Hanno Pevkur: miks peaks Eesti juubelipidu algama Venemaal?

Hanno Pevkur. Foto: Sander Ilvest

Praegune valitsus tüürib Keskerakonna juhtimisel Eestit stagnatsiooni ja mahajäämuse poole. Lisaks innovatsiooni pidurdamisele näitab kurss lääne asemel itta, kirjutab Reformierakonna esimees Hanno Pevkur.

Rahvus, keel ja kultuur – need on väärtused, mis sõnastatud nii meie põhiseaduseses kui ka hinges. Väärtused, mis olnud eestlaste selgrooks läbi sajandite, mis meid hoidnud ja toonud tänasesse. Praeguseks oleme jõudnud aga justkui teelahkmele. Ja selle valiku on meie ette pannud valitsus oma tegevusega. Kas minevik või tulevik? Kas innovatsioon või stagnatsioon? Kas ida või lääs?

Nende valikute valguses sõidab Eesti Vabariigi peaminister Jüri Ratas juba laupäeval visiidile Venemaale. Võiks ju arvata: mis sellest siis nii väga on? Läheb ju Ratas enda sõnul ainult Peterburi Jaani kirikusse tähistama «Eesti Vabariik 100» avaüritust. Miks peaksid «Eesti Vabariik 100» üritused aga saama alguse Venemaal? Rääkimata sellest, et märgiliselt annab peaministri Venemaale minek üliolulise sõnumi. Nagu on ülioluline, milliseid valikuid Eesti lähitulevikus teeb. Kas minevikku või tulevikku vaatavaid.

Nii paistab Keskerakonna soov e-valimiste piiramiseks justkui Osmanite impeeriumi tegevus 16.–17. sajandil, mil teadlikult pidurdati lugemis- ja kirjaoskuse levikut. Ikka selleks, et hoida inimesi kontrolli all ja seeläbi kontrollida nii poliitilist võimu kui ka majandusarengut.

Või Inglismaa kuningakoja käitumine 16. sajandi lõpus, mil kehtestati kohustus kanda kootud peakatet. Ja kui William Lee seepeale kudumismasina leiutas, keeldus kuninganna Elizabeth I talle patenti andmast, kuna masin ähvardas töö võtta tuhandetelt kudujatelt üle maa.

Innovatsiooni pidurdamine tähendab riigile nii majanduslikku kui ka poliitilist mahajäämust. Just seetõttu on arusaamatu praeguse koalitsiooni soov keerata aeg tagasi minevikku e-valimiste aja lühendamisega ning Keskerakonna varjamatu soov need üldse keelustada.

Teise näite e-teenuste pidurdamisest võib tuua valitsuse tegevusetusest ookeanilaevadele ülemaailmse e-laevaregistri loomisel. Eestil on võimalik selleks ära kasutada e-residentsust, mis veel on maailmas unikaalne, ent mitte kauaks. Riigid, kes näevad selles samasugust potentsiaali nagu meie selle loomisel, lähevad meist varsti mööda, kui praegune valitsus e-pidurina jätkab.

Selle asemel, et globaalse mõjuga ja veeteede ameti hinnangul riigieelarvele sadu miljoneid lisatulu toova arendusega kiiresti edasi minna, on takerdutud vaidlustesse. Need käivad peamiselt selle üle, kas ookeanidel seilavad teiste riikide meremehed, kes kunagi Eestisse ei tule, peaksid maksma Eestis ravikindlustust või mitte. Riigijuhid, kes ei kasuta ajaloolist momenti ja jäävad innovatsioonile jalgu, tüürivad riiki kiires üleilmastuvas konkurentsis paratamatult stagnatsiooni ja mahajäämusesse.

Aga veelgi hullem on lugu siis, kui minnakse peale innovatsiooni pidurdamise põhiväärtuste kallale. Eelkõige eesti keelega seoses. Küsimus ei ole selles, kas praegune valitsus soovib lubada erandit vene õppekeelega koolidele. Küsimus on eesti keele õpetamise lõpetamises. Eestikeelse hariduse eest kõikides koolides on viimased valitsused tugevalt seisnud.

Siin hariduse saavad noored peavad oskama kooli lõpetades eesti keelt. Nüüd on valitsus valmis ütlema, et Eestis elades ei peagi rahvuslikku, põhiseadusliku kaitse all olevat keelt oskama. Aastate jooksul on näiteks Venemaalt tulnud legaalselt Eestisse tööle tuhandeid töötajaid. Kui neist osa soovib Eestisse jääda ja oma lapsed Eesti kooli panna, peab nii õppekava kui -keel soodustama noorte integreerumist Eesti ühiskonda. Vastasel korral kasvatame üles põlvkonna, kelle keele- ja kultuuriruum, vaatamata Eestis elamisele, Eestimaaga kokku ei kõla.

Ma mõistan Keskerakonna soovi oma valijatele meeldida, aga see meeldimine viib meid ajas kahjuks väga palju tagasi ja seni tehtu visatakse omakasu eesmärgil prügikasti. Omakasu kõrgemale seadmine rahvuslikest huvidest pole aga omane mitte arengut soovivatele demokraatlikele ühiskondadele, vaid autoritaarsetele riikidele. Seda võib kirjeldada ka kui valitsejate soovi saada absoluutne võim, mille juures võimulolijad struktureerivad enda ümber kõik nii, et võim jätkuks. Vaadakem kasvõi, mis praegu Türgis toimub.

Ja nii olemegi ühiskonnana valikute ees, kas tagasi minevikku või edasi tulevikku. Küsimus ei ole siinjuures mitte eestlaste-venelaste vastandumises. Küsimus on selles, millise tuleviku Eesti valib. Ja siin on Eesti rahvas oma valiku teinud rohkem kui 25 aastat tagasi. Okupatsiooni järel oleme olnud edukad ja saavutanud palju, oleme olnud oma saatusekaaslastest määramatult edukamad.

Eesti valis tee tulevikku, valis demokraatliku riigikorralduse, kus inimesed on oma otsustes vabad, kus ajakirjandus on vaba ja riiki on minimaalselt ning vaba turumajandust maksimaalselt. Ehk lühidalt: valisime tee läände ehk Euroopasse. Valisime tee tulevikku, kus inimestel oleks tahe leiutada ja investeerida, sest vaid vaba mõttelend ning soov saada paremaks – nii inimese kui ka riigina – on see, mis tagab parema elu kõigile.

Eesti rahvas pole andnud ühelegi erakonnale mandaati Eesti senise kursi muutmiseks.