Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Anneli Talvik: miks me ei räägi meditsiinis asjadest nii, nagu need on?

18
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Perearst Anneli Talvik. | FOTO: Joosep Martinson / Õhtuleht

Arstid üle töötanud, tülpinud, suhtlemisest küllastunud ja pinges. Eesti meditsiinisüsteemis on kuningas alasti, kirjutab perearst Anneli Talvik.

Tervishoiutöötajad hakkavad streikima. Selle kuiviksõna taga on tuhanded hooldajad, õed ja arstid, kes on viimastel aastatel hambad ristis teinud oma igapäevast tööd. Nad ise seda avalikult ei tunnista, sest on selle elukutse endale kunagi rõõmuga valinud, teadmata, et kord tuleb päev, mil nad ei leia endas enam soovi iga päev innu ja pühendumisega inimesi aidata.

Tööpäev algab vara, sageli kell seitse või kaheksa hommikul, lõpeb mõnikord kell neli-viis, aga tihti liiga hilja – õhtul kell seitse-kaheksa. Valvetest rääkimata: alustad pärast tööpäeva (sageli teises asutuses) valvet haiglas ja lõpetad hommikul ning lähed seejärel teise töökohta, sest nii on lubatud – tööpäev ei ületa siis ühes asutuses kaksteist tundi.

Igasse tööpäeva jääb 50–100 kontakti abivajava inimese või abistava meeskonna liikmega. Kuiv sõna «kontakt» peaks endas sisaldama empaatilist sidet patsiendiga, ja enamasti see veel nii ka on. Vähemalt tugevamatel meie seast. Pärast aastaid kestnud ületööd on arstid aga tülpinud, suhtlemisest küllastunud, rampväsinud, pinges.

Veskikivid jahvatavad vol. 1

Pinge tuleb sellest, et hooldaja, õde ja arst on nagu terad veskis. Nad on surutud veskikivide vahele, mis jahvatavad järjekordade lühendamisest, kättesaadavusest, patsientidele teenuste tagamisest – muidugi viisakal ja lugupidaval moel. See «teenindusmudel» peaks oma sisult tähendama aja pühendamist patsiendile: silma vaatamist, sõbralikku kehakeelt, tähelepanelikku kuulamist, aitamissoovi pilgus ja tegudes. Patsient ootab seda.

Ta ei teadvusta, et vajab inimlikkust ja lõplikku probleemilahendamist rohkem kui lühikesi järjekordi ja uuringute kättesaadavust. Aga patsient on meediast kuulnud ja lugenud, et arstiabi peab olema eelkõige kättesaadav. See põhjustab rahulolematute abivajajate tungi raviteenusele, alalist muret, kas «eriarsti aega saab» jpm.

Paraku leiab üha enam kinnitust fakt, et kiirem patsientide ligipääs (palju ravijuhte) tähendab lühemaid minuteid inimlikkuseks ja tükitöö tegemist, mõtlemata inimese tegelikule tervenemisele.

Kelle huvides on aga toota üha rohkem ravijuhte?

Veskikivid jahvatavad vol. 2

Raviasutuse töötaja räägib oma ülemusele, et aega on patsiendi jaoks vähe, töö on küll efektiivne (tunnis teatud hulk tükke), aga sisutu ja tulutu – patsient ei saa tervisemurele lõplikku lahendust, sest süsteem on programmeeritud nagu pusle: iga tervishoiutöötaja paneb tükikese kuulekalt omale kohale. Mitte keegi ei vaata, kas sellest ka pilt kokku saab.

Ülemus on aga sõlminud lepingu haigekassaga. Siit algab üks küünilisemaid valesid, mida kõik arstiabi eest vastutavad inimesed hoolega varjavad – haigekassa ei ole piisavalt tark ja jõuline kindlustusselts, et osta oma inimeste jaoks vajalikku: head ravitulemust. Räägitakse arstiabi ostmisest raviasutustelt, ravijuhtudest. Rääkimata jäetakse, et osta tuleks tervise hoidmist ja kiiret taastamist, ostma peaks ka inimese tervenemist, ja selleks peavad ravisüsteemi osapooled koos tööd tegema.

Haigekassa peab pildi kokku panema, sundima koostööle meetmetega, mis üksikutele lepingusõlmijatele ei pruugi meeldida. Haiglajuht ei taha, et teda piirataks tüütu jutuga koostööst!

