Täna on Eesti esimese õiguskantsleri 125. sünniaastapäev

Eesti esimene õiguskantsler Anton Palvadre Foto: Erakogu

Täna on 125. sünniaastapäev Eesti esimesel õiguskantsleril Anton Palvadrel, kes lõi Eesti õiguskantsleri institutsiooni ja arendas selle meie riigiehituses ja õiguskultuuris esimesena välja.

Õigusteadlane ja riigikohtunik, Eesti riikluse ja konstitutsiooniõiguse juhtivaid arendajaid, Eesti põhiseaduse juhtiv koostaja Anton Palvadre pani 1938. aasta põhiseaduses aluse väga olulistele põhiseaduslikele printsiipidele, millele tugineb ka Eesti praegune tugev põhiseadus.

1938. aasta põhiseadusega loodi Eesti Vabariigis õiguskantsleri institutsioon, arvestades Skandinaavia riikide kogemusi, varasemad Eesti põhiseadused õiguskantsleri institutsiooni ei tundnud. Erilise ametikandja – õiguskantsleri - määramine tulenes vajadusest tagada riigivõimu seaduslikkus ja anda õigusabi tollasele Vabariigi Presidendile, kellel lasus seaduslikkuse järelevalve.

Õiguskantsler oli ministri õigustega kõrgem ametnik Vabariigi Presidendi juures, aruandekohustuslik Vabariigi Presidendile. Tollane õiguskantsler esitas oma tegevuse ülevaate Riigivolikogule ja Riiginõukogule (parlamendi kahele kojale) teadmiseks. Põhiseadusest lähtuvalt andis riigihoidja 7. aprillil 1938 dekreedina välja õiguskantsleri tegevuse korraldamise seaduse.

Väike, aga mitmekesine ametkond

Põhiseaduses sätestatud eriõiguse aluse nimetas president Konstantin Päts oma käskkirjaga 1. septembrist 1938 õiguskantsleri ametikohale Riigikohtu administratiivosakonna esimehe ja ühtlasi Riigikohtu abiesimehe Anton Palvadre.

Õiguskantsleri ametiruumid paiknesid Kadriorus presidendi kantselei ruumides. Ametkond oli väikesearvuline: õiguskantsler, kaks nõunikku (üks neist asetäitja), kantselei sekretär ja masinakirjutaja. Lisaks oli võimalik kasutada ka praktikante ja presidendi kantselei abitööjõudu.

Ligi poolteist aastat kestnud ametiaja jooksul kujunes õiguskantsler Palvadre tegevus mitmekesiseks: lahendati presidendi, riigiasutuste ja kodanike poolt tõstatatud küsimusi, õiguskantsleri enda poolt ülesvõetud probleeme ning anti hinnanguid seaduste ja õigusaktide kohta.

Palvadre kehtestas õiguskantsleri esimese ametiajaga mitmed olulised põhimõtted, mis on õiguskantsleri töös aluseks tänaseni. Näiteks määratles Palvadre, et õiguskantsler ei võta menetlusse kohtuasjade peale esitatud kaebusi ning ei kontrolli kohtuotsuseid, tagades kohtute sõltumatuse. Samuti ei võtnud ta menetlusse eraõiguse valdkonda kuuluvaid küsimusi, jättes õiguskantsleri töövaldkonnaks riigi- ja muude avalik-õiguslike asutuste ebaseadusliku tegevuse.

Palvadre pani aluse ka õiguskantsleri autoriteedile ja seisukohtade täitmisele, esitades oma ülevaates Riigivolikogule põhimõtte: õiguskantsleri seisukoht peab olema ametiasutusele niivõrd siduv, et mittenõustumise korral saab seda ümber lükata üksnes Riigikohtus.

