Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Valdur Mikita: vanaemad, ökoterrorism ja globaalne katastroof

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Valdur Mikita | FOTO: Erakogu

Mida teha, kui maailm äkki kokku kukub? Millised on valikud, kui seinast ei tule enam ühel päeval elektrit, pangaautomaadist raha ega kraanist vett, mobiiltelefonid on tummad, supermarketite uksed on teadmata ajaks kinni kiilunud ning bensiinijaamade voolikuis on lõppenud haisev ollus, mis paneb pöörlema maakera?


Instinkt ütleb, et siis tuleks haarata hädapärased asjad ning katsuda jõuda kiiresti maale, vanaema juurde. Umbes nii, nagu paljudele jaapanlastele muutusid ühtäkki ülioluliseks jalgratas ja maal elavad sugulased, kelle juurde radiatsiooniohu eest pakku minna.

Linn muutub mõne päevaga elamiskõlbmatuks, kuna saab eksisteerida ainult väljastpoolt toitu saava infrastruktuuri abil. Suured kataklüsmid paralüseerivad tsivilisatsiooni infrastruktuuri. Elu jätkumine üleilmse katastroofi tingimustes on võimalik paikades, mis ei ole globaalse süsteemi osad või on sellega lõdvalt seotud.

Globaalse katastroofi tingimustes on kõige väärtuslikum elukindlustus ääremaastunud maavanaema ning tema korilussugemetest läbi imbunud potipõllunduslik eluviis.

Tapjaviiruseid, jää sulamist, vulkaanipurskeid, orkaane, ökosüsteemide kollapsit, tuumakatastroofe, kolmandat ilmasõda, elurikkuse vähenemist ja globaalse finantssüsteemi kokkukukkumist on ennustatud võib-olla liiga sageli, et inimene kõike seda ülemäära tõsiselt võtaks.

Inimtegevusest põhjustatud üleilmse katastroofi oht ei ole ka aastal 2011 veel kuigi tõenäoline, kuid alarmeeriv on see, et viimase poole sajandi jooksul on pea kõik inimkonna globaalse adaptatsioonivõime hindamiseks leiutatud indikaatorid nihkunud skaala punase sektori poole.

Võiks öelda ka palju otsekohesemalt: maakera on suremas. Suurem osa probleeme taandub ressursside olemasolule. Neid on aga selgelt vähem, kui seitsmele miljardile inimesele hädapäraselt vajalik on.

Piltlikult öeldes oleks meil tarvis masinaid, mis ühest otsast männipalki ja paekivi sisse uhades tulistaksid teisest otsast välja väärtuslikku kaltsiumirikast rukkileiba. Kuid me suudame praegu ehitada vaid masinaid, mis hekseldavad üksnes killustikku ja saepuru.

Pealegi ei kuulu maakera enam ammu inimesele, isegi mitte enam riikidele, vaid eelkõige korporatiivsetele klikkidele, kes ei ole mõistagi huvitatud ressursside ümberjagamisest.

Nädala jooksul sureb maailmas nälga umbes poole Eesti jagu inimesi. Hinged lihtsalt haihtuvad maa pealt, ilma et CNN, BBC või The Times sellest ülemäärast numbrit teeks. Neid lihtsalt on liiga palju, täiesti hoomamatu hulk, ja nende trööstitute elude taga pole õieti mingit lugu, et see üldse meediasse jõuaks.

Nälg, erinevalt tsunamist, ei ole loodusnähtus, vaid suuresti inimese globaalse elukorralduse tagajärg. See on lihtsalt süsteemi viga, hammasrataste krigin, mis enam hästi kokku ei jookse.

Keegi ei tea enam õieti, kust see täpselt algas, kui hakkas midagi viltu kiskuma. Kas hakkas see pihta koloniaalimpeeriumite sünnist, üleilmse korporatiivsuse võidukäigust, poliitiliste süsteemide korrumpeerumisest või millestki muust.

