Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Taavi Minnik: Brexit ja populismilaine oleksid võinud jääda ka olemata

7
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Poiss vaatamas läbi Euroopa Liidu lipu. 25. märtsil tähistati ELile aluse pannud Rooma lepingu 60 aastapäeva. | FOTO: Xinhua/Sipa USA/Scanpix

Praegu on moes rääkida-kirjutada mitmekiiruselisest Euroopast, mida harvem ka mitmetasandiliseks nimetatakse. Tavainimese võib see jätta kukalt kratsima, kuid lihtsamalt lahti seletatuna tähendab see, et iga Euroopa Liidu liikmesriik valiks ise integratsiooni ulatuse ja kiiruse. Nii koosneks Euroopa Liit tulevikus integreeritumast tuumast, mille moodustavad riigid, kes on valinud tihedama integratsiooni ja kiirema liikumise. Need, kes seda ei soovi, võivad valida aeglasema liikumiskiiruse ning jääda perifeeriasse.

Mitmekiiruselisele Euroopale on nüüd hosiannat laulmas praegused ja endised tippeurobürokraadid, alates Jean-Claude Junckerist ja lõpetades Siim Kallasega (vt Siim Kallas «Peeglike, peeglike seina peal», PM 27.03) ning see on rohelise tule saanud ka «vanadelt eurooplastelt», eesotsas Prantsusmaa ja Saksamaaga.

Iseenesest on tegemist erakordselt nõtke ja graatsilise poliitilise spagaadiga, kuna veel kõigest viis või kuus aastat tagasi, Kreeka võlakriisi päevil asus seesama seltskond risti vastupidistel seisukohtadel. Jutud eri kiirustel liikuvast või erinevatel tasanditel eksisteerivast Euroopast tembeldati toona tühjaks paanika külvamiseks ning hüsteeria levitamiseks, seda nimetati Euroopa ideaalide reetmiseks ja millekski lubamatuks.

Veel praktiliselt kuni viimase ajani üritasid Berliin ja Pariis, mis moodustavad selgelt Euroopa Liidu juhttelje, maksvusele panna tihedama integratsiooni mudelit, kuid olukorras, kus järjest enam hakkas tulema tagasilööke ning see kohtas aina enam teiste liikmesriikide vastupuksimist, tuli ka neil otsustada mitmekiiruselisuse-mudeli kasuks. Nii nende kui ka Brüsseli tippkarjeristide seletuste järgi peaks see nüüd siis aitama «reformida» ja «tugevdada» Euroopa Liitu.

Iseenesest on kõik ju tore ja mõistetav, kuid vägisi tekib küsimus, mis oleks võinud olla, kui see põhimõtteline meele- ja suunamuutus poleks sündinud mitte hiljaaegu, vaid juba mõni aasta tagasi.

Võimalik, et sellisel juhul poleks me saanud tunnistajaks ei Brexitile – millest on suur kahju, kuna koos brittide lahkumisega muutub Euroopa Liit meiegi jaoks nii kultuurilises kui ka sotsiaalpsühholoogilises plaanis senisest võõramaks ja mõnedele võib-olla ka vastuvõetamatumaks – ega viimaste aastate natsionaalpopulismi (on ju nende väga erinevate liikumiste üheks läbivaks jooneks siiski rahvusluse vastandamine globalismile) võimsale tõusulainele.

Võib-olla müttaksid ka näiteks Geert Wilders, Marine Le Pen ja teised endiselt veel oma maa poliitikaelu äärealadel, mitte ei etendaks selle keskseid raskekaallasi nagu praegu.

Tagasi üles