Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Cornelius Hasselblatt: Kalevipoja sõnum

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Cornelius Hasselblatt | FOTO: Eesti Teaduste Akadeemia

Tänavu möödub täpselt kakssada aastat Kalevipoja esmamainimisest. Ehkki ka varasematel sajanditel, näiteks soome reformaatori Mikael Agricola või esimese eesti keele grammatika autori Heinrich Stahli kirjatöödes oli juttu olnud samanimelisest muinaskangelasest, oli see siiski baltisaksa estofiil Arnold Knüpffer, kes mainis 1817. aastal ühes ajakirja Beiträge joonealuses märkuses Kalevipoega kui kurja hiidu, kes kündnud puuadraga teatud maa-alasid, mille peal pärast seda ei kasvanud enam ühtki rohukõrt ja mida hakati kutsuma möllikuks.

Võib-olla tundub meelevaldne lähtuda ühestainsast joonealusest märkusest, kuid selsamal 1817. aastal juhtus veel nii mõndagi muud eesti kultuuriloos: Johann von Luce eestvedamisel asutati Kuressaare Eesti Selts, mis oli teatud mõttes Õpetatud Eesti Seltsi eelkäija; Johann Heinrich Rosenplänteri juba mainitud ajakirjas Beiträge publitseeriti esimesi eesti muinasjutte ning sealsamas ka esimene üleskutse muinasjuttude kogumiseks; Otto Reinhold von Holtz avaldas oma jutukogu «Luggemissed Eestima Tallorahwa Moistusse ja Süddame Juhhatamisseks», mis sai lugejate hulgas väga populaarseks ja kindlustas talle koha eesti kirjandusloos; Friedrich Robert Faehlmann hakkas õppima Tartu ülikoolis ning Friedrich Reinhold Kreutzwald astus Rakvere kreiskooli; sündis Franz Anton Schiefner, soome eepose «Kalevala» saksandaja ning Kreutzwaldi toetaja «Kalevipoja» kirjastamisel.

See kõik toimus 1817. aastal ning kuigi hea tahtmise korral võib iga aasta kohta leida igasuguseid märkimisväärseid sündmusi, söandan siiski väita, et täpselt kakssada aastat tagasi oli eesti kirjanduse vaatevinklist oluline hetk. Ning peaaegu kõik mainitud seigad on miskit moodi seotud Kalevipoja ning selle kirjanduslikku vormi valaja Kreutzwaldiga: Knüpffer oli teda ristinud, Holtz teda õpetanud, Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes ilmus «Kalevipoja» esmatrükk ning just Faehlmann pidi olema alguses eepose autor.

Et ühest joonealusest märkusest on kahesaja aasta jooksul välja kasvanud ühe rahva sümbol, ühe rahvuskirjanduse tippteos ning ka maailmakirjanduse mõõtkavas oluline eepos, tundub otstarbekas ning huvitav osutada veel kord tähelepanu sellele, kuidas kõik sündis.

Kuigi Kalevipoeg on ürg- või ehteesti asi selles mõttes, et sõna kui märk ise on kindlalt seotud Eestiga, tuleb ikkagi rõhutada rahvusvahelist tausta, ning seda kahel põhjusel. Esiteks tuli algatus eepose kirjutamiseks kahtlemata väljastpoolt Eestit ning teiseks oli eepose välisretseptsioon pärast selle ilmumist esimestel aastakümnetel palju intensiivsem ning tähtsam kui selle Eesti-sisene vastuvõtt.

Mis puutub esimesse punkti, siis pole liialdus väita, et ilma soome «Kalevalata» ei oleks «Kalevipoeg» lihtsalt mõeldav. Sest vaevalt, et üks kreiskoolilaps oleks niisama Rosenplänteri Beiträget lugenud ning sellest oma järeldusi teinud, kuigi see pole ju teoreetiliselt välistatud. Ning võib-olla on Kreutzwald veidi hiljem, ütleme näiteks aastal 1824, tõepoolest endale Kalevipoja kohta mõned ülestähendused teinud, kuid need pärast kaotanud, nagu Jaan Kross seda nii meisterlikult oma novellis «Kahe kaotsi läinud paberi lugu» (1966) kirjeldab. Aga ka 1836. aastal kirja pandud saksakeelne ballaad, milles Kreutzwald mainib Kalevipoega, ei viita veel eeposele, sest sealne tegelaskuju on pigem jõhkard kui kangelane.

