Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Andres Kasekamp, kas hüvastijätt Eestiga?

7
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
  • Vanaisa saatus ja metsaülikool tegid Andres Kasekampist ajaloolase.
  • Eestis on olnud hea elada ja töötada, aga sellist pakumist mitu korda ei tehta.
  • Teadusmaailm on nagu spordimaailm - tipud vahetavad klubisid.
FOTO: Margus Ansu

Ajaloolast, politoloogi, õppejõudu ja analüütikut Andres Kasekampi teab ilmselt igaüks, kes jälgib päevauudiseid. Nüüd on mees otsustanud vahetada Tartu Ülikooli tulevast sügisest Toronto Ülikooli vastu, kus teda ootab Eesti õppetool – ainus omataoline maailmas. «Mul on Eestis olnud hea elada ja töötada, aga sellist pakkumist tehakse vaid kord elus,» ütleb ta ise.

Kui Eesti peaks vajama NATO kollektiivkaitset, siis on Andres Kasekamp üks neist, kes meie välis- ja julgeolekupoliitikat rahvusvahelistele uudistekanalitele veenvalt selgitada suudaks. «Esiteks pole näha, et Balti riikidel praegu artiklit viis vaja läheks. Teiseks on Torontost CNNi sattuda palju tõenäolisem kui Tartust või Tallinnast,» arvab Kasekamp. Eesti jääb tema põhitööks ja -huviks igavesti, nii et paljukirutud ajude äravoolu alla ta end ei asetaks.

/ Jaanus Lensment

- Teade, et te asute sügisest Toronto Ülikooli eesti õppetooli juhataja kohale, ehmatas mind. Ajude väljavoolust räägitakse aeg-ajalt küll, aga mulle tundub, et teie näol kaotab Eesti nüüd kaaluka välispoliitika eksperdi ja teadlase. Miks te lahkuda otsustasite?

Isiklikus plaanis on üks oluline põhjus mu vanemad. Nad on üle 80 aasta vanad, praegu küll väga tegusad, kuid ma olen nende ainus laps ja pean arvestada, et mingil hetkel, mitte väga kauges  tulevikus, tuleb mul nende eest hoolitsema hakata.

Kui ma loen ja kuulan, mida Brexiti pooldajad ja Briti valitsus räägivad, siis näen, et hoopis nemad on reaalsusest kaugenenud.

Rahvusvahelist akadeemilist maailma võiks võrrelda spordimaailmaga, kus mängijad liiguvad edasi tippklubidesse, kõrgemasse liigasse, ja samamoodi on teadlastega. Liikumine ühest klubist või ühest ülikoolist teise on sportlase ja teadlase karjääri lahutamatu osa.

Sama kehtib tudengite puhul. Doktoritööd peaks tegema mujal, mitte seal, kus tehti esimene kraad. Ideede ringlus on oluline ja sama oluline on panna end proovile teises keskkonnas.

- Kas Eesti jäi ikkagi liiga kitsaks?

Mul on olnud igati hea ja mugav Eestis elada ja töötada, pole mingit vajadust ega soovi siit ära minna. Aga Toronto Ülikool pakkus mulle ainulaadset kohta, sellist, mida pakutakse vaid korra karjääri jooksul. See on täiesti minu profiili järgi, sest lisaks Eesti õppetooli juhatamisele hakkan ma tööle ka ajaloo korralise professorina ja olen pooleldi sealses rahvusvaheliste suhete instituudis.

Ma poleks vastu võtnud mingit suvalist professorikohta lihtsalt palga pärast. Aga tegemist on ainsa eesti õppetooliga väljaspool Eestit ja mul on nüüd võimalus täita see omaenda teadustegevusega. Leedulastel on oma õppetool Chicagos, lätlastel polegi oma õppetooli, Washingtoni Ülikoolis Seattleʼis on Balti õpingute programm – ja ongi enam-vähem kõik.

Oluline on märkida, et eesti õppetool Torontos on Elmar Tampõllu nimeline. Seal on kombeks panna õppetoolidele nimesid, ja see on väga õigesti pandud nimi. Elmar Tampõld, kes lahkus meie seast 2013. aastal, oli üks selle idee algatajatest, ja mis veel olulisem, teostaja. Toronto Ülikoolis töötas 1980ndate algul mitu eesti soost professorit. Psühholoogiaprofessor Endel Tulving ja keemiainsenerist professor Olaf Träss hakkasid ülikooli sees seda asja ajama. Aga Tampõld, arhitekt, kes oli ka Toronto kuulsa Tartu Collegeʼi ühiselamu kõrghoone autor, oskas eesti kogukonda mobiliseerida ja rahastamist korraldada. Ka Kanada valitsus panustas võrdselt ja nii saigi õppetool alustada.

Eesti õppetooli on seni juhtinud ajalooprofessor Jüri Kivimäe. Mina olen ka ajaloolane, aga töötanud aastaid politoloogina. Torontos on minu ülesanne tegeleda eesti asjaga, nii laialt või kitsalt, kui ma seda ise defineerin.