Nurga taga räägitakse poolsosinal tuhandetest patsientidest, kes pärast edukat infarktiravi kiirustades koju saadeti, aga unustati inimene lõpuni ravida. Tähendab, unustati teha koostööd teise raviasutuse järelravi osapooltega. Nii hästi raviti, kui sai, sest teadagi – töö on tellija materjalist. Lihtsalt taastusraviks raha pole ja keegi ei öelnud midagi. Räägitakse sellest, et tervise hoidmist saab juhendada ja toetada perearstimeeskond, aga tegelikkuses on sealgi ammu murdutud ja kustutatakse tulekahjusid, selmet õpetada inimesi probleeme varakult märkama ja õigesti tegutsema.

Sosistatakse konveiertööst raviasutuses, ebavajalikest uuringutest, sest «leping tuleb täis teenida». Räägitakse pikkadest järjekordadest eriarstile, jättes ütlemata, et need inimesed saaks edukalt terveks ravida perearstikeskustes, kui vaid nii otsustataks ja sellest ka kinni peetaks.

Haiglajuhid kinnitavad, et perearstid on üle koormatud, ei jaksavat, ei suutvat ja vist ka ei oskavat eriti midagi… Aga miks sellist juttu aastaid levitatakse, seda ei analüüsita ega räägita.

Kui perearstisüsteemi tugevdada, andes võimaluse palgata assistente ja juhtumikorraldajaid, jääks vool haiglatesse vähemaks. Sõltumatud väliseksperdid soovitavalt tuntavalt jõustada esmatasandit. Miks seda ei ole tehtud? Meil ei ole Eestis kunagi varem olnud nii tarku ja tublisid perearste kui praegu. Pikkade aastatega koolitatud arstide oskused lastakse niimoodi närutades lihtsalt raisku minna!

Ilmselget aga ei saa avalikult tunnistada. Kohe selguks, et pole need eriarstide järjekorrad midagi nii pikad ja lepingud on õhku täis. Selsamal põhjusel on haiglasüsteem seisnud aastaid vastu e-saatekirjadele. Arst saab arstiga digitaalselt arutada, kuidas ravida, visiiti haiglasse ei ole vaja ning patsient saab abi. Raha ei tule enam haiglasse. Ja siin sulgubki nõiaring. Ülemus ütleb arstile: teeme rohkem tükke, muidu vähendatakse lepingut.

Rohkem tükke viib selleni, et tervishoiutöötajad on nagu terad veskikivide vahel, kus üks veskikivi on patsient, teine on ravileping haigekassaga ja kolmas kivi on arstide armastus oma töö ja patsientide vastu, eneseväärikus, ametiuhkus, mis ei luba kvaliteeti alla lasta, ei luba olla patsiendiga tõre ja närviline, isegi enda läbipõlemise hinnaga.

Lahendus algab vigade tunnistamisest

Miks me ei räägi enam ammu asjadest nii, nagu need meditsiinis tegelikult on? Sest siis tuleks välja, et kuningas on alasti. Pusletükid on laiali ja nende kokkupanemiseks ei piisa ainult suuremast ravieelarvest.

Vaja on tarkust, et leida kogenud nõuandjad, kes tegutseksid sõltumatuna ministri ja haigekassa juhi kõrval, mitte nagu praegu – kitsena kärneriks. Vaja on julgust, et välja öelda: Eesti riigil pole sellise pillava tükitöö kinnimaksmiseks võimalusi ning rahastamisse tuleb kaasata ka patsientide ja tööandjate panus.

Ja lõpetuseks – kõikidel osapooltel, seahulgas patsientidel, on vaja tunnistada, et jutt pikkadest ravijärjekordadest ei vii kaugemale kui järgmise korrani, kus raha otsas. Tunnistage, see jutt ei teeni mitte patsientide, vaid raviasutuste huve.

Tuleb teha sõltumatuid ja jõulisi otsuseid nii selle kohta, kes juhib haigestunud inimese tervishoiusüsteemis kulgemise protsessi, kui ka selle kohta, missugune on iga lõigu täpne kohustus ja vastutus. Ammu on aeg otsustada, milline on patsiendi vastutus – nii rahaline kui tegevustega sisustatud teekond terviseni.

Räägime julgelt visiiditasust ega varja enam, et tasuta abi ei saa tegelikult juba ammu.

Inimesed tahavad terved olla ja kui haigestuvad, siis soovivad paraneda. See peaks olema kõikide otsuste ainus eesmärk. Isegi kui need otsused on alguses valusad, tuleb need ära teha.

Tagasi üles