Eepose idee sünnib alles 1839. aastal, kui Õpetatud Eesti Seltsis peetakse kaks ettekannet Kalevipojast: kõigepealt on see Faehlmann, kes pöörab tähelepanu Kalevipoja-muistenditele, ning pool aastat hiljem peab Georg Julius Schultz-Bertram leegitseva toetuskõne, mis lõpeb palju tsiteeritud üleskutsega: «Anname rahvale eepose ja ajaloo, ja kõik on võidetud!» Et niisugune asi nagu eepos oli üldse mõeldav või soovitatav, oli tingitud sellest, et neli aastat varem oli Soomes ilmunud «Kalevala». Teatavasti on soome eepos olulist mõju avaldanud ka «Kalevipoja» värsivormile, sest eepose esialgu välja pakutud autor Faehlmann oleks kogu loo paberile pannud arvatavasti saksa keeles ning mitte just eesti rahvaluulele omases vormis.

Teine punkt on veel olulisem: 19. sajandi keskpaigas polnud ju mingit eestikeelset kirjandusvälja veel õieti olemaski. Pidagem meeles, et esimene raamatukauplus, kus müüdi eelkõige eestikeelseid raamatuid, asutati alles 1867. aastal. Siis kaotati tsunftisüsteem ning Heinrich Laakmann sai avada omaenda raamatupoe Tartus. Kui Kreutzwaldi «Kalevipoeg» aastail 1857‒1861 ‒ küll kakskeelse väljaandena ‒ ilmus, oli selle «tavapärane» retseptsioon Eestis peaaegu võimatu, sest ka baltisakslaste seas polnud eepose hindamiseks piisavat huvi ja kompetentsi. Keegi ei ostnud ülikallist teost, mis maksis kolm ja pool rubla ‒ see võrdub aastasissetuleku järgi ümberarvestatult tänapäeval mitmesaja euroga. Kuigi 1862. aastal ilmunud eestikeelne rahvaväljaanne oli oma poole rublaga seitse korda odavam, polnud seegi veel müügihitt ning eesti lugejate tõeline vastuvõtt algas alles 1870. aastate üliõpilaste lugemisringides. Sel ajal läks välismaine retseptsioon sisuliselt juba teisele ringile, sest see algas – nii pööraselt kui see ka ei kõla – juba enne eepose ilmumist.

Võtmeisikuks osutus Berliini ülikooli õpetlane Wilhelm Schott (1802‒1889), kes ei ole Eestis tundmatu isik (tema kirjad Kreutzwaldile ajavahemikust 1866‒1875 ilmusid eestikeelses tõlkes 1961), aga kultuurimälus siiski veel piisavalt teadvustamata. Schott oli aastast 1838 tegelikult hiina, tatari ning Ida-Aasia keelte professor, kuid tegeles samuti soome-ugri keeltega, mis ei olnud tol ajal ju veel ülikoolides esindatud. Schott oskas ungari, soome ja eesti keelt ning oli mitme väljaande lugeja. Neid ta siis esitles saksa lugejatele nii teaduslikus kui ka populaarteaduslikus ajakirjanduses ning siinsest vaatevinklist on oluline, et ta arvustas algusest peale Õpetatud Eesti Seltsi toimetisi. (Muide ta valiti juba 1. septembril 1843 Õpetatud Eesti Seltsi auliikmeks, niisiis palju aastaid enne «Kalevipoja» ilmumist.) Tema esimene arvustus avaldati 1841. aastal ajakirjas Archiv für wissenschaftliche Kunde von Russland, mis ilmus Vene rahaga kord kvartalis Berliinis 1841‒1867, peatoimetajaks Berliini füüsikaprofessor Adolf Erman, kaastoimetajaks Schott ise. Oma arvustuses selgitab Schott Õpetatud Eesti Seltsi eesmärke ning refereerib siis esimese vihiku sisu, mis tema sõnul «on juba seetõttu läbinisti ligitõmbav, et ta pakub just meile, lääneeuroopa lugejaile, midagi pea täiesti uut ja tungib nagu värske tervendav tuuleõhupuhang ammutuntu ja igapäevase pisut läppunud atmosfääri».

Seega näitab Schott juba oma esimese Eestit käsitleva artikliga aastast 1841, milline on tema motivatsioon: ta on lummatud eksootikast, talle meeldib mitteigapäevane ning ta tahab lugejaskonnale sisendada, et niisuguste asjadega tegelemine võiks olla kasulik ja hingekosutav. Põhjuse selleks andiski sellesama esimese vihiku sisu, nimelt «Kalevala» esimene saksakeelne tutvustus koos tõlkeprooviga ja Faehlmanni muistend keelte keetmisest. See oli ainestik, mis Lääne-Euroopas oli tõepoolest midagi täitsa uut ning millest oli vaimustatud ka näiteks Jacob Grimm.