Olen õpetanud Tartu Ülikoolis üle 20 aasta ja üle tosina aasta olnud korraline professor. Mul on olnud tore, põnev ka, aga olen saavutanud lae. Mul pole ambitsiooni saada dekaaniks või rektoriks ega minna poliitikasse.

Muidugi saaksin järgmised 20 aastat mugavalt sama asja teha, aga tabasin end mõni päev tagasi mõttelt, et praegu on meil Tartu Ülikoolis Johan Skytte poliitikauuringute instituut, enne seda oli riigiteaduste instituut, veel enne seda oli politoloogia osakond. Struktuurireforme on Tartus olnud pidevalt. Selles mõttes, ma loodan, on Toronto Ülikoolis rahulikum, sest kunagi ju ei tea, kuhu struktuurireform viib. See ei paista eales lõppevat, nii et praegu võid olla väga vajalik inimene, aga kas oled seda ka pärast järjekordset reformi, ei tea.

- Tundub, et Eestis käibki selline pidev reformimine ning sellepärast on ka inimesed ebakindlad ja kurjad. Miks see nii on? Kas see on endiselt mingi üleminekuühiskonna eripära?

Siirdeühiskond olime 90ndatel! See peaks juba läbi olema! Aga pole nii läinud. Kogu aeg peab kohanema rahvusvahelise konkurentsiga ning meie võtame alati eeskuju soomlastest – ka nemad on viimasel ajal selliseid reforme päris palju läbi viinud. Nemadki ei pruugi nende reformidega nii väga rahul olla, aga me siiski joondume nende järgi.

Aga reformimisel vaadatakse tihtipeale mööda hinnast. Arvatakse, et mida vähem tugipersonali, seda suurem kokkuhoid. Jäetakse arvestamata ajakulu, pinge ja raiskamine, mis sellega kaasneb. Kui teadlased, kes peaksid tegema teadust, istuvad jälle tundide kaupa koosolekutel,  arutades  struktuurireforme ja võideldes, et oma osa säiliks, siis ei ole tervet õhkkonda ega soodsat pinnast, et tegeleda põhilisega, näiteks teadusega.

- Mulle on jäänud mulje, et teadust määravad eelkõige uurimisgrandid – vähemalt Eestis tuleb teadlastel uurida seda, milleks raha antakse. Kuidas Toronto Ülikoolis grantidega on?

Seal ei ole sellist grandisundust. Seal on kindel palk ja ka see oli minu jaoks üks atraktiivne osa Toronto pakkumisest. Muidugi taotlevad teadlased endale igasuguseid uurimisprojekte, aga seal pole äärmusesse läinud grandipõhisust, kus õppejõud peavad oma palgasumma grantidest sisse tooma.

Eesti teaduspoliitika  arvestab rahvusvahelisi trende, et ellu jääda ja edukalt konkureerida. Aga paraku tekitab projektipõhisus teadlaste karjääris palju ebakindlust. Ideaalis peaks see soodustama interdistsiplinaarset koostööd, aga tulemus on tihtipeale hoopis olelusvõitlus, kus üks uurimisrühm sõltub täiesti rahastamisest, ja kui raha ei tule, ei saagi töötada.

Süsteem viib selleni, et püütakse toetada ainult perspektiivikaid uurimisrühmi ja kõigile raha lihtsalt ei jätku. See dilemma jääb Eesti teaduspoliitikasse igaveseks.

Õppejõuna rahvusvaheliste suhete magistriõppe tudengite ees. / Margus Ansu

- Kas teie arvates peaks teadlane olema nagu kunstnik, kellel peab olema vabadus ise otsustada, mida teeb?

Loomulikult. Täppisteadused ja humanitaarteadused on oma loomult üpris erinevad. Täppisteadustes käibki palju suurte uurimisrühmade kaudu ja täppisteadused on rohkem integreeritud globaalsesse teadustegevusse, mida saab hinnata kõiksuguste objektiivsete näitajate järgi, nagu meie teadusinfosüsteemis on loetletud iga teadlase publikatsioonid indekseeritud rahvusvahelistes eelretsenseeritavates teadusajakirjades.

Aga need, kes tegelevad Eestis rahvusteadustega, on palju keerulisemas olukorras, sest kõike ei saa mõõta ühe mõõdupuuga. Teadlase panust Eesti ühiskonda ja eesti kultuuri on raske mingite indikaatorite järgi paika panna. Hinnanguid saavad anda ainult tema kolleegid. See on viinud absurdse olukorrani - võidujooksuni eelretsenseeritavates ajakirjades avaldamiseks. Sotsiaal- ja humanitaarteadlased püüavad seda nn objektiivsete kriteeriumide süsteemi üle kavaldada: Eestis on loodud hulk rahvusvahelisi oma eriala ajakirju.

