Hanno Pevkur: seadused ei tohi takistada majanduse arengut

Reformierakonna esimees Hanno Pevkur. Foto: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

Edukad saavad vaid neist, kes on oma valikutes, sealhulgas nii majandus- kui õiguspoliitilistes, uuendusmeelsed ja kiired, rääkis Hanno Pevkur ettekandes olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul «Eesti majanduspoliitilised valikud – ohud ja võimalused ettevõtlusele».

On aasta 2046. Sul ei ole autot, või üldse ei oma sa eriti midagi. Küll maksad sa kasutustasu millegi eest, kui sa midagi vajad. Virtuaalreaalsus on igapäevane ja sa suhtled pidevalt erinevate seadmetega. Enamik pindadest on muutunud ekraanideks ja iga ekraan vaatab sind ka vastu. Iga sinu samm on jälgitav mingi äpiga ja reklaamitegijad maksavad sulle, et sa nende reklaame vaataksid. Robotid ning tehisintellekt on üle võtnud su töö, aga loonud sulle ka uue, mida sa isegi unes ei näinud 2016. aastal. Selline on sissejuhatus Kevin Kelly raamatule «The Inevitable».

Tõin selle suurepärase raamatu tutvustuse välja lihtsal põhjusel. Elu meie ümber muutub väga kiiresti ning see, mis täna tundub uus ja põnev, on arendajate ning leiutajate jaoks juba möödanik. Me peame ühiskonnana ja eelkõige igaüks ise mõistma, et edu sõltub valmisolekust minna kaasa muutustega. Teame ju kõik, kuidas Nokia kaotas oma turueelise, kuna jäi liiga kaua uskuma, et traditsioonilise mobiiltelefoni edu jätkub. Ei jätkunud. Klahvidega telefon on küll alles, aga enamik kasutab nutiseadmeid, mis lisaks telefoniteenusele on igapäevaseks abiliseks ja arvutiks sinu taskus. Ka üha kiiremini globaliseeruvas riikidevahelises konkurentsis on edukad vaid need, kes on oma valikutes, sealhulgas nii majandus- kui õiguspoliitilistes, uuendusmeelsed ja kiired. Kui magama jäädakse, võib ärgates olla juba lootusetult hilja.

Meenutan, et riigikogu on juba üle aasta arutanud jagamismajanduse reguleerimist. Elu ise on aga selle juba ammu ära teinud ja seda protsessi ei ole võimalik peatada. Kui riik ei ole piisavalt paindlik, leiavad inimesed nõudluse pakkumise lahendamiseks oma tee, sõltumata sellest, kas riik seda reguleerib või mitte. Nii on juhtunud Uberi ja AirBNBiga ning veel paljude teiste teenust pakkuvate lahendustega. Ehk sõnum on lihtne – arengut ja innovatsiooni tagasi pudelisse ei topi. Ja loomulikult pole ühtegi ratsionaalset argumenti arengu vastu võitlemiseks. Nagu Kevin Kelly oma juba viidatud raamatus kirjutab – see pole võidujooks robotite vastu, vaid võidujooks nendega koos! 

Me võime kindlad olla, et 200 aastat tagasi ei osanud keegi Ameerika Ühendriikide farmides töötanutest, keda oli muuseas 70 protsenti ameeriklastest, ennustada, et 200 aastat hiljem on nende töökohtadest alles vaid üks protsent. Nii võime ka üsna kindlalt väita, et järgneva 50 aastaga kaob väga suur osa meie tänastest töökohtadest, sest arenev tehnoloogia ja robotid teevad töö ära. Töö kadumist ei pea siiski pelgama. Kuigi praegused, meile teada töökohad kaovad, siis töö ei kao, vaid muutub.

Mõelgem kasvõi kaubanduse peale. 10 aastat tagasi ei arvanud enamik meist, et toidupoes saab nii käidud, et müüjat ei kohtagi. Skannime ise oma kauba ja maksame otse terminalis ning müüja või kassapidaja selles protsessis puudub. Aga nii on läinud ja selline areng jätkub. Või juba mainitud põllumajandus. Kui 50 aastat tagasi oli üks lüpsja umbes 50 lehma kohta, siis tänapäeval teeb sama töö ära üks robot ja inimeste vajadus on langenud mitu korda. Progress on märkimisväärne ja vältimatu. Ka isesõitvad autod on juba kohal ja kaubavedu ilma juhita ei ole enam mingi utoopia. Rääkimata postiveost postiljonideta, mille üks tõsisemaid arendajaid on muuseas Viljandi ettevõte Cleveron, kelle omanikud sel aastal aasta ettevõtjaks valiti.

Miks ma seda kõike teile räägin? Eks ikka selleks, et meie siin, riigikogu suures saalis mõistaksime oma rolli muutumist. Mõistmist, et seadusloome ei saa ega tohi takistada majanduse ning ettevõtluse arengut. Ma julgen teha ühe ennustuse ja väita, et tulevikus on üha edukamad need riigid, kes oma ettevõtlust reguleerivat seadusandlust oluliselt vähendada julgevad. Las turg olla vaba, mitte üle reguleeritud. Riiklikust regulaatorist on palju efektiivsemad inimesed ise.

