Tarmo Soomere: Teaduse sõltumatus kui helge minevik

Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Eile Pärnus Eesti loomerahva aprillipleenumil meenutati, et üksi oleme puud, koos aga mets. Tuline õigus, kirjutab Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere.

Eesti teadusinfosüsteemis (www.etis.ee) on kirjas 151 mitmesugust puud Aarpuust Õunpuuni. ETISes on nad ühekaupa, koos moodustavad aga olulise osa meie kultuurist. Sest ühe puu (täpsemalt Tõnu Puu) arvates on kultuur lihtsalt teaduse ja kunstide summa.

Eesti teaduse sisulised saavutused seisavad viimastel aastatel sõna otseses mõttes asjaolude kiuste anomaalselt heal positsioonil, eriti arvestades meie riigis teadus- ja arendustegevuse jaoks kasutada olevaid nappe vahendeid ja suurtööstuse arengutaset. Teatavasti panustab neis riikides, mille edu ja elatustaset me kadestame, tööstus teadusesse kaks korda rohkem kui maksumaksja.

Sõnades ootame ilmselt kõik, et nii riik kui ka majandus rakendaksid teaduse viimast sõna, teisisõnu, oleksid innovatiivsed. Praktikas näeme, et asjad on teisiti. Need peavadki olema teisiti. Sest teaduse sõnum on – ja peabki olema – vaid üks komponent otsuste tegemisel aluseks võetavast teadmusel. Sellele lisanduvad väärtused (sh need, mida peavad oluliseks valijad ja maksumaksjad), võimalused (nt parimaid teaduslikke lahendusi ei pruugi olla majanduslikult võimalik ellu viia), ajafaktor ja palju muud. Et teaduse soovitustel oleks ülejäänute kõrval veidigi suurem kaal, peaks neil olema mingi spetsiifiline kvaliteet, mida teistel pole.

Eelmisel nädalal toimus teaduse kvaliteedi vallas midagi ebatavalist. See, et Euroopa teaduste akadeemiate ühendus ALLEA sai valmis uue eetikakoodeksi, ei ole ebatavaline, pigem juba mõnda aega oodatud tulemus. Ebatavaline on see, et kõnesolev koodeks leidis tunnustamist tippbürokraatide poolt Euroopa Komisjoni teadusvoliniku Carlos Moedase näol. Selle kaudu, võiks öelda, on saavutatud vähemalt vaherahu vaimu ja võimu vahel.

Veel tähtsam, üle hulga aja on lepitud kokku mõne sõna ühine interpretatsioon. Teadustöö olemus, hea tava ja väärikuse printsiibid on aastasadu olnud suures piires samad. Nende sammasteks on neli kategooriat. Usaldusväärsus tagatakse teadustegevuse enda kvaliteedi kaudu, parima metoodika, analüüsi ja vahendite rakendamise läbi. Ausus kajastab kogu uuringute protsessi korraldamist läbipaistvalt, eelarvamusteta ja kallutamata moel.

Selle juurde kuulub lahutamatult austus kolleegide, ühiskonna, ökosüsteemi, kultuuri ja keskkonna vastu, aga ka vastutustundlikkus töö igas astmes, alates selle korraldamisest, sisaldades oma kogemuse noortele edasiandmist, tulemuste võimaliku mõju hoomamist ja, mis seal salata, vahel ka komplikatsioonide ettenägemise ja vältimise oskust.

Aja jooksul on muutunud peamiselt nende sõnastus ja interpretatsioon väljaspool teadusmaastikku ning ühiskonnas tervikuna. Teaduse orgaaniliseks, lausa definitsiooni osaks on olnud paindlikkus probleemide valikul, raamide puudumine suurte küsimuste formuleerimisel ja saadud vastuste esitamine ilma ideoloogilise, majandusliku või poliitilise kallutamiseta.

Vaid siis, kui asjad toimivad vähemalt suures plaanis nõnda, nagu kirjeldatud, saame kõneleda veel ühest sama taseme kategooriast – teadustöö ja -tulemuste sõltumatusest. Kui jätta kõrvale aprillinaljad selle üle, et pii väärtus pandi hääletamisele, on teadustulemused suures plaanis riigi majandusest või ideoloogiast sõltumatud. See ei ole päris sama, mis teadlaste ja neid esindavate institutsioonide sõltumatus. Nimelt seda nõuab näiteks Eesti Teaduste Akadeemia seadus. Akadeemia «põhiline missioon on teadlaste ühendusena sõltumatult ja kõrge teadusliku professionaalsusega aidata kaasa Eesti teaduse ning riigi sotsiaalse ja majandusliku arengu küsimuste lahendamisele» (vt seaduse §2).