See on uus nähtus. Eesti humanitaar- ja sotsiaalteadlased, kes on olnud ebaõiglase surve all, on leidnud oma loodud erialaajakirjade näol kavala viisi rahvusvahelises teadusajakirjanduses avaldamisest mööda hiilida. Neis ajakirjades on nimeliselt ka rahvusvaheline kolleegium, enamasti on selle liikmed kaastundlikud välismaised kolleegid, kellel aga pole mingit sisulist rolli. Oma töid avaldatakse oma enda ajakirjades, mis on pääsenud rahvusvahelisse indekseerimisse, ja see rahuldab Eesti teadusbürokraatiat.

Ei saa neid ka kritiseerida, sest nad on sundolukorras. Aga kogu asja mõte on tegelikult pea peale keeratud.

- Kuidas on tudengid muutunud 20 aastaga, kui olete ülikoolis õppejõud olnud?

Viimasel ajal on tudengid muidugi eriti palju muutnud. Skytte instituudis on meie magistriõppe kavad teist aastat järjest ingliskeelsed ja tudengid on nüüd suures osas välismaalased. See tekitab klassiruumis teistsuguse dünaamika.

Ma olen muidugi kogu aeg tegelenud välistudengitega. Vanasti olid meil neile eraldi programmid, aga enamasti olen ma ikka kõik need aastad eesti keeles ja eesti tudengeid õpetanud. Mul on endal ka natuke imelik Balti riikide poliitikat ja ajalugu inglise keeles välistudengitele seletada, sest ma olen nii harjunud sellest mõtlema ja seda mõtestama eesti keeles. Mõne eriala puhul on ingliskeelne õpe väga vajalik – meil on rahvusvaheliste suhete magistriprogramm ja inimene, kes on huvitatud rahvusvahelistest suhetest, peab ju orienteeruma inglise keeles.

Kui võrrelda algusaastatega, siis meestudengid ei kanna enam ülikonda ja lipsu, ning see on hea. Aga ma olen piisavalt vanamoeline ja mulle ei meeldi, kui ruumis kantakse nokkmütsi.

Huvitaval kombel, kui olin alles Kanadast tulnud, oli mul raske alati teietada, sest inglise keeles pole sellist vormelit. Minult nõudis see harjumist. Nüüd, kui olen selle selgeks saanud, on tudengid liikunud teise äärmusesse: nemad enamasti sinatavad professorit ja see on ka minu meelest  natukene liiga kaugele läinud.

Võtaksin selle nii kokku: 90ndatel lootsin väga, et kõik muutub vähem formaalseks, ja nüüd on kõik muutunud isegi liiga vähe formaalseks. Aga võib-olla olen mina lihtsalt vanemaks saanud.

Teisalt, tudengite maailmapilt on nüüd palju avaram, sest suurel osas eesti tudengitest on olnud võimalus veeta semester või paar kusagil välismaa ülikoolides. See annab neile palju juurde, sest need, kes on olnud välismaal, on ka julgemad klassiruumis. Vanasti oli see minu jaoks eestlaste juures üks igavene häda, et keegi ei tahtnud olla esimene vastaja. Diskussiooni tekitamine klassiruumis oli alati väga keeruline. Selles mõttes on välistudengitega Eestis tore – nemad kohe küsivad. Küsimus ei pruugi üldse olla tark, aga vähemalt tekib mingi mõttevahetus. Eesti tudengite puhul ei saa tihti arugi, kas jõudis kohale või ei, kas oli liiga lihtne või liiga keeruline. Sest valitseb vaikus.

- Millisest Eesti kandist teie perekond pärit on?

Ema Siina on Tartust, aga tema esivanemad Piirissaarelt. Isa Ilmar kasvas üles Nõmmel, aga tema vanemad on Järvamaalt ja Väike-Maarja kandist. Ema oli iluvõimlemisklubi juhataja ja isa  koolipsühholoog. Mõlemad olid pagulastena Saksamaal, aga nad kohtusid Torontos võrkpalliväljakul. Isa meeskond Toronto Estonians oli 50ndatel Kanada meister. Peamised konkurendid olid tollal Montreali lätlased. Üles kasvades kuulsin kogu aeg lugusid ilusast lapsepõlvest Eestis ja pagulaslaagri elust.

Minu vanaisa August Kasekamp oli üks viimastest, kes enne nõukogude okupatsiooni Eesti Vabariigis kindraliks ülendati. Ta oli Vabadusristi kavaler ja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülem. Nagu paljud teisedki kõrged Eesti ohvitserid, hukkus ka tema Venemaal vangilaagris. Tema saatus on üks põhjus, miks mind hakkas Eesti ajalugu huvitama.

See oli minu Toronto eestlastest eakaaslaste hulgas üsna eriline – seal polnud ühtegi minuvanust, keda oleks huvitanud ajalugu ja poliitika. Mu eestlastest sõbrad ja koolikaaslased läksid õppima ärijuhtimist, meditsiini, juurat, inseneriteadust. Kõik alustasid varakult eduka karjääriga – perekonnad, majad, autod.

