Cornelius Hasselblatt: Kalevipoja sõnum

Cornelius Hasselblatt Foto: Eesti Teaduste Akadeemia

Tänavu möödub täpselt kakssada aastat Kalevipoja esmamainimisest. Ehkki ka varasematel sajanditel, näiteks soome reformaatori Mikael Agricola või esimese eesti keele grammatika autori Heinrich Stahli kirjatöödes oli juttu olnud samanimelisest muinaskangelasest, oli see siiski baltisaksa estofiil Arnold Knüpffer, kes mainis 1817. aastal ühes ajakirja Beiträge joonealuses märkuses Kalevipoega kui kurja hiidu, kes kündnud puuadraga teatud maa-alasid, mille peal pärast seda ei kasvanud enam ühtki rohukõrt ja mida hakati kutsuma möllikuks.

Võib-olla tundub meelevaldne lähtuda ühestainsast joonealusest märkusest, kuid selsamal 1817. aastal juhtus veel nii mõndagi muud eesti kultuuriloos: Johann von Luce eestvedamisel asutati Kuressaare Eesti Selts, mis oli teatud mõttes Õpetatud Eesti Seltsi eelkäija; Johann Heinrich Rosenplänteri juba mainitud ajakirjas Beiträge publitseeriti esimesi eesti muinasjutte ning sealsamas ka esimene üleskutse muinasjuttude kogumiseks; Otto Reinhold von Holtz avaldas oma jutukogu «Luggemissed Eestima Tallorahwa Moistusse ja Süddame Juhhatamisseks», mis sai lugejate hulgas väga populaarseks ja kindlustas talle koha eesti kirjandusloos; Friedrich Robert Faehlmann hakkas õppima Tartu ülikoolis ning Friedrich Reinhold Kreutzwald astus Rakvere kreiskooli; sündis Franz Anton Schiefner, soome eepose «Kalevala» saksandaja ning Kreutzwaldi toetaja «Kalevipoja» kirjastamisel.