:format(webp)/nginx/o/2010/10/20/452456t1hee4b.jpg)
Võrdsed võimalused sõltumata soost peavad olema avatud kõigile. Kuid formaalne, mingi mudeli põhjal paika pandud võrdsus ei loo reaalset võrdsust elus, sest inimesi ei ole võimalik teha vägisi õnnelikuks, pannes nad joonlaua järgi paika, kirjutab Tallinna Ülikooli psühholoogiaõppejõud Avo-Rein Tereping.
Eestis perioodiliselt lahvatavates häbi tundmise kampaaniates on naiste vähesus juhtivatel ametikohtadel endiselt aktuaalne. Naiste-meeste arvulist suhet erinevates ametites uuritakse mujalgi. Tõsi küll, tavaliselt tulemuste pärast häbi tundmata, pigem põhjusi ja lahendusi otsides.
Juhiametis töötavate naiste subjektiivne õnnelikkus on keskmiselt madalam kui meesjuhtidel, kuid ka madalam kui sookaaslastel, kes ei tööta juhtidena, kinnitavad rahvusvahelises teadusajakirjas Journal of Happiness Studies ilmunud artikli autorid Hilke Brockmann, Anne-Maren Koch, Adele Diedrich ja Christofer Edling (1). See järeldus seab kahtluse alla püüde muuta ühiskond paremaks pelgalt kvootide või muude administratiivsete võtetega, kui muud tingimused jäävad muutmata.
ÜRO peaassamblee võttis 19. juulil 2011. aastal vastu resolutsiooni soovitusega hakata liikmesriikides regulaarselt mõõtma õnnelikkust. Tollane ÜRO peasekretär Ban Ki-moon on öelnud: «Püüd olla õnnelik on inimese pürgimuste tuumaks.» Soovituse põhjuseks olid nii teadusuuringud kui ka tõdemus, et riigi SKT ei peegelda kuigi adekvaatselt selle riigi elanike heaolu. Samuti oli vajadus leida ühine mõõdik, millega saaks võrrelda omavahel riike ja hinnata nende liikumist parema ühiskonna poole. Niisuguseks mõõdikuks sai õnnelikkuse indeks.
Paljude uurijate arvates (Diener, Lyubomirsky, Kahneman jt) (2, 3 ,4) on eluga rahulolu ja õnnelikkus universaalne elu eesmärk ning inimesed püüdlevad selle poole kõigis maailma kultuurides.
Äsja meie seast lahkunud rahvusvaheliselt tuntud psühholoogi Jaak Panksepa sõnutsi on õnne otsimine üks närvisüsteemi peamisi motiive nii inimeste kui rottide puhul. Edukas karjäär, saavutused, esikohavõit spordis, naabrist vingema eramu ehitamine, laste kasvatamine või heategevus – see kõik on suunatud individuaalse õnnetunde suurendamisele. Tegelikult on ju kogu inimeste tegevus, millega luuakse riigi majandusedu, kultuuri jne, suunatud paremale tulevikule, õnnelikkuse suurenemisele ühiskonnas.
Mõned riigid on võtnud asja sedavõrd tõsiselt, et ametisse on seatud õnnelikkuse ministrid (Bhutan, Araabia Ühendemiraadid, Ecuador, Venezuela). Araabia Ühendemiraatide õnneminister Ohood al Roumi (muuseas – naine!) on öelnud: «Valitsuse põhiülesanne on suurendada õnnelikkust.» Näiteks Bhutan otsustas riigi SKT asemel hakata edasiliikumise indikaatorina mõõtma ja jälgima riigi õnnelikkuse indeksit (Gross National Happiness).
Kõrvalepõikena minevikku – nüüd juba unustusse vajuvas Nõukogude Liiduski kuulutat: kõik inimese heaks, kõik inimese õnne nimel. Tõsi küll, missugune peab olema õnnelik inimene, teadsid kõige paremini repressiivse riigi juhid. Ja kes ei olnud õnnelik, võis süüdistada vaid iseend, et ta ei vasta partei ja valitsuse etteantud parameetritele (ennekõike väärtushinnangutele) ega taotle seda, mis on ette nähtud. Kõikjal, kus asi puudutas juhtivaid ameteid, püüti «õiget» ühiskonda luua kvootidega. Muidugi kompartei valvsa pilgu all.