Mina läksin edasi doktoriõppesse ja mind huvitas Eesti poliitika. Kindlasti aitas sellele kaasa ka metsaülikool 1987. aastal Kanadas Kotkajärvel. Toomas Hendrik Ilves Raadio Vaba Euroopast pidas seal loengu fosforiidiküsimusest Eestis. See oli täiesti vapustav! Keegi polnud sellest midagi kuulnud, ta avas mu silmas, mis Eestis toimub. Väliseestlastele lõppes Eesti ajalugu ju 1944. aastaga. Mis toimus Nõukogude Eestis, oli meile väga hämar.

Rein Taagepera – üks minu suurtest eeskujudest – kirjeldab seda hästi oma mälestusteraamatus. Metsaülikooli mõte oligi, et väliseestlust on võimalik säilitada vaid tihedas kontaktis arengutega kodumaal. See oli peavoolu pagulasorganisatsioonidele tollal vastuvõetamatu. Valitses üldine veendumus, et need, kes külastavad Nõukogude Eestit ja peavad taotlema NSV Liidu viisat, justkui tunnustaksid sellega okupatsiooni. Ja need noored, kes ENSVd külastavad, saavad kommunistlikku ajupesu. Tegelikkus oli vastupidine – need, kes Eestis külastasid, muutusid kommunismi vastu immuunseks.

- Millal te esimest korda Eestis käisite?

Mina käisin esimest korda Eestis 1979. aastal perekonnaga. Toona oli mu vanaema veel elus, ta oli 80-aastane ja tahtis näha oma vanemat poega, kes oli siia jäänud, sest ta oli sõjas soomepoiss ja pärast seda langes Saksa mundris venelaste kätte vangi. Ta tegutses Tartus metodisti õpetajana ja suri alles mõne aasta eest. Olin 12-aastane. Oli suvi ja me elasime Viru hotellis. See jättis mulle sügava mulje.

- Miks? Nii kole oli?

(Naerab.) Võib öelda, et üldmulje oli hall. Aga kuna ma polnud kunagi väljaspool Põhja-Ameerikat reisinud, siis Tallinna vanalinn ja Viljandi linnuse varemed võlusid mind.

Ja ma avastasin, et eestlasi on igasuguseid. Torontos olid ainult valgekraed – arstid, õpetajad, juristid, insenerid –, aga Eestis olid ka lihtsamate tööde tegijad eestlased. Ja isegi avalikud joodikud olid eestlased! Kuigi joodikuid nägin ma palju rohkem Helsingis, mille kaudu me Inturistiga tulime.

Kahe-aastane Andres. / Erakogu

11-aastane Andres isa ja emaga. / Erakogu

- Kui aktiivne Toronto eestlaste kogukond praegu on?

Eesti juurega inimesi on Torontos umbes 20 000. Aktiivseid eesti kogukonna liikmeid on mõni tuhat. Esimene põlvkond, nagu minu vanemad, on juba üsna vanad, aga alates 90ndatest on kogukond saanud inimesi juurde Kodu-Eestist. See on andnud värsket hingamist ja hoiab töös nii Toronto eesti lasteaia kui ka täienduskooli. Praegu arutatakse täiesti uue Eesti Maja ehitamist.

Põhimõtteliselt võid sa veel praegugi oma asju ainult eestlastega ajada. Torontos on eesti ühispank, arstid, juristid, ajaleht nagunii, igasugused teenused. Ja nii on see olnud minu lapsepõlvest saadik: arst oli eestlane, hambaarst oli eestlane, advokaat oli eestlane, notar oli eestlane, pagar oli eestlane.

Praegu on minu suurim mure elamise soetamine Torontos. Kuigi pakutav palk on mitu korda suurem kui Tartus, pole siin mingit rahalist võitu, sest Torontos on praegu kinnisvaramull ja pole näha, et see lõpeks. Mul on eestlasest kinnisvaramaakler, kes minu eest otsib, ja laenu kavatsen ma võtta Toronto eesti ühispangast. Nii et Torontos on pea igal elualal keegi eesti päritolu inimene ja eestlased loomulikult eeskätt usaldavad neid.

Ma arvan, et hakkan Torontos end välismaalasena tundma. Elasin seal viimati 1990. aastal. Kogu minu täiskasvanuelu ja karjäär on olnud Eestis ja Euroopas. Nüüd tuleb hakata harjuma, kuidas on asjad korraldatud Kanadas. Hakkan kindlasti igatsema Eesti lihtsust ja imestan, miks pole Kanadas kõik nii hästi korraldatud nagu Eestis. Kui ma Eestisse kolisin, siis mõtlesin täpselt vastupidi.

Üks kõige raskemaid asju, millega angloameerika kultuuriruumist tulija Eestis harjuma peab, on vaikus. Ma olen siin õppinud, kuidas olla sõprade seltsis, nautida teiste inimeste kuulamist ja nendega koos olemist ning mitte midagi öelda. Angloameerika ruumis peab olema iga hetk täidetud sõnadega, muidu arvatakse, et midagi on väga halvasti. Eestis mitte. Selle oskuse, kuidas olla positiivne ja kogu aeg midagi öelda, pean ma nüüd endas taastama.

