Tiit Tammaru, Raul Eamets: Eesti rändepoliitika uued alused – punktisüsteem ja õpiränne?

Tiit Tammaru Foto: Erakogu

Eesti rändepoliitika nurgakivid võiks olla punktisüsteemi kasutuselevõtt töörändes ja õpirände soodustamine, kirjutavad Tartu Ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru ja makroökonoomika professor Raul Eamets.

Euroopa riikide kogemus ulatusliku oskus- ja lihttöötajate sisserände soosimisel näitab, et vajalikud tööd saavad küll kohe tehtud, kuid selle hind on ühiskonna sidususe vähenemisega seotud pikaajalised probleemid. Eesti võiks kaaluda senisest passiivsest rändepoliitikast järkjärgulise loobumise järel aktiivset rändepoliitikat, mis lähtub nii tööturu vajadustest kui ka lõimumissuutlikkusest. Eesti rändepoliitika nurgakivid võiks olla punktisüsteemi kasutuselevõtt töörändes ja õpirände soodustamine.

Eesti tööandjate jaoks on saabunud keerulised ajad. Varem tööturule sisenenud 1980. aastatel sündinud suurte põlvkondade asemel saabuvad praegu tööturule pea poole väiksemad 1990. aastate põlvkonnad ja töötajate arvu vähenemine on seetõttu paratamatu. Sündimuse kasv tänast töötajate arvu kahanemise probleemi ei lahenda: iga sündiv laps mõjutab rahvaarvu kohe positiivses suunas, kuid tööturule jõuab ta alles 20–25 aastat hiljem. Sündimuse suurenemine lahendab seega pigem tulevasi, mitte praeguseid tööturuprobleeme. Pole üllatav, et ettevõtjad näevad just sisserändes tööjõuvajaduse leevendamise peamist vahendit. Nii on viimaste aastate jooksul toimunud väga suured muutused Eesti rändepoliitikas. Senise Eesti rändepoliitika kaks alustala, iga-aastane rändekvoot ja välismaalt värvatud töötajate kõrgendatud palganõue, on praeguseks sisuliselt kadunud.

Eesti on oma rändepoliitika muutustega asunud samale teele, mida Euroopa riigid on käinud alates Teisest maailmasõjast. Siis algatas Saksamaa ulatusliku võõrtööliste värbamise programmi ja selline, tööandja vajadusest juhitud rändepoliitika iseloomustab praegu enamikku Euroopa riike. Meie erinevus seisneb selles, et aktiivse tööjõu värbamisega me ei tegele. Kuigi töörände eesmärk on meelitada Euroopasse kõrgepalgalisi oskustöölisi, on tegelikkus olnud täpselt vastupidine ning saabujad teevad peamiselt madalapalgalisi lihttöid – töid, mida eurooplased ise teha ei soovi. Nii on sisseränne olnud nagu kahe poolega münt: tööandjatele ja majandusele on see olnud hea, sest paljud vajalikud tööd saavad tehtud, lisaks annab odava tööjõu kasutamine konkurentsieelise, teisalt on lõimumisega seotud probleemid aastakümnetega aga järjest kuhjunud. Palgakriteeriumi otsustava leevendamisega on Eesti asunud samale teele, mis viinud Euroopa riigid praeguste lõimumisprobleemideni.

Euroopa riikide kogemus näitab, et madalapalgaliste rändest sünnib sageli rohkem pikaajalisi probleeme, kui lühiajaline tööjõupuuduse leevendamine neid lahendab. Sageli ei edene lõimumine soovitud kiirusel ja pigem levib sisserändajate sotsiaalne tõrjutus, eriti kui nende sissetulekud jäävad madalaks ja nad koonduvad elama vaesematesse linnapiirkondadesse. Nii tekib paralleelsete ühiskondade kujunemise ja radikaliseerumise oht. Ühendkuningriigis ja mujal Euroopas toimuv ilmestab muu hulgas asjaolu, et sisserändajaid ei saa käsitleda pelgalt tööjõuna. Juba see mõte loob vale fooni ühiskonna sidususele, kui me toome Eestisse tööde tegemiseks mujalt inimesi, sest meie ise ei taha mõnd tööd teha. Neid töid, mida Eesti elanikud teha ei taha, peavad nii palju kui võimalik tegema robotid ja muud masinad, mitte võõrtöölised. Automatiseerumisega koos tekivad ka targemad töökohad. Targemad töökohad tähendavad suuremat palka, mis vähendab väljarändesurvet ja vajadust lihttöötajaid palgata. Uute (vähekvalifitseeritud)töötajate toomine aga just pärsib paljudes valdkondades innovatsiooni, hoiab palgad ja tootlikkuse madalal ega panusta seega kuigivõrd ka maksutuludesse.

Tarkade töökohtade teke ja tööde automatiseerimine omakorda vähendab tööjõupuudust. Hakkame juba tasapisi harjuma iseteenindavate kassadega poodides või kiiruskaameratega maanteedel. See aga on muutuse algus ja visionäärid, nagu Bill Gates, ütlevad, et pooled nüüdsed töökohad võivad tulevikus kaduda. Masinad võtavad inimestelt töö üle, olgu siis tegemist igasuguste vahendajate (jagamismajandus), tavaliste raamatupidajate, liinitööliste, koristajate, tulevikus ka autojuhtide või väga paljude muude valdkondade ametite esindajatega. Mitmes Euroopa riigis räägitakse kodanikupalgast, mis arendaks kallist ja keerulist sotsiaalkindlustuse süsteemi, ja juba ka katsetatakse selle juurutamist, sest kõigile, eriti liht- ja oskustöölistele, ei jätku enam targa majanduse, automatiseerimise ning digipöörde ajal tööd.

