Andra Siibak: e-rahva manifest

Pildil raamatu üks koostajatest, Andra Siibak. Foto: Sille Annuk

Tartu Ülikooli meediauuringute professor Andra Siibak pani oma inauguratsiooniloengu jaoks kokku e-rahva manifesti, millest ühed e-riigi kodanikud oma netitegevuses ja tehnoloogiakasutuses, aga ka tehnoloogia loomises lähtuda võiksid.  

Eestist rääkides kasutatakse välismeedias sageli selliseid väljendeid nagu «tehnoloogiaparadiis», «Euroopa Silicon Valley» või «EU Delaware». Räägitakse vaimustatult meie IT-sektori tormilisest arengust ning peadpööritavatest edulugudest. Ometi on viimastel aastatel aina enam ja enam kuulda hääli, mis ütlevad, et meie riigi e-edulugu on toppama jäänud.

Seetõttu tundubki mulle praegu olevat õige aeg korraks mõelda sellele, kus on e-Eesti nõrgad lülid kasutaja perspektiivist. Mõelda sellele, mida üks e-rahvas võiks endale oluliseks pidada, mida väärtustada ning milliseid käitumismustreid järgida ja soosida.

1. Me arvame, et arvuti- ja interneti kasutamine peaks olema igaühe vaba valik.

Meie e-riigis on digilahenduste, e-teenuste ning veebilehtede kasutamine sulandunud sujuvalt meie igapäevarutiini.

Internetikasutajate osakaal on Eesti elanikkonnas pidevalt kasvanud ja 2016. aasta teises kvartalis oli statistikaameti andmeil Eestis internetikasutajaid 87 protsenti. Kusjuures noorimates vanuserühmades, nagu näiteks 11–17-aastaste hulgas, on internetikasutus olnud pea sajaprotsendiline juba kümme aastat.

Ometi ei ole need arvud tekkinud alati mitte päris vabast kasutajate tahtest. Erinevalt paljudest teistest maailma riikidest on Eesti nimelt paistnud silma mitte üksnes digitaalseid oskuseid rõhutava ja uute tehnoloogiate kasutuselevõttu soodustava, vaid ka normatiivselt peale sundiva avaliku hoiaku poolest.

Eesti kontekstis väljendub selline hoiak näiteks selles, et paljudes valdkondades tõrjuvad meie riigi pakutavad digitaalsed teenused juba praegu välja traditsiooniliselt, paberimajandusel üles ehitatud suhtlusvorme nii ametiasutustega kui ka erasektori teenusepakkujatega.

Ja lisaks institutsionaalsele survele tunnetavad inimesed vägagi tugevalt ka sotsiaalset survet üht või teist teenust või platvormi kasutama hakata. Tegelikult ei ole inimesed oma tehnoloogia- ja internetikasutuse poolest ühesugused, nende kasutuspraktikad ja -põhjused, miks nad mingeid tehnoloogiad kasutavad, või see, kuidas kasutavad, ei ole universaalsed, ning seega ei saa ka kasutusest ilmnev kasu olla kõigile täpselt ühesugune. Õigupoolest näitavad meie uuringud, et virtuaalne ruum eelkõige ikkagi taastoodab väljakujunenud sotsiaalseid hierarhiaid.

Näiteks võime endiselt rääkida digilõhest nii põlvkondade kui ka eesti- ja venekeelse elanikkonna vahel. Peale selle on Eestis palju veel inimesi, kes küll tahaksid tehnoloogilisi võimalusi kasutada, kuid kelle juurdepääs veebisisule on raskendatud ainuüksi seetõttu, et  e-teenuseid luues pole neile piisavalt mõeldud. Näiteks puudega inimesed.

Ma leian, et e-rahvana ei tohiks me ära unustada neid, kes ei tunne end internetis toimetades mingil põhjusel mugavalt ja hästi. Neil, kel on soovi, huvi ja motivatsiooni tehnoloogiaid ja internetivõimalusi kasutada, peab olema selleks võimalus ja juurdepääs. Lõppude lõpuks on juurdepääs internetile olnud Eestis inimõigus juba aastast 2002.

Sellegipoolest ei peaks e-riigi ülesanne olema ilmtingimata kõiki oma kodanikke internetti kasutama meelitada või survestada. Oluline on, et inimesed tunnetaksid, et neil on inimlikud alternatiivid, eri võimalused, kuidas teatud teenuseid tarbida või  institutsioonide ja võrgustikega suhelda. Ühe e-riigi kodanikud ei peaks tundma, et tehnoloogia dikteerib nende elu.  