- Eestlaste ettekujutus Kanadast tuleb suuresti USA filmidest. Milline riik on Kanada? Miks ameeriklased Kanada üle kogu aeg nalja teevad?

Mitte ainult ameeriklased ei töga Kanadat. Britid ka.

Kanada identiteet on üles ehitatud sellele, et mitte olla ameeriklased. Lihtsaim viis kanadalast solvata on nimetada teda ameeriklaseks. Kanada tahab olla euroopalikum, liberaalsem, ka põhjamaisem, ning seda mitte ainult sotsiaalpoliitikas, vaid ka välis- ja julgeolekupoliitikas. Nagu Skandinaavia, panustab ka Kanada suuresti ÜROsse.

Kanada huvi Eesti ja Balti riikide vastu on suhteliselt väike, nii et Kanada valitsuse algatus panustada siin piirkonnas julgeolekusse oma pataljoniga Lätis oli positiivne ja ootamatu. See on märkimisväärne põhjus, miks Balti riigid võiksid ka rohkem Kanada vastu huvi tunda.

Ma loodan, et eesti õppetoolil saab samuti olema oluline roll Balti regiooni tutvustamisel Põhja-Ameerikas. Seal peab eesti õppetool kindlasti seisma kõigi Balti teemade eest.

Tänu Brexitile, Trumpile ning Kanada noorusliku välimusega peaministrile Justin Trudeaule hakkab Kanada maailma avalikkuses järjest olulisemale kohale tõusma. Majandusajakirjal Economist oli oktoobris kaanelugu «Liberty moves north» («Vabadus kolib põhja») ning Brexiti ja Trumpi valguses see täpselt nii ongi.

Ühed kõige suuremad võitjad on Kanada ülikoolid. Rahvusvaheline tudengite turg on tohutu. Kõigile, kes tahavad õppida inglise keeles, on seni USA ja Suurbritannia olnud esimene valik. Trump ja Brexit  kindlasti kahandavad tungi neisse riikidesse, sest välismaalastevastasus neis ühiskondades tervikuna on suurenenud. Nii hakataksegi vaatama Kanada ülikoolide poole.

Ma elasin Londonis viis aastat ja tegin seal oma doktoritööd. Mul on Brexitit praegu väga valus pealt vaadata. See, et inglased ei armasta Euroopa Liitu, pole mingi uudis. Inglased on alati pidanud end võrreldes mandrieurooplastega pragmaatilisteks ja ratsionaalseteks, terve mõistusega inimesteks. Aga seoses Brexitiga paistab, et olukord on hoopis vastupidi. Kui ma loen ja kuulan, mida Brexiti pooldajad ja Briti valitsus räägivad, siis näen, et hoopis nemad on reaalsusest kaugenenud.

- Brexitit seostatakse populismiga, Hollandi valimistel kardeti populistide võitu, Prantsusmaa valimiste suur küsimus on, kas populism võidab või ei, populismist räägitakse ka Ungari ja Poola valitsuse puhul. Mis Euroopas praegu toimub? Kui meenutame ajalugu, siis kas populism on nagu mingit sorti viirushaigus, mida inimkond lihtsalt peab aeg-ajalt põdema, et siis jälle mõne inimpõlve jooksul targemad olla?

Lisaks populismile, nagu me näeme Trumpi, Brexiti, Poola ja Ungari valitsuse puhul, on ka selgelt vastupidiseid näiteid. Hollandis populistid ei võitnud, samuti on Kanada selgelt vastassuunas liikunud.

Aga vaatame lähemalt meie oma EKREt. Minu doktoritöö käsitles paremäärmuslust. Kui ma 15 aastat tagasi ajaloost politoloogiasse üle läksin, hakkasin jälgima ka kaasaegset paremäärmuslust. Toona polnud see nii kuum teema ja põhiliselt olen ma kirjutanud artikleid sellest, miks Eestis paremäärmuslusel kandepinda pole.

Aga nüüd, alates 2015. aasta riigikogu valimistest, olen ma teadlasena olukorras, kus lõpuks ometi toimub midagi, mida uurida ja millest kirjutada. Kodanikuna on see muidugi pettumus, et ka Eesti on nende riikide seas, kus äärmuslased on parlamendis, aga tegelikult oli see küllaltki haruldane, et meil siiani polnud edukat äärmuserakonda.  Olid igasugused väiksed erakonnad ja liikumised, kuid neil polnud mingit mõju. Näiteks enne EKREt jälgisin ma pikalt Eesti Iseseisvusparteid. Kes neid enam mäletab? Nad osalesid mitmel korral riigikogu valimistel, aga politoloogil pole midagi kirjutada, kui erakond ei pääse parlamenti.

