Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar
Saada vihje

Euroopa pärast rändekriisi – vaja võib minna radikaalseid muudatusi (4)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põgenikud Taanis
Põgenikud Taanis Foto: Ernst van Norde/AP/Scanpix

2015. aastal saabus Euroopa Liitu üle miljoni põgeniku ja immigrandi peamiselt Aafrika ja Aasia riikidest, eriti Süüriast ja Afganistanist. See tekitas Euroopas vastakaid tundeid ja saabujate vastuvõtmise küsimus lõhestas ühiskonda. Ennustati immigratsioonivastaste meeleolude ja parempopulistlike poliitiliste jõudude populaarsuse tõusu.

Eripalgeline parempopulism

Ida-Euroopa endistes sotsialismimaades tõi immigratsiooniteema avalikkuse tähelepanu orbiiti alles arutelu pagulaskvoodi üle või mõnel juhul massiline läbiränne.

Seevastu Lääne-Euroopas kerkisid immigratsioonivastasust rõhutavad poliitilised jõud esile juba 1980. aastatel. Neile on «põlisrahva» ja selle kultuuri eelistamise nõuete kõrval tavaliselt iseloomulikud euroskeptilised ja riigiaparaadile vastanduvad vaated.

Nende ühisjoonte tõttu on selliseid parteisid nimetatud ka parempopulistlikeks või paremradikaalseteks. Ent üldistustega tuleb olla ettevaatlik, sest muudes küsimustes võivad immigratsioonivastased parteid olla üpris erinevate vaadetega.

Näiteks toetab Prantsuse Rahvusrinne heldet heaoluriiki, Šveitsi Rahvapartei ja Alternatiiv Saksamaa Jaoks aga liberaalset majanduspoliitikat. Mitu parempopulistlikuks peetud parteid on sekulaarsed ning pooldavad aborti ja samasooliste abielu, teised (eriti Ida-Euroopas) propageerivad konservatiivset kristlust ja nn pereväärtusi.

Ka ei saa kõiki immigratsiooni suhtes kriitilisi parteisid pidada äärmuslikuks. Osa neist hoidub selgesõnalistest ksenofoobilistest seisukohavõttudest ja kinnitab toetust liberaalsele demokraatiale.

Rändekriisi ajalgi leidus nii selliseid parempopulistlikke poliitikuid, kelle meelest oli toimuv osa Euroopa islamiseerimise vandenõust, kui ka neid, kes ei vaielnud vastu vajadusele piiratud hulgal «tõelisi põgenikke» siiski vastu võtta. Ühine oli aga see, et kiirustati hoiatama massilise võõraste sisserändega kaasnevate ohtude eest. Vähemasti ajutiselt õnnestus neil mõnel pool sellega valimisedu saavutada.

Tagasi üles