Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Olev Remsu: seadused ja kohus pole ainult valitute kaitseks (42)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kirjanik Olev Remsu
Kirjanik Olev Remsu Foto: Erakogu

Kolm kohtunikku tegid otsuse, mille alusel kanti Eesti rahvastikuregistrisse esimene samasooline paar. Lahvatanud skandaalil on kaks taset, kirjutab kolumnist Olev Remsu.

Esimene on juriidiline. Kas kohtunikel Virgo Saarmetsa, Maret Altnurmel ja Kaire Pikamäel oli õigus langetada otsus, mille toetuspind jääb seaduse vaakumikohale, olematule kooseluseaduse rakendusseadusele? Inimlik loogika nagu ütleks, et oli küll. Peab ju kohtunik lisaks paragrahvidele juhinduma oma südametunnistusestki. Ja miks soovida inimestele halba? Parem on teha nii, et neil oleks hea elada.

Aga paragrahvid? Ma ei pea ennast asjatundjaks, sestap guugeldasin, leidsin 11. novembri 2015.aasta Postimehest Allar Jõksi antud intervjuust tema arvamuse, et kooseluseadus hakkab kehtima  ka ilma rakendusseaduseta. «Järelikult seadus jõustub 1. jaanuaril 2016. Seadust ei ole võimalik jõustada tingimuslikult ehk seotuna rakendusaktide vastuvõtmisega.» Aga samas tunnistab endine õiguskantsler ja Kohtunike Koja esimees,  et kooseluseaduse kohaldamine ilma rakendusseaduseta on keeruline, asja kohtulikud arutamised võivad jõuda Euroopa Inimõiguste Kohtusse.

Niisiis, tsiviliseeritud käitumine olnuks oodata, milline tuleb õiguslik lahend. Ja väga põnev oleks saada teada praegusegi õiguskantsleri Ülle Madise seisukohta selles keerulises küsimuses näiteks mõnes lähemas raadiosaates.

Ähvardav parlamendisaadik

Teine tase on juhtumi propagandistlik aspekt. Seetõttu ei oodanud inimesed, kes on võtnud endale moraaliapostlite rolli, minutitki, vaid hakkasid tulistama propagandakahureist. Riigikogu EKRE fraktsiooni juht Martin Helme on nõudnud koguni nimetatud kohtunike peade veeremist.

Kas mis meelel, see keelel? Mart Helme ja Varro Vooglaid külvasid rämedustega üle president Kersti Kaljulaidigi, kes diskreetses sõnastuses Martin Helmet manitses. Ei teinud Helme juunior ei rohkemat ega vähemat, kui ähvardas kohtunikke – kui te ei ole sellised, nagu peab, siis veerevad teie pead.

Verine väljend kuulub giljotiini leiutamise ja Prantsuse revolutsiooni aega, mil ei kehtinud ükski seadus. Lisaks kuningale ja kuningannale kaotasid oma päid ka parlamendiks olnud Rahvuskonvendi liikmed – seaduseandjad -  giljotiinikirve all.  Ja veel mitukümmend tuhat revolutsionääri ja kontrrevolutsionääri.

Uskumatu! XXI sajandil Euroopa Liidu liikmesriigis, kus ainult surmanuhtlusele sisseseadmisele mõtlemine on meie pühaduste rüvetamine!

Hääled ei haise...

Meie peade veeretajate demagoogiariugas seisneb selles, et ennast kuulutatakse justkui ühiskonna enamuse poolt toetatavate moraalsete alusväärtuste kaitsjaks, ning see positsioon lubaks nagu praalida.

Meie peade veeretajate demagoogiariugas seisneb selles, et ennast kuulutatakse justkui ühiskonna enamuse poolt toetatavate moraalsete alusväärtuste kaitsjaks, ning see positsioon lubaks nagu praalida. Ja mõneti see salakaval kalkuleering töötab, toob arvatavasti hääli lähematel valimistel. Hääl nagu rahagi ei haise. Pole tähtis, kas see tuleb kuueklassilise haridusega õllesõbralt või akadeemikult, üheväärne on see ikkagi. Ent ainult ühiskonnas, kus valimised on ausad. Tapaähvardused aga demokraatia juurde ei kuulu.

Tõde on selles, et me täpselt ei tea, kuidas ühiskond suhtub homoseksuaalsusesse. Aga ka selles, et vastuseisjategi häältega pääseb parlamenti. Eriti siis, kui homoseksuaalsusest maalida tont, mis maailma lõpu kaasa toob.