2. Me püüdleme õiglase, eetilise ja inimkeskse tehnoloogia poole.

Tänapäeval teab anonüümne ja umbisikuline «internet» meist vaata et rohkemgi kui me ise.  2015. aasta Eurobaromeetri uuringust nähtub, et erinevalt paljude teiste Euroopa riikide kodanikest tunneb vaid kaheksa protsenti eestlastest muret selle pärast, et nende avaldatud privaatset informatsiooni võidakse kasutada teistsugustel eesmärkidel ja kontekstis kui see, milles nemad seda avaldama nõustusid.

Usaldus on oluline. Ilma selleta ühiskond ei tööta. Süsteemiusaldus on tehnoloogiaajastul loomulikult ääretult tähtis, kuid see usaldus ei tohiks asenduda sinisilmsusega.

E-rahvana peaksime mõistma, et tehnoloogia loovad inimesed, seega pole tehnoloogia kunagi neutraalne või iseenesestmõistetav. Siinkohal nõustun mitme oma välismaise kolleegiga Maailma Internetiuurijate Assotsiatsioonist, kes toonitavad, et digitaalne revolutsioon peab olema eetiline revolutsioon. Kui meie elu suunavad ja võivad mõjutada nii paljud tehnoloogiad, siis on ääretult oluline, et need intelligentsed tehnoloogiad oleksid ka ülesehituselt ja toimimispõhimõtetelt eetilised. Algoritmid ei saagi olla objektiivsed, aga nad peaksid olema õiglased.

Arutledes tehnoloogia rolli üle meie ühiskonnas, on oluline arutleda ka eetiliste otsustuste üle, mida me tehnoloogiat kasutades samuti iga päev tegema peame. E-riigina võiksime siin olla eeskujuks, näidates, et alati pole tehnoloogilise innovatsiooni loomisel vaja kopeerida Silicon Valley ideoloogiat: et kui saab kiiremini, odavamalt, lihtsamalt ja targemalt, siis võtame aga kasutusele. Me võiksime lähtuda mõttest, et uued tehnoloogiad peavad olema õiglased, eetilised ja inimkesksed.

3. Me mõistame, et digitaalsetel platvormidel toimuv peegeldab meie ühiskonda.

Internetiuurijad kinnitavad üksmeelselt, et mingeid erisusi digitaalse ja «tegeliku» maailma vahel teha ei oleks enam õige, vaid õigem oleks öelda, et meie elu muutunud lihtsalt tehnoloogia poolt vahendatuks. 

Olles aastaid uurinud noorte inimeste interneti- ja sotsiaalmeediakasutust, julgen väita, et internetis toimuv identiteediloome kujutab endast enamjaolt päriselus juba läbiproovitud võtete mängulisemat taaskasutusvõimalust, kus vastavalt platvormi kasutajaskonnalt operatiivselt saadud tagasisidele on võimalik muuta nii enda käitumist ja suhtumist kui ka kujundada teiste oma. 

Sotsiaalmeediakeskkondadest on noortele saanud nn isesotsialiseerumise keskkonnad. Neis levinud tekstiliste ja visuaalsete praktikate kaudu tajuvad noored nii konkreetsel platvormil kui ka kogu ühiskonnas eksisteerivaid normatiivseid piire ja väljakujunenud väärtusskeeme. Nii näiteks ütleb nii mõndagi meie ühiskonna ja siinsete väärtuste kohta tõik, et visuaalse muljekujunduse strateegiate valikul lähtuvad noored peamiselt meedia ja reklaamitööstuse loodud «ideaalse mehe» ja «ideaalse naise» kuvandist.

Kindlasti pakub uus meedia võimalusi neid vanu mentaalseid struktuure aegamööda uuendada, kuid selleks peaks e-kodanikel jaguma varasemast enam motivatsiooni, et luua veebikeskkondades uut, innovaatilist ja loomingulist sisu.

4. Me teadvustame, et kogu ühiskonda kaasavat aruteluruumi on üha raskem tekitada.

Hoolimata digitaalsete tehnoloogiate ja veebiplatvormide küllusest (aga võibolla ka just nende külluse tõttu), on ühtse ja kõiki hõlmava avaliku sfääri ideestik jäänud mitte ainult lihtsalt saavutamata ideaaliks, vaid muutunud paljude silmis koguni ebamugavaks ideoloogiaks ning ühtset ja kõiki kõnetavat ning kaasavat aruteluruumi on aina keerulisem tekitada.

Karm tõde on see, et tehnoloogiline areng on vaid näiliselt muutnud meediakasutamist mitmekesisemaks. Sotsiaalmeedia ajastul on ühiskonnad üha enam liikunud hoopis ekstreemse individualismi ja varasemate uudismonopolide kadumise poole. Professionaalsel ajakirjandusel ei ole enam domineerivat informeerija rolli. Vastupidi, iga aastaga kasvab üha enam nende inimeste arv, kes ei jälgi mingeid traditsioonilisi meediakanaleid – nad ei kuula raadiot, ei vaata televiisorit ega loe ka paberlehti.

