Nagu me kõik hästi teame, ei ole eesti keeles grammatilist tulevikku. See tähendab, et eesti keeles puudub selline abisõna või sõnaliide, mis koos tegusõnaga annaks edasi tulevikus toimuvat tegevust. Muidugi on eesti keeles olemas viise, kuidas tulevikus toimuvaist asjust rääkida, näiteks tegusõna «saama» nagu Urmas Oti kuulsas fraasis «aga see saab olema juba hoopis teine jutt», kuid selget grammatilist sundi eesti keel kõnelejatele oleviku ja tuleviku eristamiseks ei avalda. Lause «Lähen teatrisse» sobib vastuseks niihästi küsimusele «Mis sa praegu teed?», «Mis sa homme õhtul teed» või ka «Mis sul ületuleval laupäeval plaanis on?».
Tuleviku puudumise plusse
Teatavasti on paljudes suurtes keeltes, nagu inglise, prantsuse, vene, hispaania ja saksa, grammatiline tulevik olemas. Irvhambad on kõnelejate arvu ja grammatilise tuleviku kokku viinud ja arvanud, et grammatilise tulevikuta keelel pole ka päriselt tulevikku. Tegu on muidugi üsna meelevaldse seletusega, seda ilmsemalt, et hiina keeles, mida räägib emakeelena suurim arv inimesi, pole samuti grammatilist tulevikku.
Samas on tõsised teadlased juba paar sajandit vaielnud, kas ja kui palju mõjutab keele grammatiline ehitus selle kõnelejate maailmatunnetust, käitumist ja tulevikku. Varasematel aegadel on järeldused olnud üsna tõestamatud, kuid tänapäevane suurandmete analüüs võimaldab neid seoseid täppisteaduslikumalt uurida. Ka grammatilise tuleviku mõju keele kõnelejatele on uuritud[1].
Ilmneb, et kui keeles puudub grammatiline tulevik, siis selle keele kõnelejate majanduslik käitumine on vastutustundlikum võrreldes nende keelte kõnelejatega, milles on grammatiline tulevik olemas. Nii näiteks on tulevikuta keelte kõnelejatel suurem kalduvus raha säästa, nad on pensionile jäädes majanduslikult enam kindlustatud, nad suitsetavad vähem, nende seksuaalkäitumine on vastutustundlikum ja nende hulgas pole nii palju ülekaalulisi.