Näiteks hotelli otsimisel ei ole niivõrd oluline ametliku tunnustusena antud tärnid kui Tripadvisorist loetud külastajate hinnangud hotellile. Või juba mainitud Uber ja AirBNB, kus teenusepakkuja kvaliteedimärk on kasutajate tagasiside, mitte plafoon katusel või linnavalitsuse tegevusluba. Vaadates ajalukku mõistame, et just piiranguteta majandus on see, mis kõige kiiremini arenenud ja ühiskonna heaolu kasvatanud. On meie teha, kas käitume nagu Briti kuninganna Elizabeth I, kes keeldus 16. sajandi lõpus väljastamast patenti William Leele kudumismasina tootmiseks ettekäändel, et muidu kaotab kuningriigis tuhandeid kudujaid töö. Või vähendame bürokraatiat ja riiklikku regulatsiooni ning laseme ettevõtlusel vabamalt areneda. Sarnaselt, kui maailm teadis Eestit veel kui digitiigrit.

Ma olen veendunud, et ettevõtlust reguleerivate aktide ja miks mitte ka laiemalt seadusandluse ning bürokraatia olulise vähendamisega ei muutuks Eesti õigusruum mitte kuidagi kehvemaks, pigem vastupidi – suurem vabadus annab arengule suurema tõuke. 50 protsenti vähem õigusakte ja bürokraatiat – jah, see on julge, võib-olla isegi hulljulge eesmärk, aga väidan, et eduks ja tugevamaks saamisel vältimatu.

Head kolleegid, meil on võimalik teha teene oma lastele mitte reguleerides Eesti riigi toimimist üle. Kas usaldame ettevõtjaid või soovime iga ettevõtliku inimese kõrvale kontrollivat ametnikku, või lausa mitut. Olgu siinkohal ühe detailinäitena toodud Estonia klaverivabrikus kogetu. Loomulikult peavad olemas olema elementaarsed tuleohutusnõuded ja nendest kinnipidamine. Aga arvestades klaverivabriku sisseseade ja kasutatavate materjalide unikaalsust, võime olla 100 protsenti kindlad, et perekond Laul on ise palju rohkem motiveeritud tagama tuleohutuse tehases kui seal aastate jooksul käiv inspektor.

Samuti on meie teha siin saalis, kas tõstame olemasolevaid ja kehtestame uusi makse, mis ettevõtluse arengule ilmselgelt pärssivalt mõjuvad. Või võtame põhimõttelise hoiaku, et mida minimaalsem on ettevõtluse maksukoormus, seda suurem on areng ja seeläbi ka tulu majandusele ning ühiskonnale tervikuna. Keegi ju ei väida, et riik ei vaja maksutulu kaitse-, turvalisuse-, tervishoiu või hariduse pakkumiseks. Loomulikult vajab. Aga vaadates praegu valitsuse laualt riigikokku saabuvaid maksutõusude ja uute maksude ettepanekuid, võib mõista neid, kes mures Eesti tuleviku pärast.

Ükski valitsus ei tohi ega saa omada arvamust, et pärast neid tulgu või veeuputus. Istuv valitsus seda aga arvab. Kuidas teisiti mõista soovi süüa ära varem kogutud reservid, mida hoitud kriisiaastateks või võtta laenu, mille võtmise võimalust vajame ajaks, kui Euroopa Liidu toetused vähenema hakkavad. Ja just vähenev eurotoetus on kõige selgem märk, et oleme ühiskonna ja riigina läbi teinud muljetavaldava arengu, saanud jõukamaks kui kunagi varem. Meie eesmärk ei ole olnud jääda elama abirahast. Vastupidi – meie soov on olnud elada senisest paremini ja seetõttu tuleb ka valikud teha lähtuvalt eesmärgist saada majanduslikult ning ühiskondlikult rikkuselt üha tugevamaks.

Siin tulevadki mängu riigi majandus- ja rahanduspoliitilised valikud. Kas Eestil on tugev ja tasakaalus eelarve või juhib Eestit valitsus, kes ise kulutab ja laseb tänased kulutused kinni maksta lastel? Kas Eestil on ettevõtluskeskkond, kus on vähene bürokraatia ja kus näiteks õigusruum on praegusega võrreldes poole väiksem? Kas meil on riik, kuhu välisinvestorid tahavad tulla? Kus maksusüsteem oleks ühetaoline, läbipaistev ja lihtne - mitte tuhandeastmeline või tuhandete eranditega. Kus siia tulnutel on võimalik lapsed panna tipptasemel rahvusvahelisse kooli ja kus välistöötaja on oodatud, mitte kvoodiga piiratud. Kus on võimalik oma innovatiivseid lahendusi katsetada riikliku bürokraatiata ja kus e-residentsus ning teised e-lahendused on sama atraktiivsed kui e-valitsus või e-maksuamet nende loomisel.

Ma olen kaugel arvamusest, et me kõik olulised valikud mõne tunniga läbi jõuaksime käia, ent suunda saame näidata. Saame anda sõnumi, et kõik ei ole veel kadunud. Et on olemas valmisolek ja tahe lõpetada või vajadusel ka tühistada praegu planeeritavad ettevõtlust kahjustavad maksumuudatused ning teha majanduspoliitilisi valikuid, mis meid edasi, mitte tagasi viivad. Head kolleegid, ma soovin meile arukat debatti, head kuulamist ja mis kõige olulisem – pilku tulevikku, sest vaid nii saame ühiskonnana tugevamaks.