Samas vaimus avaldas Schott 1841‒1880 saksa keeles üle 50 artikli eesti folkloorist ja kirjandusest ning seda ajal, kui «Kalevipoja»-retseptsioon Eestis hakkas alles tasapisi pead tõstma. Schott aga kirjutas juba 1855. aastal, et varsti ilmub Eestis üks «Kalevipoja»-nimeline eepos, sest Õpetatud Eesti Seltsi toimetiste kolmanda köite esimeses vihikus oli ju eelteade sellest antud. Ning kui vihik «Kalevipoja» esimeste lugudega oli välja tulnud, avaldas Schott otsemaid tolleaegses kolm korda nädalas ilmuvas kirjanduslehes Magazin für die Litteratur des Auslands juubeldava vastukaja, mis paigutati isegi ajalehe esimesele leheküljele, nii et 24. septembril 1857 lugesid saksakeelsed haritlased kõige esmalt Kalevipojast. Vaimustus uue avastuse üle oli endine, st sama mis kuusteist aastat varem, kui Schott kirjutas värskest tuuleõhupuhangust. Nüüd kirjutab ta nõnda: «Eesti rahva muistendid on õilsate, aga leinalooriga ümbritsetud piltide galerii. Nende põhitoon on raskemeelne […], kuid mitte põrmugi jõuetu igatsus kaotatud, õnneliku iseseisvuse järele. [...]. Pärast seda, kui need fantaasialoome kaunid viljad on paljude sajandite vältel kiratsenud vaeste pärisorjade keskel Peipsi järve ümbruses, astuvad nad nüüd lõpuks otsekui käsikäes naabermaa Soome hõimlaslike vaimuõitega suure euroopaliku ilma näitelavale, tuues ehk omaltki poolt kaasa värskendava tuulehoo meie kaasaja läppunud ning umbses atmosfääris.»

Sellega on kõik öeldud, see oli «Kalevipoja» sõnum 19. sajandi Kesk-Euroopale. Inimesed seal janunesid uue, värskendava, tundmatu ja võõra järele ning «Kalevipoeg» suutis seda neile anda. Kuigi «Kalevipoeg» on «ürgne» ja «ehteesti» asi, pole selle olemasolu siiski mõeldav ilma rahvusvahelise kontekstita. See ei ilmunud maailma üksinda, talle tulid appi «Kalevala» tegelased Väinämöinen, Ilmarinen, Joukahainen ja Kullervo.

Mängu tuleb veel üks asjaolu, mida võiks nimetada puudujäägi eeliseks (advantage of the disadvantage). Üldiselt olid soomlased eestlastega võrreldes ju paremas olukorras, sest neil polnud pärisorjust ja mitmel alal olid nad arengus ees. Sellest tulenes, et «Kalevala» avaldati ainult soomekeelsena. Kes ei osanud soome keelt, pidi ootama, kuni ilmus tõlge. Ning kuigi rootsi (1841), prantsuse (1845) ja saksa (1852) tõlked ilmusid suhteliselt ruttu, võttis see siiski mõne aasta aega. Teatavasti tahtis ka Kreutzwald avaldada oma eepose ainult eesti keeles, aga siis tekkisid raskused tsensuuriga ning väljapääs leiti teksti rüütamises kakskeelse teadusliku väljaande kuube. Algusest peale oli eeposest niisiis olemas saksa versioon, mis soodustas selle otsekohest vastuvõttu Euroopas.

Wilhelm Schott polnud ainus, aga tema on selle sõnastanud kõige selgemalt ja veenvamalt. Pealegi tegeles ta «Kalevipojaga» intensiivsemalt kui teised ning avaldas Kreutzwaldi eepose kohta juba 1863. aastal monograafia. Sellele järgnesid ümberjutustused ning töötlused ja seda juba 1870. aastatel, kui ‒ olgu see üle korratud ‒ Eestis alles tehti algust «Kalevipoja» vastuvõtuga. 1866. aastal peab Carl Robert Jakobson veel vajalikuks teha kihutustööd selle heaks, et eestlased oleksid uhked oma Kalevipoja üle, «pango tedda kül Eestlastest üks ehk teine weel turtsudes käest ärra. Kes tahhaks ka sittika suust öpitko laulo lota!» Välismaal ei tahetudki tollal enam kuulda ööbikulaulu, sest seda oli juba küllalt kuuldud. Sitikasõnad olid midagi uut ja huvitavat.

Järgnevatel sajanditel pole «Kalevipoja» sõnum sisuliselt palju muutunud. Ka ajal, kui Eesti on Euroopa Liidu liige ning siin on kasutusel seesama raha mis Roomas ja Pariisis, on vajadus pisut teistmoodi asjade järele ikka sama suur. Ning seetõttu sobib üks looduslähedane muinastegelane, kes ei tegutse nii nagu kõik teised, vaid üllatab ikka ja jälle oma ebakonventsionaalsusega, ju suurepäraselt ühe kultuuri saadikuks!

Kõne Eesti Teaduste Akadeemia üldkogul 19. IV 2017 (lühendatud)

Tagasi üles