Arstid üle töötanud, tülpinud, suhtlemisest küllastunud ja pinges. Eesti meditsiinisüsteemis on kuningas alasti, kirjutab perearst Anneli Talvik.
Tellijale
Anneli Talvik: miks me ei räägi meditsiinis asjadest nii, nagu need on? (18)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tervishoiutöötajad hakkavad streikima. Selle kuiviksõna taga on tuhanded hooldajad, õed ja arstid, kes on viimastel aastatel hambad ristis teinud oma igapäevast tööd. Nad ise seda avalikult ei tunnista, sest on selle elukutse endale kunagi rõõmuga valinud, teadmata, et kord tuleb päev, mil nad ei leia endas enam soovi iga päev innu ja pühendumisega inimesi aidata.
Tööpäev algab vara, sageli kell seitse või kaheksa hommikul, lõpeb mõnikord kell neli-viis, aga tihti liiga hilja – õhtul kell seitse-kaheksa. Valvetest rääkimata: alustad pärast tööpäeva (sageli teises asutuses) valvet haiglas ja lõpetad hommikul ning lähed seejärel teise töökohta, sest nii on lubatud – tööpäev ei ületa siis ühes asutuses kaksteist tundi.