EKRE saavutas läbimurde, ja nüüd te muidugi küsite, miks see toimus, mis on Eestis muutunud. Ma vastan, et siin on vähemalt neli tegurit.

- Number üks on pagulased?

Oot-oot! Esiteks. Parempopulistlikul erakonnal on vaja karismaatilist juhti. Kui võrrelda Helmeid ja Vello Leitot, Eesti Iseseisvuspartei juhti, siis on pilt selge. Ja EKRE-l pole mitte ainult üks juht, vaid siin on tegemist isa ja poja dünaamilise duoga.

Teine võtmetegur on organisatoorne külg: Helmed ja Eesti Rahvuslik Liikumine võttis üle Rahvaliidu jäänused. Nad ei ehitanud erakonda nullist, vaid said päranduseks omavalitsustes tugeva, laia ja sügavate juurtega võrgustiku. Rahvaliit langes riigikogust välja 2011. aasta valimistel. Erakonnad, kes langevad välja, tihtipeale hääbuvad. Rahvaliit püüdis, vahetas juhte, aga ambitsioonikamad poliitikud liitusid teiste erakondadega. Võrgustik jäi üle, Helmed võtsid selle endale ja said baasi, mida polnud ühelgi teiselt populistlikul liikumisel olnud.

Kolmas on poliitilised konkurendid. Kuni viimase ajani oli endine Isamaaliit, nüüd IRL hõivanud rahvusluse niši Eesti poliitikamaastikul. Rahvuslasele, kes tahtis osaleda poliitikas, oli Isamaaliit koht, kus seda teha. Res Publica liitumine solkis Isamaa brändi ära. Viimased valimised olid neile täielik ebaõnnestumine – nad püüdsid inimesi lihtsalt majanduslike lubadustega ära osta. Isamaa valijad olid rahvusliku aate valijad, aga telereklaamid munakorviga kassasabas ei ole nende valijale veenev. IRLi nõrkus avas tee nii EKRE-le kui ka Vabaerakonnale.

Teemad on alles neljas põhjus. Nad tabasid õnnestunult ühiskondlikku ootust (seda tabas Vabaerakond ka) – üldine vastumeelsus eliidi ja vanade erakondade suhtes: kartellierakonnad, jääkeldri protsess, rahvakogu.

Ja EKREt ei aidanud riigikokku pagulased, aga see teema aitas nende populaarsust eelmisel aastal kasvatada. Toonane teema oli kooseluseadus. Väga liberaalne valitsus võttis selle seaduse 2014. aastal vastu, kuigi enamik Eesti elanikest polnud selleks valmis. Enamgi veel – valitsus surus selle seaduse riigikogust läbi poolikuna, ilma rakendusaktideta, ja see oli EKRE-le täielik kingitus. Kui kooseluseadus oleks ühes tükis vastu võetud, siis poleks enam midagi teha olnud, lähme edasi, aga nüüd, kui see oli poolik, saab EKRE teemat kogu aeg uuesti üles võtta.

Praegu on Helmed, nagu oli Savisaar  – neile, kes neid toetavad, ei tähenda kogu kriitika midagi ning mis tahes skandaal on vaid teiste erakondade ja peavoolumeedia sobing, kangelase vastu punutud vandenõu.

- Meil tulevad sügisel kohalikud valimised. Reformierakond on opositsioonis, Savisaar kohtu all, IRLis suured tülid. Kas te julgete ennustada, mis saama hakkab?

Kõige tähelepanelikult vaadatakse muidugi Tallinna arenguid. Ma arvan, et Reformierakonnal on head väljavaated. Valitsusevahetuse positiivne külg on see, et ometi kord on Eestis toimiv opositsioon. Aastaid oli see olematu. Nüüd on riigikogu pinkidel mitmed endised ministrid, kelle kriitika on asjatundlik ja jõuline, varem see kõik puudus.

Ka EKRE väljavaated on kohalikel valimistel head. Pärast eelmisi valimisi tekkis olukord, kus riigikogus on neli parempoolset erakonda. See ei saa niimoodi kesta. Reformierakond jääb püsima, EKRE, kõige puhtamal kujul vastandumine, jääb ka püsima. IRLi ja Vabaerakonna seis on kõige hapram. Eriti habras on Vabaerakonna seis, sest nad pole suutnud end määratleda.

Kuna nii paljud neist on kunagi Isamaaliidust tulnud, siis maailmavaateliselt oleks kõige ootuspärasem, et IRL ja Vabaerakond liituvad. Mul on neile isegi kena nimi välja pakkuda: Vaba Isamaa. Praktikas on asi muidugi keerulisem, aga liitumiseta üks neist kaob.

EKRE seis tugevneb. See, et nad pääsesid riigikokku, andis neile legitiimsuse. See on toonud kaasa ebameeldivad arengud: riigikogu kõnepuldist võib nüüd öelda asju, mida varem oleks peetud sobimatuks. See on kurb. Kohalikel valimistel on ka uus teema, mille EKRE saab üles tõsta – vastuseis Rail Balticule. Võrreldes varasemate teemadega on see teema neutraalsem, pole rajatud vastasseisule või sallimatusele, selle asemel saab keskenduda loodushoiule ja ühtsusele.  Ma arvan, et nad on juba ise selle endale ära kaardistanud.