Seda peent vahet lahata aitab ehk kiirpilk ajalukku. Aja jooksul on radikaalselt teisenenud teadlaseks olemise mõiste. Selle kaudu on transformeerunud arusaam teaduse sõltumatusest. Lühidalt ja utreeritult on aset leidnud kolm-neli olulist muutust. Kaugemas minevikus oli teadus ennekõike rikaste hobi. Kui miski nähtus huvitas, siis ärgas aadlik sellega ka tegeles. Sadakond aastat tagasi, kõige nähtavamalt seonduvalt füüsika kiire arenguga, hakkas teadus muutuma elustiiliks. Mõnikümmend aastat tagasi ilmnesid esimesed märgid selle kohta, et teadlane-olemine on saanud diagnoosiks. Umbes nagu tippsportlaste pühendumus. Väga tõenäoliselt näeme varsti järgmist muutumist, nimelt sõltuvust (addiction). Selle paljud jooned ilmnevad juba praegu. Nii nagu hasartmängusõltlased topivad mänguautomaati aina suuremaid summasid, kirjutavad teadlased järjest enam taotlusi oma töö finantseerimiseks ja ei suuda mängust välja astuda ka siis, kui võiduprotsent järjest väheneb. Eestis on see viimane juba kukkunud kaugele allapoole mõistlikkuse piiri ja ralli aina intensiivistub.

Teisisõnu, järjest enam tuleb investeerida ressursse oma töö rahastamiseks. Sellises situatsioonis on raske, kui mitte lootusetu, eeldada, et teadlaste nõu oleks sõltumatu, vaba kallutatusest jne. Lausa ime, et nii oma igapäevase leiva kui ka endast tööalaselt sõltuvate kolleegide (uurimisrühma) jaoks pidevalt rahastuse eest võitlevalt (ja mis seal salata, kohati ka omavahel kemplevalt) kogukonnalt tuleb ikka veel riigile hea nõu.

Hea kolleeg, Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimees Andres Koppel on märkinud, et olulise komponendi meie praegustest probleemidest moodustab teadusaadli puudumine. 

Ta mõtles, nagu minagi siin, sarnaselt Egge Kulbok-Lattiku visiooniga, parimas mõttes aadellikult, džentelmenlikult käituvaid ja mõtlevaid teadlasi. Sellise kihi eksisteerimise eeldus on, et nende uuringute ja töörühma tulevik ei sõltu igapäevasest võitlusest. Vaid siis saaksime loota (aga mitte kindlad olla), et nad suudaksid läbi ja lõhki ausalt ja sõltumatult kaaluda kolleegide tööd ja rahataotlusi, aga ka vajadusel võtta aega, et ebatavalisi lahendusi leida ja neid ka ellu viia – teisisõnu, panustada innovatsiooni.

Kui vaadata riigikogu, valitsuse ja ministeeriumite koosseisu, siis tundub, et praegu taolisi teadlasi meil ei leidu. Enamgi veel, raske on lahti saada tundest, et praegune süsteem selliste tekkimist ei võimalda. Naljakas küll, aga sügaval nõuka- või stagnaajal, täpsemalt selle aja lõpul, oli see vist võimalik, sest taolisi oli ridamisi. Meenutame näiteks akadeemik Lippmaad, kes leidis aega, jõudu ja vahendeid, et hankida korralik koopia Molotov-Ribbentropi paktist ja lõpuks peene diplomaatia kaudu jõuda selle pakti tühistamiseni. Seda kõike suurepärase teaduse kõrval.

Muidugi ei tea me päris täpselt, miks akadeemik Lippmaa jõudis nii palju korda saata või miks ta 30 aastat tagasi nii kartmatult toimetas. Me ei tea ka seda, kas selle taga võis vähemalt osaliselt olla kindlus, et isegi kui ta oma töökoha kaotab, ei jää ta ise ja ta pere igapäevasest leivast ilma. Selle kindluse tagas talle juba akadeemikutasu. Mis oli paarkümmend aastat tagasi jämedalt kolme-neljakordne keskmine palk. Täna on see napp veerand keskmisest palgast; veidi rohkem kui pool miinimumpalka. See kindlasti ei ole tugi, millele teadlane, olgu ta või akadeemik, saaks loota, kui ta mõnda aega «sõltumatult ja kõrge teadusliku professionaalsusega aitab kaasa Eesti riigi sotsiaalse ja majandusliku arengu küsimuste lahendamisele», kuid pärast seda uude tenuurisüsteemi ei mahu või kui tema uurimistoetuse taotlus enam võiduka esimese 15 protsendi sisse ei ulatu.

Hea sõnum on, et teadlase diagnoosi sisse käib täna ikka veel kohanemisvõime ja ratsionaalsus. Mis eesti keeles tähendab arusaama, et liiga suuri riske võtta on rumal. Tänapäeva teaduse kontekstis tähendab see aga veel midagi muud. Nimelt tuleb (tipp)teadlastel sageli teha raskeid otsuseid – valida teaduse hea käekäigu ja riigi kui terviku helge tuleviku vahel. Õnneks need kaks teineteist päriselt ei välista; ja nii me isegi tasapisi areneme – kiirusega, mis üsna hästi iseloomustab nende kahe ühisosa suurust.