Tuul Sepp: kas vähk on inimeste tekitatud haigus?

Pisikestel paljastuhnuritel on tuhandete uuritud isendite kohta leitud vaid üksikud, kes vähki põevad. Foto: Reuters/ScanPix

Kuidas inimene ise endale selle häda kaela tõmmanud on ja kas inimtegevus võib suurendada vähi tõenäosust ka teistel loomaliikidel, küsib arvamusportaali kolumnist Tuul Sepp. 

Südamehaiguste kõrval on vähk inimestel peamine surma põhjus. Samas näitavad fossiilsed leiud, et inimese varasema ajaloo vältel see nii polnud. Samuti on vähi esinemissagedus teistel loomaliikidel enamasti väga madal.

Bioloogiliselt on vähiteke hulkraksete organismide jaoks oht, millega alati arvestada tuleb. Kui rakud peavad organismi kasvamiseks ja arenemiseks jagunema, võib alati juhtuda, et rakujagunemine väljub kontrolli alt. Seetõttu on paljudel liikidel välja arenenud vähivastased mehhanismid, olgu nendeks siis rakutsükli reguleerimine, DNA parandamine, immuunvastus või oma vigaste rakkude programmeeritud surmasaatmine.

Kõik need mehhanismid tunduvad looduses väga hästi töötavat. Vähki surevate loomade arv looduslikes populatsioonides on üldiselt väga madal. Enamikul liikidel ei ületa tõenäosus elu jooksul vähki haigestuda viit protsenti (võrdluseks: tänapäevastes inimpopulatsioonides on igal inimesel 10–25-protsendiline tõenäosus vähki surra). Ka inimeste eelindustriaalsest ajast pärinevate jäänuste uurimine näitab, et praegusest vähi esinemissagedusest oldi väga kaugel. Näiteks on 2010. aastal avaldatud artikli kohaselt leitud vaid üks Egiptuse muumia, mille surma põhjuseks saab nimetada vähi.

Suurem ja vanem loom ei pea tähendama suuremat vähiriski

Üheks vähisurmade osakaalu suurenemise põhjuseks on kindlasti inimeste pikenenud eluiga. Küttide-korilaste populatsioonides jääb keskmine eluiga 30–40 aasta kanti, ning ära surrakse (surdi) enamasti nakkushaiguste kätte.  Mida kauem inimene elab, seda rohkem kordi tema rakud jagunevad, ning seda suurem on tõenäosus, et varem või hiljem midagi tuksi läheb. Teooria kohaselt peaks vähi esinemistõenäosus olema tugevalt seotud elu jooksul aset leidvate rakujagunemiste arvuga.

Üllataval kombel loodus seda teooriat ei kinnita. Suurtel ja kaua elavatel loomadel, nagu näiteks elevandid, on elu jooksul suurusjärkudes rohkem rakujagunemisi kui näiteks väikestel ja lühiealistel hiirtel, samas kui vähi tõenäosus on suurem just viimastel. Seda nähtust nimetatakse Peto paradoksiks.

Peto paradoksile on pakutud palju seletusi. Peamine neist on see, et väikestel lühiealistel loomadel pole lihtsalt mõtet investeerida vähivastastesse mehhanismidesse, kuna suure tõenäosusega surevad nad nagunii enne ära, kui vähk neid murdma hakkab. Niisiis investeerib hiir pigem kiiresse sigimisse, et kaks-kolm-neli-viis pesakonda poegi enne üles kasvatada, kui kass ta kätte saab. Vähi vastu resistentsete, kuid aeglasemalt sigivate hiirte geenid nii järgnevatesse põlvkondadesse ei jõua. Pikaealistel ja aeglaselt arenevatel liikidel on aga vähikaitsega seotud geenid väga palju enam hinnas.

Eri loomaliikide erinev investeering vähikaitsesse on tegelikult üheks võimalikuks võtmeks vähiravimite arendamisel. Näiteks pisikestel paljastuhnuritel on tuhandete uuritud isendite kohta leitud vaid üksikud, kes vähki põevad – mis on nende geenides teistmoodi kui hiirtel? Kas saaksime neid geene või nende geenide produkte vähiravis kasutada?