Sotsiaalmeedia pakub suurepäraseid võimalusi leida üles need inimesed, kellega mul on ühised väärtused ja ühine mõttemaailm. Selliste gruppide teket toetab aga omakorda kinnituskalduvus – inimestel on kalduvus informatsiooni valikuliselt tõlgendada, tõlgendada nii, et see kinnitaks nende juba tekkinud uskumusi ja veendumusi, ja nii on ka iseradikaliseeruvad Facebooki grupikesed kerged tekkima.

Need probleemid pole iseloomulikud mitte ainult Eestile, vaid iseloomustavad hästi kogu maailmas domineerivaid suundumusi. Seetõttu ongi äärmiselt oluline praegu võtta aeg, et mõelda, kust leida ja kuidas tekitada selliseid platvorme, kus klassikaliselt vastandlikud grupid saaksid tsiviliseeritult ja argumenteeritult omavahel suhelda.

5. Me adume sotsiaalmeedia auditooriumi komplekssust.

Oma esimesel eksistentsi kümnendil võis näiteks sotsiaalmeediat pidada peamiselt meediumiks, mille kaudu viljeleda nn striptiisikultuuri. Arvuka sotsiaalmeedia kasutajaskonna hulgas domineeris arvamus, et kogu see mentaalne (tõsi, vahel ka visuaalne) strippamine toimub vaid nn ideaalse auditooriumi ehk «sõprade» silme all.

Ajapikku on paljud sotsiaalmeedia kasutajad hakanud siiski mõistma, et kogu sellel pealtnäha süütul virtuaalsel muljekujundusel võivad olla konkreetsed (ja vahel sugugi mitte oodatud) tagajärjed analoogmaailmas. Ja viimast  paljuski seetõttu, et kogu sotsiaalmeediasse postitatav sisu on jääv, kopeeritav, skaleeritav ja otsitav.  

6. Me jagame oma informatsiooni vastutustundlikult.

Olukorras, kus sotsiaalmeedias loodav sisu on vaikimisi avalik kõigile silmapaaridele ja vaid privaatsussätteid ja mitmesuguseid sotsiaalseid privaatsuse strateegiaid kasutades auditooriumi mõttes hallatavam, eeldab platvormi sotsiaalse konvergentsi haldamine parajalt südikust, omajagu digitaalset kirjaoskust ja vajadusel julgust oma postituste eest vastutada.  

Tihtipeale heidetakse just noortele ette, et nad jagavad sotsiaalmeedias liiga privaatset informatsiooni

Tegelikult nähtub ka Eestis tehtud uuringutest selgelt, et noored on võtnud kasutusele ka hulgaliselt strateegiaid, et ennast ja enda loodud veebisisu ebasoovitavate jälgijate  eest kaitsta. 

Sotsiaalmeedia «mänge» mängivad oma kontodel ka paremäärmuslased ja ekstremistid , kasutades salajasi numbrikombinatsioone, akronüüme või sümboleid vahetades võimalust olla privaatselt avalikud – potentsiaalselt nähtavad paljudele sotsiaalmeedia kasutajatele, kuid mõistetavad vaid valitud mõttekaaslastele. 

Ja veel – tihtipeale märkame sotsiaalmeedias ka sellist sisu, mis on tõepoolest väga privaatne: näiteks koduvägivallast või raskest haigusest, leinast vms rääkivad postitused võivad olla vägagi isiklikud ning tunduda nii mõnedelegi sotsiaalmeedias kohatud. Ometi on  just sotsiaalmeedia paljudele inimestele muutunud keskkonnaks, kus kellegi privaatsed lood võivad olla ääretult oluline tugipunkt teistele kasutajatele. 

Ehk jällegi peab tõdema, et asju vaid enda mätta otsast vaadates ei avaldu kogu sotsiaalmeedia suhtluse komplekssus ja hukkamõist on liiga kerge tulema.

7. Tehnoloogiakasutusest rääkides ei lasku me sildistamisse.

Tänapäeva noortest ja tehnoloogiakasutusest rääkides on käibele läinud meeletul hulgal igasuguseid silte, termineid või nn argimütoloogilisi narratiive – küll räägitakse meil «digitaalsest põlvkonnast», «Googleʼi-põlvkonnast», «nutipõlvkonnast». Selliste siltide loojad räägivad tänapäeva noortest kui erakordselt avatud, innovaatilistest mõtlejatest, kes on vahetumad, uudishimulikumad ja sõnavabadust hindavamad kui ükski teine põlvkond enne neid. Need sildid ja eeldused on tingitud paljuski põlvkondlikest erinevustest meediakasutuses, mis omakorda on tinginud diskussioonid meediapõlvkondade üle. Sildid eeldavad aga, et kõik noored kasutavad digitehnoloogiaid ühtmoodi, samadel eesmärkidel ja sama palju ning et kõigi vanemate põlvkondade esindajad on arvutikasutamises ühtmoodi äpud või ei väärtusta selliseid tegevusi absoluutselt.

