Vaino: Eesti avalikkus muutub üha lapsemeelsemaks

Maarja Vaino Foto: Mihkel Maripuu

«Vähem infantiilsust!» oleks sobiv hüüdlause meie poliitikutele, leiab kolumnist Maarja Vaino.

Vahel puutume kokku tõdemusega, et elame infantiilistumise ajastul. Ennekõike on selle näiteks valitsev noorusekultus, vajadus olla pidevalt õnnelik (vrd: «õnnelik lapsepõlv» reklaamitööstuses), üleskutsed elada hetkes (vrd: väikelapsel puudub kaugem mineviku-tulevikutaju) ning tohutu enesekesksuse pealetung (iseloomulik eeskätt lastele ja ebaküpsetele täiskasvanutele).

Mis on infantiilne? Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb: lapselik, lapsepärane, arenematu. Teatud lapsemeelsus täiskasvanute hingepõhjas on minu meelest vajalik, et säilitada ühiskonnas vabamat õhustikku ja mitte takerduda liiga normeeritud ellu. Kuid nagu kõige muuga, nii läheb ka lapsemeelsusega kehvasti, kui selle kultiveerimisega kaldutakse liialdustesse ning sellest endast saab elu dikteeriv norm.

Viimasel ajal on infantiilne joon olnud häirivalt esil nii poliitilises kui ka laiemalt ühiskondlikus diskussioonis. Tahes-tahtmata sugeneb võrdlus ühe konkreetse perioodiga väikelapse arengus. Seda nimetatakse fantaasiaperioodiks. See on aeg, kui laps hakkab aktiivselt kasutama oma kujutlusvõimet. Iseenesest on see erakordselt vajalik arenguetapp. Aga kõrvalnähuna võib juhtuda, et lapse loomingulisus areneb selles vanuses nii hoogsalt, et teinekord võib ta oma kujutlusi hakata tõe pähe võtma. Fantaasiamaailm ja reaalsus lähevad segamini.

Kui vaadata, kuidas toimub meie avalikus elus mõningate teemade käsitlemine, siis vahel näib mulle, et rääkijad viibiksid otsekui ikka veel oma lapsepõlve fantaasiaperioodis, kus kõik on võimalik. Või mida arvata sellest, kui avalikkust püütakse veenda, et tahte jõul võib inimene muuta oma rahvust, oma sugu, oma ajalugu ja veel palju muidki (looduse) tõsiasju või kultuurilisi antusi?

Niisugune mõttemaailm meenutab paljuski laste rollimänge, kus kõikvõimalikke identiteete ja olukordi saab kergesti muuta (täna olen mina ema ja sina laps, homme olen mina isa ja sina oled hiinlane jne). Õieti ongi see mängu mõte: harjutada käitumist eri rollides ja situatsioonides. See on lapse ettevalmistus eluks.

Kuid elu ise ei ole lapsemäng. Surnuid ei saa ellu äratada nagu sõjamängus ja liivakooke ei saa süüa. Reaalsus on oma põikpäisuses sageli häirimatult muutumatu. Selles on rollivahetus märksa raskem ja paljusid rolle ei saagi muuta. Näiteks emaks saanud inimene ei saa hiljem enam olla mitte-ema, isegi kui ta oma lapsest loobub. Ema roll ei muutu ka siis, kui seda avalikult mitmel moel halvustada.

Üks häirivamaid aspekte meie lapsemeelestuvas maailmas ei ole mitte ainult veendumus, et päriselu on mänguline konstruktsioon, vaid ka püüe «sobimatut» reaalsust vägisi ümber muuta. Üsna tuntav on selline soov rahvuslikku ajalugu ja identiteeti puudutavates küsimustes. Eestlane kui nähtus on juba korralikult kahtluse alla seatud (igaüks võib soovi korral olla eestlane; eestlast kui midagi kindlapiirilist ei ole olemas jne); ümber püütakse defineerida ka lähiajaloo keskseid sündmusi (kaugema ajalooga tehti seda «Eesti ajaloo» II köites), mänguihast ei jää puutumata isegi tõeliselt rasked asjad.