Ka elevantide vähirisk on väga madal, jäädes isegi vangistuses alla 3–5 protsendi. On leitud, et elevantidel on 20 koopiat teadaolevalt vähi allasurumisse panustavat geeni nimega TP35. Sellised leiud on ideaalsed selgitamaks, miks on meil juba inimese tervise huvides vaja säilitada eluslooduse kogu mitmekesisus – me ei tea kunagi, kust võime leida lahenduse praeguste või tulevaste haiguste ravimiseks.

Elukeskkonna mõju

Kui pika elu jooksul vähki haigestumist võib pidada osaliselt halvaks õnneks, siis kahtlemata on oluline tegur ka muutunud elukeskkond. Hetkel ei olda küll ühesel seisukohal, kumb tegur – kas keskkond või «halb õnn» – on vähi tekkel määravama tähtsusega, kuid keskkonna suures rollis ei kahelda.

Mis on lisaks pikemale elueale tänapäeva inimühiskonnas teisiti kui varem? Kui meie organism on üldiselt väga hästi kohastunud vähiohuga toime tulema (iga päev toimub inimkehas sadu miljardeid rakujagunemisi ning me suudame need kõik kontrolli all hoida), siis tänapäevases keskkonnas veavad looduslikud kaitsemehhanismid meid alt. Põhjuseks on see, et kaitsemehhanismid kujunesid välja hoopis teistsuguse elukeskkonna jaoks kui see, kus inimene praegu elab. Me elame praegu enda liigi jaoks täiesti uudses keskkonnas, mis hõlmab kokkupuudet reostusainetega, muutunud toitumisharjumusi ning kokkupuudet teistsuguste parasiitidega (peamiselt vähki tekitavate viirustega). Kõik need tegurid suurendavad vähi tõenäosust.

Inimmõju loodusele on üha kasvamas. Kas samad tegurid võiksid suurendada vähi esinemissagedust ka looduslikel loomaliikidel? Näiteid selle hüpoteesi tõestuseks leidub. Näiteks on tõestatud merereostuse mõju vähi tekkele valgevaaladel, kelle populatsioonides praegu esineb vähk ligi 30 protsendil isenditest. Ka Tasmaania kukkurkuradite väljasuremisohu põhjustanud nakkavat näovähki saab kaudselt seostada inimtegevusega – ilma inimeste tapatöö tulemusena kujunenud väikese geneetilise varieeruvuseta ei saaks nakkav vähk nende loomade seas sugugi nii hästi levida.  Ka Tšornobõli katastroofialal on vähk loomade seas levinud nähtus.

Vabas looduses on vähki keeruline uurida

Vähki on vabalt elavatel loomadel keeruline uurida, sest enamik neist leiab tervise halvenedes kiiresti otsa toiduahela ülemiste lülide hammaste vahel. Samas ilmub üha enam uurimusi, mis seovad inimtegevuse mõjul keskkonnas toimuvad muutused suureneva vähitõenäosusega ka looduslikes populatsioonides.

Mida sellest kõigest õppida võiks? Esiteks seda, et kui me teame, mida me konkreetselt keskkonnas muutnud oleme, et vähk meid nii armutult murrab, saaksime ehk osa neist muudatustest tagasi pöörata või nende mõju vähendada. Näiteks süüa kõrgtöödeldud toidu asemel võimalikult looduslikest koostisosadest valmistatud toitu ning vältida suitsetamist. Teiseks seda, et võrdlevad uuringud teiste loomaliikide seas võivad ootamatult pakkuda vastuseid küsimustele, mida vaid inimesi uurides kunagi lahendada ei õnnestuks. Kolmandaks aga seda, et kui tahame teisi loomaliike hoida sama saatuse eest, peame püüdma nende elukeskkonda võimalikult vähe mõjutada ning industriaalühiskonna inimeste oma sarnaseks muuta.

See tähendab konkreetselt iga inimese jaoks seda, et prügi maha ei viska, metsloomadele neile sobimatut toitu ei paku ning võimalusel eelistame reostust vähendavaid tehnoloogilisi lahendusi. Ei olegi nii keeruline, eks ole?