Tegelik olukord on võrreldamatult mitmekülgsem ja eriilmelisem, kui teoreetikute sildid väita lubaksid.  Näiteks viimastel aastatel on üha enam vanemaealisi internetikasutajaid endale avastanud sotsiaalmeedia platvorme, millest on saanud peresisesel suhtlusel eri põlvkondade liitja või taasühendaja. Selline suhtlusviis on eriti oluline vanavanematele, võimaldades neil olla varasemast sagedasemas ja lähedasemas kontaktis oma laste ja lastelastega. Ehk tehnoloogia ja veebikeskkonnad võivad tõepoolest olla ka põlvkondi ühendavad nähtused, mitte ei süvenda lõhestumist.

Põlvkondlikust sildistamisest hoidumine on väga oluline ka noorte internetikasutuse vahendamise kontekstis, kus lapsevanematel ja õpetajatel on kanda suur ja oluline roll. Leian, et ühe e-riigi kodanikud peaksid mustvalged käsitlused kõrvale heitma, sest vaid sellistest siltidest loobudes ja üheskoos eri põlvkondi kaasates ja internetikasutuse üle arutledes, üksteist õpetades ja toetades on tõelise infoühiskonna teke võimalik.  

8. Me panustame eestikeelse veebisisu loomisesse.

Tallina Ülikooli haridusteaduste instituudi doktorandi Elyna Nevskiga oleme viimasel paaril aastal analüüsinud Eesti lapsevanemate arvamusi, hoiakuid ja praktikaid selles, mis puudutab 0–3-aastaste laste digitehnoloogia kasutust.

2014. aasta detsembris tehtud uuringust (N = 400) 0–3-aastase lapse vanemaga nähtus, et mitmesuguseid digiseadmeid – eelkõige nutitelefone ja tahvelarvuteid – lubasid uuringus osalenutest oma lapsel kasutada pooled. Meie uuringutest nähtub, et väikelapsed kasutavad nutiseadmeid eelkõige selleks, et vaadata internetist multifilme, videoid ja telesaateid. Paljud lapsevanemad on aga lapsele mõeldes alla laadinud ka rakendusi, mis on tavaliselt ingliskeelsed ning enamjaolt mõeldud ikkagi vanemale sihtrühmale ehk tegelikult ei pruugi need täita ootusi eakohasele ja arendavale sisule.

Leian, et olukorras, kus paljud Eesti lapsevanemad on veendunud, et lapse arengu  seisukohalt on varased kokkupuuted digitehnoloogiaga olulised ja arendavad, tuleb panustada sellesse, et laste vaatevälja sattuv veebisisu oleks huvitav, eakohane ning kättesaadav nende emakeeles. Ja loomulikult ei väsi ma kordamast, et selleks, et muuta nutiseadme kasutamine lapse jaoks arendavaks positiivseks kogemuseks, vajab laps täiskasvanu aktiivset juhendamist, mõistlikult seatud piire ja head eeskuju, kellest juhinduda ja kellelt õppida.

9. Me teame, et selleks, et olla e-rahvas, peame olema digitaalselt kirjaoskajad.

Digitaalne kirjaoskus ei tähenda üksnes oskust mitmesuguseid tehnoloogiaid või e-teenuseid kasutada või seda, kuidas PowerePointis slaide vormistada. See ei ole pelgalt oskus, mille kõiki nüansse saaks omandada arvutikasutuse baaskursusel või programmeerimist või robootikat õppides. Digitaalne kirjaoskus kätkeb endast nii hariduslike, sotsiaalsete kui ka kognitiivsete oskuste kogumit, mille abil kriitiliselt otsida, hinnata, analüüsida ja luua meediasisu ning ka ise mitmes formaadis veebisisu loomisesse panustada.

Leian, et on äärmiselt tähtis, et meie haridussüsteem ja õppekavad annaksid järeltulevatele põlvedele sellised mitmekülgsed pädevused, et tehnoloogiast küllastunud ühiskonnas hakkama saada.

Kuid digitaalne kirjaoskus ja selle arendamine ei ole kindlasti tähtis vaid noorte puhul. Ka täiskasvanud vajavad siin pidevat ja sisukat nõustamist, et oma õigusi, aga ka kohustusi digitaalses maailmas paremini tajuda ning realiseerida.

 -----

Lõpetuseks: e-rahvas – sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata. Asugem siis ühiselt järgima neid teese, et e-eesti võiks olla vääriliseks liikmeks info-, innovatsiooni-, teaduse-, ja teadmiste põhiste ühiskondade peres. 

Tegemist on lühendatud versiooniga loengust, mida saab vaadata videoaknast.