/nginx/o/2017/04/03/6517537t1hfb16.jpg)
See, mis toimus esmaspäeval Peterburis, on suur tragöödia. Kes ja kuidas terrorirünnaku korraldas, pole selge ning kogu loos on palju lahtiseid otsi. Võib aru saada neist, kes kahtlevad võimuesindajate esitatud versioonis. Kui Putin, Lavrov või Peskov teataksid, et kaks pluss kaks on neli, siis leiduks ikkagi inimesi, kelle käsi haaraks kalkulaatori järele. Pole midagi teha, Venemaal võimul olijate imidž on lihtsalt vilets.
Vene võimude seisukohalt kasulikke kokkulangevusi on mitu. Esiteks leidis rünnak Peterburis aset täpselt samal päeval, kui Vladimir Putin ise Peterburis viibis, võimaldades kogu loo pöörata tema edukaks PR-aktsiooniks. Teiseks toimus see ajal, kui üle Venemaa – muu hulgas Kaukaasias – protesteeritakse Putini, tema valitsuse ja tema loodud süsteemi vastu. Putini režiimil pole laiadele massidele Venemaal enam pakkuda ei majanduslikku ega ideoloogilist präänikut ning ka pseudopatriotismi ja suurvene hüsteeria käiguressurss on hakanud end ammendama. Peterburi terroriakt võimaldab Putinil ja tema lähikonnal kasutada hirmu, et hirmutada ja suruda ühiskonnas alla protestimeeleolu.
Kolmandaks terrorirünnaku rahvusvaheline foon. Kõik juhtus ajal, kui maailmameedias kritiseeriti Venemaa sekkumist Ühendriikide ja Euroopa siseasjadesse ning Venemaad nähakse mitme rahvusvahelise probleemi, ka Süürias toimuva põhjusena. Peterburi sündmuste valguses satub Venemaa tavalise islamiterrorismi ohvri rolli.
Kui küsida, kes on suurim kasusaaja Peterburi sündmustest, siis on see Putini režiim. Hirm on olnud Putini Venemaa oluline komponent ning ühiskond pole suutnud sellest seisundist viimase 18 aasta jooksul välja rabeleda. Algas kõik elumajade plahvatustest, millele on regulaarselt järgnenud uued ja uued plahvatused rahvarohketes kohtades, mis on aidanud ühiskonda terroriohuga pinges hoida. 1999. aastal töötas see suurepäraselt, kuid ei pruugi töötada praegu, kuna on palju neid, kes kahtlustavad, et võimude hirm ühiskonna ees ning terrorirünnakud on omavahel seotud.
Sellist seost ei teki kindlasti kõigil, kuid lõppkokkuvõttes pole see tähtis. Putini režiimi aluseks on viimase kahe kümnendi vältel olnud ühiskondlik kokkulepe: te ei topi oma nina poliitikasse ning vastutasuks saate nautida kõigi aegade kõrgeimat elukvaliteeti. Kuid see kokkulepe enam ei toimi.
Need, kes käisid veel mõni aeg tagasi kaks korda aastas Türgis puhkamas ja ostsid naisele auto, seda enam teha ei saa, samas kui need, kes ostsid varem iga aasta uue jahi, teevad seda ka praegu. Viimasel ajal üle Venemaa veerenud rahulolematuse on tekitanud olukord, mis riivab õiglustunnet, ja siin ei päästa seegi, kui Venemaaga liidetaks mitu Krimmi.