Küllap on parema ühiskonna üheks tunnuseks võrdsed võimalused. Kas peaks võrdsuse taset hindama mingi etteantud mudeli (või nagu lendsõnaks saanud – Exceli tabeli) järgi? Näiteks lugedes kokku, kui palju mehi ja naisi on juhtivatel ametkohtadel? Küllap sel viisil ühiskonda parematele rööbastele suunajad soovivad enda arvates parimat.
Muidugi võib etteantud mudelites alati kahelda – kui jätkusuutlikud need on ja kas tulemuseks ikkagi on õnnelikkuse kasv. Seda enam, et põhjendused soovitustele kasutada kvoodisüsteemi näiteks ettevõtete juhtkonna või parlamendi koosseisu paikakapanekuks kõlavad sageli küüniliselt – eesmärgiks ei ole seatud ühiskonnaliikmete heaolu kasv ega ka neile kohtadele asuvate kvoodikandidaatide õnnelikkus, vaid hoopiski majandusedu.
Näiteks kirjutab Raul Rebane: «Väikeriik, kes jätab teadlikult kasutamata suure osa oma vaimsest potentsiaalist, on kas loll või tal peab olema naftat... me vajame juhtimisse hädasti värsket verd ja uut energiat.» (5) (Raul Rebane, «Naispuudega Eesti», PM 13. detsember 2011). Ta peab põhisüüdlaseks meie nõukaaegset suhtumist. Tasuks siiski meenutada, et nt ENSV Ülemnõukogus oli naisi lausa 33 protsenti, sest seda nägi ette tollal kehtinud kvoodisüsteem. Sellega määrati, kui suur osa töölisi, intelligentsi esindajaid, mehi, naisi, nooremaid (oh, neid mõõdikuid oli päris palju) peab olema erinevates juht- ja esindusorganites. Lihtne, eks ju?
Kuna õnnelikkus ja võrdsus (või vastupidi – madal õnnetunne ja ebavõrdsus) on omavahel tugevas seoses, siis näibki kõige lihtsam tee õnnelike inimeste ühiskonda – kaotame ebavõrdse esindatuse erinevates ametites, eriti aga võimu juures olijate seas ja jälgime pingsalt, et kõikjal oleks mehi ja naisi, noori ja vanu jne võrdses suhtes. Ja nii tuleb õnn meie õuele!
Artikli alguses viidatud uuring põhines regulaarselt läbi viidava Saksamaa Sotsiaal-majandusliku Paneeli (German Socio-Economic Panel) andmete kokkuvõttel. Intervjueeriti enam kui 30 000 inimest, mis oli esinduslik valim kogu Saksamaa elanikest. Nõnda selguski häiriv asjaolu – naisjuhid on vähem õnnelikud kui meesjuhid, kuid ka vähem õnnelikud kui nende mittejuhtidest sookaaslased!
Artikli autorid on jõudnud ka naisülemuste väiksema subjektiivse õnnelikkusetunde põhjusteni. Nimelt muutub see elu jooksul. Subjektiivse õnnelikkuse graafik on u-kujuline: kõige õnnelikumana tunneb inimene ennast nooruses. Pärast pikkade tööaastate ja karjääri tegemise ajal toimunud langust tõuseb subjektiivse õnnelikkuse number uuesti vanuses üle 50 aasta.
Kuid naistel ja meestel kulgeb see erinevalt. Analüüs kinnitab autorite püstitatud «bioloogilise kella» hüpoteesi. Fertiilne (lastesaamise) iga lõpeb naistel keskmiselt 55. eluaastaga, kuid kriitiline iga karjääri tegemiseks on pärast hariduse omandamist kuni 50ndate eluaastateni. Laste saamine muudab selle raskemaks. Samas on üle 35-aastaste lastega naiste rahuolu eluga kõrgem kui lastetutel. Niisugune vastuolu tekitab stressi, mis väljendub õnnelikkusetunde vähenemises.
Naiste, eriti aga lastega naiste rahulolu tööga on oluliselt väiksem seal, kus tuleb teha ületunde. See vajadus tekib sagedamini juhtivatel ametikohtadel. OECD riikides on juhtide töönädal keskmiselt 50 tundi pikk, mis on 16 tundi pikem OECD keskmisest. Naised sooviksid leida rohkem aega perekonna jaoks (töö-pere konflikt) ja võimalusel võtavad end töölt vabaks ka siis, kui selle eest tuleb maksta karjääri või ametialase edukuse hinda.
