Juhtkiri: kõik noored mehed riiki teenima?

Nüüd poistel enam pääsu pole? Foto: Urmas Nemvalts

Kõige olulisem ressurss on inimkapital ning selle suurus ja kvaliteet. Praegu elame Eestis selgelt demograafilise kriisi situatsioonis ja rahvastikumuudatused avaldavad mõju kõigile eluvaldkondadele, mida edasi, seda vähemaks jääb töövõimelisi ning raskem on ülal pidada neid, kes seda pole. Oma mõju avaldab see ka riigikaitsele. Kuna laulva revolutsiooni põlvkondadele järgnenud põlved on olnud mitu korda väiksemad, tähendab see, et ehkki näiteks riigikaitse arengukavadesse on kirjutatud ajateenijate arvu suurendamine, on noormehi, keda teenistusse kutsuda ja kes selleks ka sobilikud, vähem.

Muidugi tuleb julgeolekust rääkides pidada silmas, et selle aluseks ei ole ainult relvajõud, vaid see on paljude erinevate riigiasutuste ülesanne. Seda aparaati on Eestis viimastel kümnenditel pidevalt kärbitud ja kriisiolukorras ei pruugi praegu olemasolevast ressursist jätkuda. Nii on tekkinud idee, et Eesti noormehed, kelle tervis ei luba kaitseväes teenida, võiksid tulevikus teenida 12–14 kuud nn tsiviilajateenistuses avalikus sektoris, mille järel arvaks riik nad reservi ning võiks vajadusel tulevikus sisejulgeoleku tugevdamiseks taas teenistusse kutsuda.

Selle kava järgi tuleks ühel või teisel moel riiki teenida kõigil noortel meestel. Tsiviilajateenistusel oleks võrreldes teenistusega kaitseväes kahtlemata omad positiivsed ja negatiivsed küljed. Plussiks see, et tsiviilajateenistus mööduks väljaspool kasarmut ning jätaks noortele inimestele võrreldes sõjaväega rohkem vabadusi. Miinuseks oleks tsiviilajateenistuse kestus, mis võrreldes kaheksakuuse ajateenistusega oleks pikem ning sarnaselt teenimisega kaitseväes kätkeks see siiski erinevaid piiranguid valikutele era- ja tööelus.

Need miinused muudaksid eespool nimetatud plussid vähem atraktiivseks ning võimalik, et kallutaksid nii mõnegi noore, kes muidu aastast aastasse kulutaksid erialaarstide uksi tõendite hankimiseks, valima tulevikus kohustusliku tsiviilajateenistuse asemel hoopis kaitseväeteenistust.

Seda, kas plaan terved aastakäigud noori mehi Eesti riiki teenima panna sellisel kujul realiseerub või mitte on praegu lahtine. Kuid positiivsena võib välja tuua selle, et teema avalikkuse ette jõudis, kuna arutelud, mis eelnevad sedavõrd mastaapsetele otsustele, peavad toimuma laiemas ringis, mitte kitsastes kuluaarides. Avaliku sektori ja selle juhtimise puhul on ühiskonna jaoks oluline läbipaistvus ning kontrollitavus.

Kui sedavõrd olulised arutelud jäävad kitsasse seltskonda, siis laiemas avalikkuses tekitab riigis toimuv rohkem apaatiat ja võõrandumist, ning kui ametnike tegevus peaks tekitama probleeme, toob see kaasa ka rahulolematust.