/nginx/o/2017/04/08/6529257t1hbf48.jpg)
Sel nädalal jõudis Süüriast maailma meediasse järjekordne kaader, mida võiks oma traagilisuses ikooniliseks nimetada: 29-aastane mees hoiab süles oma kaksikutest lapsi, kelle silmad on kinni ja jume kaame, sest nad on režiimi keemiarünnakus koos oma ema ja veel mitmekümne inimesega elu kaotanud.
Edasised sündmused rullusid lahti juba tuttavlikku rada pidi: lääneriigid näitasid näpuga süüdistavalt Süüria presidendi Bashar al-Assadi poole, Süüria aga lükkas kõik etteheited tagasi. Tema liitlane Venemaa tuli aga välja versiooniga, et surmav närvigaas jõudis ohvriteni, sest režiimi õhulöök oli tabanud terroristide ehk siis al-Assadi vastaste keemiarelvatehast.
See kõik on tuttav juba 2013. aasta augustist, mil varajastel hommikutundidel taevast sadanud raketid kandsid Damaskuse eeslinna samuti sariini. Surma saanud inimeste kohta pole tänapäevani täpseid andmeid, kuid eri hinnangute järgi võis toonane ohvrite arv ulatuda mõnesajast paari tuhandeni. Just siis levisid esimest korda üle maailma ka kauaks meelde süüvivad jäädvustused krampides tõmblevatest inimestest, kes kaotanud kontrolli oma keha üle, ning surnud lastest, kel suud vahused ja pupillid suurenenud.
Eile meenutati korduvalt USA presidendi Barack Obama sõnu, et keemiarünnakud tähendavad punase joone ületamist Süürias, ning sellele järgnenud sündmusi 2013. aastal, kus sõjalist sekkumist ei toimunud, Venemaa vahendusel andis al-Assad lubaduse varudest loobuda ning siis hakati neid hävitamise eesmärgil Süüriast minema toimetama. USA väljaanne New York Times möönis eile, et nagu nüüd näeme, ei saadud sellega hakkama.
2013. aasta on pidepunktiks, millega Trumpi värsket käiku võrreldakse – ning paljuski jääb Süüria ründamise Kongressi hääletusele saatnud Obama siin vähemalt tormakuselt alla. Tõe huvides tuleb mainida, et juba toona aktiivselt Twitterit kasutanud Trump oli 2013. aastal Süüria asjadesse sekkumise vastu ja väljendas seda oma paljudes säutsudes. Samas avaldas ta samal perioodil muidugi ka arvamust, mida vampiirifilmi «Videvik» staarid oma suhtega ette võtma peaksid.
Trump on laialt tuntud oma vastuolude poolest, samuti on tema toonastel hinnangutel vähem kaalu seetõttu, et neid tegi edev ärimees, mitte USA president.
Lisaks ei tundunud Trump selle nädalani Süüria ja selle tuleviku üle ülemäära palju mõtlevat. Erinevalt eelmisest välisministrist John Kerryst, kes tegeles aktiivselt Süüria rahuprotsessiga, teatas Trumpi välisminister Rex Tillerson alles hiljuti, et al-Assadi tuleviku üle peaksid otsustama süürlased ise. Samasugust, osasid vabariiklasi raevu ajanud leiget suhtumist oli Trump välja näidanud veel sel teisipäeval, öeldes, et Süüria keemiarünnakus on süüdi Obama.
Väljaanne Washington Post esitas eile hüpoteesi, et võib-olla oligi just senati vabariiklaste karm kriitika see, mis pani Trumpi meelt muutma. Samad vabariiklased reageerisid teatele õhulöögist heakskiiduga ning tunnustavaid õlalepatsutusi said nad eile paljudest maailma riikidest, ka Eestist.
Julgest otsusest hoolimata tekib küsimus, mis saab edasi. Osa analüütikuid arvab, et tormakuse poolest tuntud Trump – kes erinevalt Obamast ei hakanud eilse rünnaku jaoks Kongressi heakskiitu küsima – unustab ilusad beebid, kes gaasirünnakus lämbusid, ja läheneb tuulispasana mõnele järgmisele lahendust vajavale teemale. Mõningaid analüütikuid muudab murelikuks aga kergus, millega Trump paistis muutvat oma seisukohta, mis paistis üsna põhimõtteline. Kui see läks käiku Süüria puhul, siis miks mitte ka edasipidi?
Omaette küsimus on aga Venemaa, sest Süüria sõjabaasides tegutsevad ka Vene sõjaväelased. Eilses hoolikas rünnakus ükski venelane surma ei saanud, sest Moskva nurinast hoolimata oli neid siiski kaks tundi varem enne löögi andmist ette hoiatatud. Kuid kui tegu on esimese käiguga pikemaajalisest projektist, ei saa seda tagada. Ka pole teada, kuidas otsustab USA õhulöögile reageerida Süüria režiim ning milline saab olema Venemaa pikaajalisem reageering.