Sellise arengu taustal näeme vajadust uue, aktiivse ja otseselt sisserände juhtimisega tegeleva rändepoliitika järele, mis võiks toetuda kahele olulisele sambale: punktisüsteemile töörändes ning õpirändele. Neid meetmeid saab toetada praegune eriklausel kõrgepalgaliste sisserändel (sinise kaardi süsteem jt) ja kvoodisüsteem, mis reguleeriks madala haridusega inimeste sisserännet. Punktisüsteem oma algsel kujul pigem vastandus tööandjate vajadustest lähtuvale rändele, kuid see ei pea nii olema. Näiteks hindab Kanada punktisüsteem riigikeelte oskust, head haridust, töökogemust, noorust, tööandja pakkumise olemasolu ning lõimumisvõimekust kõige laiemas mõttes (sh varasem riigis elamine, sugulaste olemasolu jne). Noorte eelistamise põhjus on asjaolu, et nende lõimumisvõimekus on kõige suurem. Samuti pannakse osa lõimumisega seotud vastutusest võõrtööjõudu värbavale tööandjale. Miski ei takista Eestit olla ka siin teerajaja ja lisama punktisüsteemi klausleid, mis annaks eelistuse nendele erialadele ja ametitele, millest Eestis on puudus. Mida tähendab punktisüsteem? See on lihtne ja läbipaistev kriteeriumite kogum, kus inimene saab mingi arvu punkte oma vanuse, keeleoskuse, töökogemuse, hariduse jne eest. Selleks et saada luba sisserändeks, on vaja koguda teatud arv punkte. Head näited riikidest, kus punktisüsteem toimib, on Kanada ja Austraalia.

Punktisüsteemi juurutamine koos tööandjate töövajaduse arvestamisega aitaks ära hoida neid lõimumisega seotud probleeme, millega praegu on silmitsi mitu Euroopa riiki. Tark on õppida teiste vigadest. Võõrtööjõudu värbavad ettevõtted võiksid ühtlasi ühineda juba olemasoleva mitmekesisuse harta kui lõimumise hartaga. Viimane sisaldaks ühiskonna kõigi osaliste vahel läbi vaieldud ja heaks kiidetud põhimõtteid saabujate paremaks kaasamiseks Eesti ühiskonda. Kui saabujate arvu, oskuste ja Eesti ühiskonda kaasamise meetmete kohta on olemas demokraatlik kokkulepe, vähendab see kindlasti ka inimeste hirme sisserände ees. Tööandjatele teeb see ühelt poolt võõrtööjõu värbamise küll keerulisemaks, kuid tagab neile teiselt poolt ühiskonna toe ja vähendab vastandumist ühiskonna sees.

Välistudengite Eestisse toomisel on seni rõhutatud ülikoolide rahateenimise võimalust ning kõrghariduse kvaliteedi tõstmise vajadust. Tööturu aspekt on jäänud natuke tagaplaanile. Eestisse jäämise ja sidusa ühiskonna saavutamise vaatenurgast on väga hea viis suurendada tippspetsialistide arvu õpirände abil. Kui noor inimene on kolm kuni viis aastat Eestis õppinud, siis on ta tõenäoliselt omandanud eesti keele, ta on leidnud siin sõbrad ja võib-olla ka elukaaslase ehk suurem on võimalus, et ta jääb päriselt Eestisse elama. Riigikontrolli andmetel jääb iga viies Eestis õppiv välistudeng pärast ülikooli lõpetamist Eestisse elama. Eesti majandusarengu vaatenurgast aga ei ole kadunud ka need 80 protsenti, kes Eestist lahkuvad. Ülikoolist saadakse sageli sõbrad kogu eluks ja õpingute käigus on noored omavahel suheldes teadvustanud ka oma koduriikide kultuurilisi eripärasid. Lisaks võimaldab tekkinud vilistlaste võrgustik tulevikus meie ettevõtetel lihtsamalt välisturgudele siseneda ning tutvustada ka meie kõrgkoole välismaal.

Kokkuvõtteks võib öelda, et pikas perspektiivis aitab kahanevat töötajaskonda kompenseerida suurem sündimus ja tootlikkuse kasv, mis eelkõige väljendub automatiseerimises ja kõrgema lisandväärtusega (loe: kallima) toodangu ja teenuste pakkumises. Lähitulevikus on vaja korrastada meie rändepoliitika, muutes selle aktiivsemaks ja riigi vajadusi paremini rahuldavaks läbi punktisüsteemi ja tarkade välistudengite ning mis võtaks paremini arvesse võimalikke lõimumisega seotud probleeme.

Euroopa riikide kogemus ulatusliku oskus- ja lihttöötajate sisserände soosimisel näitab, et vajalikud tööd saavad küll kohe tehtud, kuid selle hind on ühiskonna sidususe vähenemisega seotud pikaajalised probleemid. Eesti võiks kaaluda senisest passiivsest rändepoliitikast järkjärgulise loobumise järel aktiivset rändepoliitikat, mis lähtub nii tööturu vajadustest kui ka lõimumissuutlikkusest. Eesti rändepoliitika nurgakivid võiks olla punktisüsteemi kasutuselevõtt töörändes ja õpirände soodustamine.