Need tulemused ühtivad suurepäraselt Susan Pinkeri raamatus «Sugude paradoks» (6) toodud erinevate uuringute tulemustega, kus juhtimise tipptasemele jõudnud naised sageli loobuvad edasisest karjäärist, et rohkem pühenduda perele või et lihtsalt oleks rohkem vaba aega.
Autorite hinnangul ei lahenda naiste vähesuse probleemi tippjuhtide hulgas erinevate diskrimineerimisvastaste seaduste vastuvõtmine ega kvoodinõuded. Kuid kuna poliitiline surve naisjuhtide osakaalu suurendamiseks on endiselt tugev, tuleks leida võimalusi, mis võrdsustaksid juhtivatel ametikohtadel töötavate naiste subjektiivse õnnelikkusetunde meeste omaga. Selleks on kaks võimalust. Autorite tehtud analüüs näitab, et naisjuhtide palk peaks olema sama taseme meesjuhtide omast ca 10 protsenti kõrgem ning naistele peaks võimaldama oluliselt paindlikumaid võimalusi tööaja kasutamiseks ja rohkem vaba aega, s.t töötundide arv nädalas peaks olema väiksem.
Statistikaameti andmed näitavad, et Eesti ongi asunud sellele teele – paljudes valdkondades on meie naisjuhtide palk meeste omast kõrgem.
Uuringust selgus muudki huvitavat. Näiteks subjektiivset õnnelikkust mõjutab oluliselt elukaaslase staatus tööl – nii töö maht (täistööaeg, osaline tööaeg) kui tööalane positsioon. Õnnelikumana tunnevad end naised, kelle partner töötab täistöökohaga ja on kõrgemal tööalasel positsioonil. Meeste puhul niisugust seost aga ei täheldatud.
Eestis on õnnelikkuse uuringuid tehtud väga vähe. Möödunud aastal MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut ja AS Turu-Uuringute AS tehtud küsitluses olid ka küsimused õnnelikkuse kohta, kuid statistiliselt usaldusväärsete järelduste tegemiseks ülemuste ja mitteülemuste õnnelikkuse kohta jäi andmeid väheks, ehkki trend on sarnane Saksamaal tehtud uuringuga.
Elementaarne on see, et inimesed on erinevad. Erinevad on ka naiste ootused elule, et tunda end õnnelikuna. Toodud analüüs peegeldab vaid üldisi trende. Võrdsed võimalused sõltumata soost (ka pürgida juhiks) peavad olema avatud kõigile. Kuid formaalne, mingi mudeli põhjal paika pandud võrdsus ei loo reaalset võrdsust elus, sest inimesed on erinevad, õnnelikkus koosneb erinevate inimeste jaoks täiesti erinevatest osistest. Inimesi ei ole võimalik teha vägisi õnnelikuks, pannes nad joonlaua järgi paika.
Ühiskonna paremaks muutmiseks tuleks otsustajatel jälgida pigem neid näitajaid, mis peegeldavad reaalselt inimeste subjektiivset heaolu, mitte aga ainult statistilisi näitajaid, millel ei pruugi õnnelikkusega olla kuigi tugevat seost.
Viited:
(1) Hilke Brockmann, Anne-Maren Koch, Adele Diedrich, Christofer Edling (2017) «Why Mangerial Women are Less Happy Than Mangerial Men». Journal of the Happiness Studies, DOI 10.1007/s10902-016-9832-z
(2) Diener, E (2000) «Subjective well-being: The science of happiness and a proposal for a national index». American Psychologist, 55(1), 34–43.
(3) Lyubomirsky, S., King, L., & Diener, E. (2005). The benefits of frequent positive affect: Does happiness lead to success? Psychological Bulletin, 131(6), 803–855
(4) Kahneman, D., & Krueger, A. B. (2006). «Developments in the measurement of subjective well-being». The Journal of Economic Perspectives, 20(1), 3–24
(5) Raul Rebane, «Naispuudega Eesti», PM 13. detsember 2011
(6) Susan Pinker (2010) «Sugude paradoks. Miks poisid on teistsugused kui tüdrukud». Pegasus
/nginx/o/2024/01/11/15825323t1h25cb.jpg)