Andres Kasekamp oma Viimsi kodus. / Jaanus Lensment

- Räägime maailma poliitikast ka. Kas Trumpi üllatusrünnak Süüria õhubaasi pihta oli üllatus ka teile? Milleks see mõeldud oli ja mis edasi saab?

Eesmärke oli mitu. See oli samm, mida Obama ei julgenud teha, ja seda on peetud tema suurimaks julgeolekupoliitika läbikukkumiseks. Trump näitas, et tema on kõvem mees. Euroopa liitlased koondusid Trumpi selja taha, sest keemiarelvade kasutamine elanikkonna vastu on õõvastav kuritegu. Rünnak polnud suunatud ainult Süüria vastu, see oli tugev sõnum kogu maailmale, et USA on valmis oma sõna jõuga maksma panema. Obama aja lõpuks ei uskunud enam keegi, et USA-l oleks selleks isu. Kõige murelikumaks teeb see muidugi Põhja-Koread. Sisepoliitiliselt juhtis rünnak tähelepanu eemale skandaalidest ja näitas kriitikutele, et Trump pole liiga venemeelne.

Venemaa on Trumpi jaoks lihtsalt häiriv tegur, majanduslikult on Venemaa USA-le lausa tühine. Tähtsaim kaubandusparter, peamine konkurent ja seetõttu ka põhiline huvi on ikkagi Hiina. Selles suhtes on nad Obamaga sarnased – ka Obama püüdis USA välispoliitikat Aasiale ümber orienteerida ja vihastas Venemaad korduvalt sellega, et nimetas teda vaid regionaaljõuks.

Obama püüdis Hiinat rahvusvahelisele areenile meelitada kui uut vastutustundlikku jõudu. Oluline hoob selle juures oli ka Vaikse ookeani vabakaubandusleping, mille Trump kohe pärast ametisse asumist tühistas. Nüüd on lähenemine hoopis teistsugune – kärsitu ja jõulise iseloomuga Trump taotleb olulistel teemadel isiklikke läbimurdeid ja saavutusi.

- Kas Trump valitseb ametiaja lõpuni?

Keegi meist ei uskunud, et ta valitakse. Clintonil olid võimalused võita palju suuremad, Trumpil oli ainult üks kitsas tee: saada valijamehed võtmeosariikidest.

Keeruline on midagi ennustada, sest see on enneolematu olukord. Trumpi saaksid ametist eemaldada Kongress ja senat, kuid need on samuti vabariiklaste käes. Pealegi, mis sellest nii väga muutuks? Kui president jääb ametist mingil põhjusel kõrvale, siis asub tema asemele asepresident Mike Pence. Ta oleks küll rahvusvahelisel areenil viisakam suhtleja, kuid tema vaated on veelgi paduparempoolsemad.

- Kui toimuvad suured sündmused – Venemaa tungib naabritele kallale, terroristid sõidavad rahvasse, Põhja-Korea jälle katsetab midagi, USA pommitab Süüria õhubaasi –, siis kuidas te neid vaatate? Kas ainult nagu analüütik: miks toimus, kelle huvides, mis saab edasi? Või on teil ka vahel tunne, et oh poleks rohkem uudiseid, sest see tähendab, et hullemaks pole läinud?

Inglise kelles on väljend no news is good news («uudiste puudumine on hea uudis»). Loomulikult  hakkan ma mõtlema nagu analüütik. Aga sõltub ka, mis sündmused ja mis kontekstis need täpselt on. Loomulikult elan ma rohkem kaasa Ukrainale või Gruusiale kui Põhja-Koreale või Iraagile.

Ent kui välismaa ajakirjanikud helistavad, nagu juhtus nii Ukraina kui ka Gruusia sündmuste ajal, ning küsivad, kas te nüüd kardate, kas olete nüüd järgmised, siis pean alati seletama, et need järeldused on liiga lihtsad. Jah, kaugelt vaadates tundubki kõik palju lihtsam. On ka analüütikuid, kes mõtlevad: ahah, Venemaa kaitseb oma kaasmaalasi, Balti riikides on neid palju, järelikult… Ja see ongi kogu argumentatsioon! Jäetakse kõrvale kõik muud tegurid, mis veenvalt kinnitavad, et otsest ohtu pole. Riikide sammud välispoliitikas sõltuvad nii paljudest teguritest, et lihtsate järeldustega ei ole midagi teha.

- Teil on abikaasa ja teismelised lapsed. Kuidas nemad eelseisvale kolimisele vaatavad?

Eks seda saame näha. 13-aastane tütar leiab, et see pakub talle arenguvõimalusi, poiss, kes on 12, on jäigalt eitaval seisukohal. Tema mõtleb eeskätt oma sõprade peale, ja see on tõesti keeruline. Aga ma loodan, et võimalus olla rohkem kui kord aastas koos oma vanavanematega veidi korvab seda.