Oletame, et Eestis on ainult kaks homoseksuaali. Ikkagi on meie kohus tagada neile kõik õigused, mida need meie kaaskodanikud vajaksid, et nende elu kulgeks normaalselt. Ja lisaks toetagu neid ühiskonna eluterve hoiak.

Enamusel poel õigust vähemust diskrimineerida

Kui keegi arvab, et ühiskonnal on õigus diskrimineerida neid, kes enamusest erinevad, siis on see langemine omal ajal pealesurutud kollektivistlikku mõttelaadi, mis viimati valitses Nõukogude Liidus ning enne seda Natsi-Saksamaal.  Ka agar uusparempoolsus opereerib arusaamaga, et on midagi tähtsamat kui indiviidi õigus olla tema ise.

Ei! Demokraatliku riigi kohus on toetada omapalgelisi isiksusi, riik ei tohi olla ükskõik missuguse korporatiivse ideoloogia pealesurujaks, pidagu pealesurumist üritajad ennast pealegi rahvuse või koguni maailma päästjaks.

Ajaloosündmused tulevad esmalt tragöödiana, seejärel kipuvad korduma farsina.

EKRElastest riigikogulaste tegevus sarnaneb üha enam kommunistliku parlamendifraktsiooni laamendamisega meie Riigikogus 1920ndail aastail. Ka nemad andsid vihaselt sisistades teada, et esindavad rahva enamust ning täidavad selle soove.

Meenutame, et kommunistlik partei ise oli keelatud, ent selle liikmeid oli Riigikogusse valitud üpris rohkearvuliselt ning seal nad klähvisid nagu külakoerad. Tegemist oli inimestega, kes olid vaid paar aastat koolis käinud, ja arvatakse, et nende kõned ja vahelehüüded kirjutas valmis põrandaalune parteijuht Viktor Kingissepp ise. Tema lõi ka stsenaariumi, kuidas alluvad pisiparteilased peavad Riigikogus käituma. Enda kohta teatas too fanaatik, eestluse ja Eesti riigi õelaim vaenlane, ent kahtlemata märkimisväärne isiksus, et tema elukutseks on riigikukutamine. Kommunistliku töölisfraktsioonil käskis ta alluda revolutsioonilisele parlamentarismile, mis tähendas destruktsiooni parlamendi töös.

Seadused ja kohus ei toeta vaid valituid

Kõrvutused meie ajaga ja isikutega ripuvad õhus.

Bolševistliku trummitagumise saatel on üles tõstetud fašistlik rahvusekultus, samal ajal käitutakse putinlikult.

Viimane tähendab seda – pole tähtis, mis suunas ratas pöörleb, viska vaid liiva sinna vahele. Ja viskajaid kiida, samuti maksa neile heldelt. 

EKRE fraktsiooni liikmete eesmärk ongi destruktsioon, kui kasutada Kingissepa väljendust. Demokraatiariigis ju muidu päid ei veereta, kui ainult täieliku seadusetuse olukorras. 

Mis oleks olnud patriootide kohus? Tervitada liitlasvägesid nende saabumise puhul Eestisse. Teha näiteks tõrvikurongkäik, pidada Vabaduse väljakul maha hasartne miiting. Selmet puhub EKRE ikka ja jälle üles kolmandajärguline homoteema, kaitseb sellega meie kodumaad. Pahupidi pööratud maailm, musta valgeks rääkimine!

Niisuguses segases õhkkonnas sünnib üpris veidraid asju. Rühm pastoreid arvab, et neil on õigus otsustada, milliseid filme sobib näidata ja milliseid mitte. Kahtlemata tuleb selline narrus EKRE nakatatud kollektiivsusõhkkonnast.

Nõukogude ajal õhutati töölisnoored kääridega pikajuukseliste üliõpilaste kallale. Ei tohi olla mingit individuaalsust, teistest erinevust! Martin Helme astub ELKNÜ linnakomiteedest tubli sammu kaugemale, tikub sinna, kus juuksed asuvad. Esialgu küll ajupesu mõttes, ja teeb seda mõningase häälteeduga. Inimese kultuurikihi alt kisutakse välja sapp ja tigedus, need võõbatakse positiivseteks väärtusteks, olgu siis rahvusluse või siis «õige» seksuaalse orientatsiooni sildi all, ennast nähakse moraalimiilitsana. Muide, ka niisugune amet on eksisteerinud, ja seda nii islamistlikus Kabulis kui ülikristlikus Genfis.

Väljapääs vaimsest ummikust on tegelikult väga lihtne – lubame inimestel olla sellised, nagu nad tahavad olla või nagu nad looduse poolt määratud. Ja teeme nii, et seadused ja kohus toetavad meid kõiki, mitte ainult valituid. 

Tagasi üles