Kuid fakt on see, et miljonitele inimestele lihtsalt ei jätku enam eluks vajalikku. Vaesus on aga lisaks üksikisiku sügavale tragöödiale ka maailma suurim julgeolekurisk. See sünnitab sõdu, konflikte, radikalismi, vihkamist ja korruptsiooni.

Maailm muutub üha enam Potjomkini külaks, kus vähemuses olev jõukas eliit püüab laduda üha kõrgemat müüri enda ja barbarite vahele. See kõik aga viib jälle sammukese lähemale globaalsele katastroofile.

Kõik muutused, mida inimtegevus kaasa toob, ei ole ilmtingimata halvad, küsimus on pigem, kas inimesele on jäetud piisavalt aega muutustega kohanemiseks. Globaalse majanduse masinavärk töötab ka aastal 2011 niimoodi, et rikkad muutuvad rikkamaks, vaesed aga üha vaesemaks.

Inimkond ei ole kunagi olnud Suure Prantsuse revolutsiooni õilsast deviisist kaugemal kui praegu. Kes näitaks meile tänases maailmas poliitilist jõudu, kelle plakatitel ilutseks sõnum: «Meil on olemas plaan, kuidas viia vabadus, võrdsus ja vendlus kõigi inimesteni!»

Poliitiliste parteide põhiküsimus on tänapäeval märksa maalähedasem: kuidas kaitsta vähemuses elavat eliiti nende eest, kellele maailmas vabadust, võrdsust ja vendlust kohe üldse mitte ei ole jagunud? Inimõigusi maailmas on paraku piiratud hulk.

Mõned ökoterrorismi pooldajad usuvadki, et maakera võib praegu päästa ainult globaalne katastroof. Kataklüsm, mis purustaks globaalse majanduse tuiksooned ning peataks ressursside röövmajanduse, teiste sõnadega – hävitaks lihtsalt suure osa tsivilisatsiooni infrastruktuurist.

Ökoterrorismist võib lähitulevikus saada kõige ohtlikum ja radikaalsem terrorismi liik, lääne analoogia radikaalsele islamile. See kasvab väga kiiresti, kuna selle olemuslik idee tundub õilis ja paelub seetõttu paljusid, ka haritud inimesi. Niisugune ekstremism kasvab välja heaoluühiskonna enda seest ja võib osutuda lõppkokkuvõttes sama ohtlikuks kui traditsioonilised ususõjad.

Prantsuse loodusteadlase Georges Cuvier’ paari sajandi vanune katastrofismiteooria ei ole kuhugi kadunud. On vägagi tõenäoline, et Lääne-Euroopat tabab juba lähitulevikus mastaapne kommunismiideoloogiate renessanss, mis käsikäes ökoterrorismiga võib maailmas kaasa tuua ettenägematuid protsesse.

Paljude eriti noorema põlvkonna eurooplaste eluvaate moodustab juba praegu mingi ebatavaline ja üliradikaalne keskkonnakaitse ja kommunismiideoloogia süntees.

Aga miks siis ikkagi sureb iga päev maakeral nälga kümneid tuhandeid inimesi? Ka sellele nagu paljudele teistele suurtele küsimusele ei ole selget mõistuspärast vastust.

Kõige täpsem on ehk tõdemus, et inimesel pole kombeks aidata oma nälga surevaid liigikaaslasi. Poliitilised süsteemid kultiveerivad alateadlikku ettekujutust riikide ja rahvaste vahel käivast karmist olelusvõitlusest, inimlik kognitsioon ajas on aga puhtalt tuletatav tema enda elueast.

Väga otsekoheselt öeldes ei ole tsiviliseeritud inimese jaoks suurt vahet, kas teisel pool riigipiiri elavad inimesed või tarakanid ja kas pärast teda tuleb tulekahju või veeuputus.

Vastuolu tuleneb sellest, et evolutsioon ei ole sundinud inimest «suurelt» mõtlema. Evolutsioonis on osutunud kasulikuks hõimusisene koostöö, kuid mitte koostöö eri hõimude vahel.

Ajaloos on alati olnud kõige turvalisem võõrale igaks juhuks nuiaga pähe valada. Inimesel puudub globaalne mõtlemine ning inimkultuuri kõige haavatavam külg on see, et tegelikult ei ole tsivilisatsioon sünnitanud inimkonda.