Mu abikaasa Johanna on Eestis nullist üles ehitanud MTÜ Mondo, mis viib ellu abiprojekte Aafrikas, Afganistanis ja Ukrainas ning juurutab Eestis maailmaharidust, seetõttu jääb ta vähemalt aasta lõpuni siia. Mondol on muide läinud üle ootuste hästi. Nad alustasid sellega keset masu, kuid eestlased on olnud helded annetajad.

Ghanas on üks Kongo küla, kus elab valge kits nimega Ekre. Nimelt toetab Mondo selles külas lesknaisi ja orbusid. NAised teevad sheavõid ja punuvad korve ning neile annatatakse kitsi ja kanu, et neil oleks ka lisasissetulek. Annetajad saavad kistele nime panna. Mondo tahtis ka riigikogulasi Ghanasse oma tegevust vaatama viia ning see, kelle nad kaasa said, oli ekrelasest väliskomisjoni liige Henn Põlluaas. Tema annetas ka raha ühe kitse jaoks ja nii loomake selle nime saigi.

Teine Mondo projekt on käimlate ehitamine Afganistani koolidele. Kui ma möödunud aastal 50 sain, kingiti minu nimel mitu käimlat. Selle üle on mul hea meel, kuna see aitab ka tüdrukutel koolis käia, sest haridus on oluline igal pool maailmas.

Abikaasa Johanna on MTÜ Mondo eestvedaja. / Erakogu

- Mis teil praegu käsil on?

Lõpetan «Balti riikide ajaloo» teist, täiendatud väljaannet. See ilmus 2010 Inglismaal ja on tõlgitud kaheksasse keelde. Viimane oli hispaania, järgmine on türgi keel. Olen käinud seda isegi Jaapanis esitlemas. Eestikeelset on ostetud rohkem kui 6000 eksemplari. Uude väljaandesse lisan seda, mis on toimunud viimase seitsme aasta vältel, teen parandusi ja kohendan teksti.

Teine suurem asi on välispoliitika instituudi egiidi all Eesti Euroopa Liidu eesistumise konverentsi korraldamine, kuhu tulevad kohale mõttekodade esindajad kõikidest liikmesriikidest.

«Ema, miks sa eesti keeles ei räägi?»

Enne, kui me perega 1979. aastal esimest korda Eestisse tulime, õpetas ema mulle, et Eestis räägime ainult eesti keeles. Ma rääkisin tolleks ajaks juba läbisegi eesti ja inglise keelt.

Tulime Helsingi kaudu ja toona käis sealt Tallinna üks laev päevas. See polnud veel isegi mitte Georg Ots, vaid MS Tallinn. Jõudsime Tallinna ja läksime kõik Viru hotelli, sest see oli ainus koht, kuhu Inturist meid majutas. Loomulikult olid hotellis pööraselt pikad järjekorrad nii vastuvõtus kui ka lifti juures. Kõigil oli nii palju kohvreid kaasas, kui üldse oli võimalik, sest sugulastele oli vaja ju igasuguseid asju tuua.

Ema märkas, et ümber nurga on ainult personalile mõeldu lift. Ta teadis, et personal suhtub välismaalastesse paremini kui eestlastesse. Nii ta läks ja küsis vastuvõtuletist inglise keeles, kas me tohiksime kasutada teeninduslifti, et meil on nii palju asju. Paistis, et lahkelt ollakse valmis meile seda lubama. Aga vestluse jooksul tulin mina ema kõrvale ja küsisin: «Ema, miks sa eesti keeles ei räägi?» Selle peale keeras teenindaja selja ja läks minema.

/ Jaanus Lensment

Andres Kasekamp

Sündinud 7. detsembril 1966 Torontos.
1989 lõpetas Toronto Ülikooli ajaloo erialal ja oli 1990-1991 välisaspirant Tartu Ülikoolis.
1991–1996 doktorantuur Londoni Ülikoolis, doktoritöö käsitles vapse ja vaikivat ajastut.
Alates 1996. aastast seotud Tartu Ülikooliga. Olnud ajaloo osakonna külalislektor, politoloogia osakonna dotsent, riigiteaduste instituudi juhataja, Balti poliitika professor ja külalisprofessor Humboldti Ülikoolis Berliinis.
2000–2013 Eesti Välispoliitika Instituudi juhataja.
Avaldanud kaks ingliskeelset monograafiat Balti riikide ajaloost (2010) ja paremäärmuslastest sõdadevahelises Eestis (2000).
Tunnustused:
Balti Assamblee Teaduspreemia (2011), välisministeeriumi hõbemärk (2013), riigi teaduspreemia (2014) ja Balti Kaitsekolledži auliige (2016).
Kuulub aastast 1986 korporatsiooni Rotalia.
Abielus, kaks last.

Tagasi üles