Õiguskantsleri tegevus kujunes lühiajaliseks. Esimene õiguskantsleri ülevaade parlamendile ühe aasta ja nelja kuu töötulemuste põhjal jäi tol perioodil ainsaks. Selles ülevaates esitati ettepanekud õiguskantsleri tegevuse korraldamise seaduse puudujääkide kõrvaldamiseks, kuid need jäid paraku täitmata. Õiguskantsleri ametkond likvideeriti pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 25. juulil 1940.

Anton Palvadrest

Advokaat, poliitik, minister, kohtunik, õigusteadlane, õiguskantsler ja ajakirjanik Anton Palvadre sündis 25. märtsil 1886. aastal Valgamaal Sangaste vallas Meiga keskmiktalu perepojana, kus kümnest lapsest kasvas üles kuus teotahtelist ja haridusjanust poega. Kuuest pojast neljas, Anton, omandas hariduse Karula apostlik-õigeusu klerikaalkoolis, Riia vaimulikus seminaris ning Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas 1911. aastal. Õpingute ajal võttis Palvadre osa revolutsioonilisest tegevusest Riias ja Sangastes, oli üliõpilasseltsi Ühendus asutajaliige. Poliitilise tegevuse eest tuli Palvadrel 1908. aastal Tartus ja Riias vangistuses viibida.

Peale ülikooli lõpetamist töötas Palvadre aastatel 1911-1914 advokaadina Valgas ja Tallinnas. Aastatel 1911-1912 oli ta Valga Linnavolikogu liige. 1914-1915 oli Palvadre Vene tsaariarmee Tomski polgu ohvitser ning 1915-1918 viibis sõjavangis Saksamaal.

1918. aastal pääses Palvadre kodumaale tagasi, töötas lühemat aega Riigikontrolli juriskonsuldina ning astus 1919. aastal Sotsiaal-demokraatliku Tööliste Partei liikmeks. Sotsiaaldemokraatide suunaks sai iseseisva Eesti riigi loomine ning Palvadre esindas partei kommunistidega vastanduvat tiiba. Partei juhtiva poliitikuna oli Palvadre aastatel 1919-1923 Tallinna Linnavolikogu liige, töö- ja hoolekandeminister O. Strandmani ja J. Tõnissoni valitsuses; ta kuulus I ja II Riigikogu koosseisu ning oli sotsiaaldemokraatide saadikurühma esimees; Eesti-Läti Piirikomisjoni Eesti delegatsiooni juht, samuti oli ta 1926. aastal lühikest aega ka Riigikogu III koosseisu liige.

1923. aastal loobus Palvadre poliitilisest tegevusest, ta määrati riigikohtunikuks ning aastatel 1927-1938 oli ta Riigikohtu abiesimees. Kohtunike esindajana oli Palvadre 1937.a. Rahvuskogu II koja liige ja teine abiesimees. Aastatel 1936 -1937 oli Palvadre põhiseaduse väljatöötamiseks loodud erikomisjoni liige ning 1938 - 1940 Eesti Vabariigi õiguskantsler.

Palvadre oli õigusteadlane ja õppejõud. Aastatel 1925-1938 oli ta administratiivõiguse õppejõud Tartu Ülikoolis, kaua aega Tartu Õigusteadlaste Seltsi esimees, 1929-1940 ajakirja Õigus toimetuskolleegiumi liige.

Ajakirjanduslikus tegevuses märkimisväärsemana oli Palvadre ajalehe Sotsiaaldemokraat peatoimetaja ning tegev Tuleviku toimetuses, samuti tegi kaastööd paljudele väljaannetele.
Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt ja õiguskantsleri ametkonna likvideerimist 1940. aastal arreteeriti õiguskantsler Anton Palvadre NKVD poolt 14. juunil 1941 ja mõisteti 28. veebruaril 1942 Erinõupidamise otsusega tagaselja surma mahalaskmise läbi. Ta suri enne otsuse täideviimist 16. jaanuaril 1942 Põhja-Uurali Sosva vangilaagris. Palvadre abikaasa koos alaealiste tütardega küüditati 1941. aastal Kirovi oblastisse, kus peeti kinni ligi 15 aastat.