Seetõttu tundub avarii Tallinna-Tartu maanteel alati palju hirmsam kui genotsiid teispool maakera või ebamäärane hoiatus terve maailma kokkuvarisemisest.

Inimteadvus ei suuda lihtsalt opereerida selliste mõistetega nagu inimkond, maakera või globaalne katastroof – need mõisted väljuvad inimese jaoks tajutava ettekujutuse piiridest.

Võimalik, et inimene seisab praegu kusagil evolutsiooni murdepunktis, kus hõimudevaheline koostöö osutub eluliselt vajalikuks. Kuid seda hüpoteesi saaksime kontrollida alles mõnesaja tuhande aasta pärast.

Tulles nüüd globaalsest külast tagasi kodukülla, võiks püüda ette kujutada, mis juhtuks Eestis, kui maailmas käib suur pauk. Globaalse katastroofi puhul on märksa paremas olukorras need riigid või paikkonnad, mis suudavad kuidagiviisi tagada oma elanike ellujäämise ka siis, kui riik enam ei toimi.

See tähendab, et peab eksisteerima mingi «paralleelmaailm», mis oleks tänapäeva kõrgtsiviliseeritud ühiskonnast üsna sõltumatu. See peab koosnema väikestest üksustest, mis suudavad kiiresti kohaneda, toitu ja peavarju leida ning niiviisi autonoomselt toimides ellu jääda.

Enamikul maailma riikidest puudub selline paralleelmaailm, seda ei suudaks üles ehitada ka kõige jõukamad riigid. Eesti on aga koht, kus see peegelmaailm on mõnes mõttes kogu aeg olemas olnud.

Eestis on looduslike tingimuste, väikese rahvaarvu ja  kultuurilise eripära tõttu naturaalmajanduse algmed ühel või teisel kujul tänapäevani säilinud. Eestlased on omamoodi indiaanlased Euroopa Liidus, kes on viljelenud naturaalmajandust tänapäevani välja – suurem osa tsiviliseeritud maailmast on selle oskuse juba inimpõlvi tagasi unustanud.

Need, kes seda maailma püüavad taasavastada, nimetavad seda millegipärast ökoasumiteks. Eestlaste tillukesed korilussugemetega agraarmajapidamised, mis on üsna muutumatuna püsinud sajandeid, ongi teatud mõttes tänapäevaste «ökoasumite» ideaalvormiks.

Globaalse katastroofi elavad tõenäoliselt kõige paremini üle korilased ja naturaalmajanduslik agraarühiskond ehk siis need, kes kõige vähem sõltuvad globaalsest infrastruktuurist. Eestis on olemas pärimuslik eluvorm, kuhu tsivilisatsioonist taganeda, enamikul maailma riikidel ja rahvastel seda pole.

See on selle veidra analoogmaailma alalhoidmise mõte, millest me ise ei pruugi kuigi selgelt aru saada. Aga kui peaks käima «suur pauk», on see võib-olla ainuke võimalus, mis pakuks inimesele pelgupaika.

Katastroofijärgses maailmas kohaneksid ilmselt eestlased, soomlased ja venelased palju hõlpsamini kui mitmed teised rahvad, kuna nad on nii või teisiti harjunud elama oma «paralleelmaailmas». Siberis võib mõnel inimesel üldse märkamatuks jääda, et maailm on kokku kukkunud, tema elab ikka vanaviisi edasi.

Nõndaks. Kui saabub kevad, tabab eestlasi taas seletamatu tung haarata oma kimpsud-kompsud ning suunduda maale, et maahaldjatel jälle tervituseks kartulikonksuga selga sügada.

Kes teab, ehk on selles animaalses rännuinstinktis varjul mingi sügavam tähendus. Ja maavanaemasid ei maksaks teps mitte alahinnata. Ühel heal päeval võib see vaikiv, peaaegu nähtamatu matriarhaat selle maailma vägevad oma võluriiki tagasi kutsuda.

Tagasi üles