Loetagu näiteks üht hiljutist vestlusringi Müürilehes[1], kus Aro Velmet ütleb järgmist: «Loomulikult on eestlaste perspektiiv väga oluline, loomulikult me käsitleme jätkuvalt küüditamist, laulvat revolutsiooni ja ERSPd, aga me ei tohi ära unustada, et okupatsiooni kogeti ka teistmoodi. Sisserändajate kogemused erinesid struktuurselt eestlaste omadest, aga ka näiteks 1970. aastatel üles kasvanud eestlased tajusid okupatsiooni teistmoodi kui 1950ndate põlvkond. Kõiki neid kogemusi peaks kajastama, samamoodi peaks kõnetama kogu publikut, sh neid, kes ei suhestu tavapärase rahvusromantilise looga.»

Mida selle peale kosta? Küüditamine «tavapärase rahvusromantika» kontekstis kõlab kuidagi kentsakalt, et mitte öelda infantiilselt. Või kuidas suhtuda mõttesse, et sakslaste kogemused erinesid struktuurselt juutide omast, seetõttu tuleks ka neid holokausti muuseumis käsitleda – nende jaoks, kes ei suhestu juutide tavapärase rahvusromantilise looga?

Niisugune lähenemine meenutab klotse täis mängutuba, kus on palju võimalusi midagi kokku panna, aga ühelgi klotsil ei ole teistest olulisemat tähendust, kõik klotsid on võrdsed. Küllap just niisuguste klotsidega mängides saavadki sündida hingetud hinnangud oma rahva ajaloole; empaatiavaene suhtumine oma kultuuripärandisse. Laome klotsid lihtsalt teisiti kokku ja silm ka ei pilgu. Täna olen mina sakslane ja sina venelane, homme vastupidi!

Lapsemeelne õhin ilmaelu ümber korraldada ei ilmne ainult teatud mentaalsel/vaimsel tasandil, vaid ka poliitilises sfääris. Kahjuks mõjutab see tuntavalt ja reaalselt meie kõigi elu. Empaatiavaene suhtumine kohalikku ellu ja Eesti oludesse hakkas märgatavalt tunda andma Taavi Rõivase valitsuse ajal. Rõivas elas oma «peenhäälestuse» fantaasiamaailmas, õieti iseloomustas see kogu ühesuguse poliitlõikega noormeeste seltskonda.

Praegu on fantaseerimise ja reaalsuse konflikt teravalt esil Rail Balticu poleemikates. Soovmõtlemist serveeritakse kindla tõe pähe ja kõige üldisemalt meenutab RBga toimuv olukorda, kus lapsel on vajalikud mänguasjad olemas, aga ta ei tegele nendega. Vaid tahab tingimata veel ühte samasugust, mis särab ja hiilgab ja on poes kõige kallim ja mida on lihtsalt nice to have, kui tsiteerida Raivo Varet.

Muide, kui rääkida lastest, siis nemad ei tea väiksena, kus on lubatu ja lubamatu piirid. Seesama fantaasiaperiood võib kaasa tuua selle, et laps valetab oma vanematele. Lapsed kasutavad hädavalet, sest kardavad ebameeldivaid tagajärgi. Psühholoogide sõnul võib lapsele tunduda, et tõe tunnistamine tähendab liigset seletamist, pahandusi ja karistust. Tihtipeale võib see kaasa tuua oma süü ajamise teiste kaela, et ise karistusest pääseda.

See kõik tuleb kuidagi tuttav ette, aga mitte laste, vaid täiskasvanute talitamistest. On tuntud hüüdlause, mida meie juhid üritavad kramplikult järgida: rohkem Euroopat! Aga ehk oleks hoopis asjakohasem hüüda: vähem infantiilsust?

[1] https://www.muurileht.ee/privilegeeritud-ajaloo-lopp-muuseum-depolitiseerimas-okupatsiooni/