Juhtkiri: president seitsmeks aastaks? Kust ometi selline mõte?

Karin Pihliku viltimistehnikas tehtud Eesti presidendid. Vasakult: Lennart Meri, Arnold Rüütel ja Toomas Hendrik Ilves. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

On hea, et presidendivalimiste korra muutmine on ette võetud. Nüüd, kui teema on avatud, ei tohi aga ummisjalu esimese pakutud variandi poole tormata. Isegi kui valitakse põhiseaduse muutmist nõudev lahendus, on seda aega kaaluda peaaegu järgmiste riigikogu valimisteni (2019).

Presidendi valimiste korra muutmiseks on kaks põhjust. Esimese näitas kätte  ebaõnnestumine valimiskogus eelmisel sügisel. Kuna vabariigi presidendi valimise seadus (NB! mitte põhiseadus) nõuab hääletamisest osavõtnute enamust, õnnestus valimised nurja ajada rikutud sedelitega. Teiseks sunnib omavalitsuste ühinemine vähemalt kaaluma, kas on vaja muuta valimisseaduse sätet, mis määrab, kui palju omavalitsused valimiskogusse esindajaid saadavad. Põhiseadust muuta pole kummagi probleemi lahendamiseks vältimatult vajalik.

Pakutud variant, kus valimisvoorud riigikogus jäävad üldse ära ja presidendi valibki iga kord omavalitsuste esindajatest ja riigikogu liikmetest koosnev valimiskogu, on kõigest üks võimalikest lahendustest. Sellest, et tegu on praeguste koalitsioonierakondade uitmõtete ja omavaheliste juttude tulemusega, piisab teema algatamiseks, aga mitte Eestit aastakümneid teeniva lahenduse leidmiseks.

Presidendil on Eesti põhiseaduslikus süsteemis kahtlemata oma rollid, mida peale põhiseaduses üles tähendatu toetavad ka veerandsajandiga kujunenud tavad. Ei saa lihtsalt niisama – tõsiselt võetavate õigusteadlaste ja valimissüsteeme süvitsi tundvate politoloogilide analüüsi ning aruteluta – väita, et valimiskorra ja ka presidendi ametiaja muutmine ei mõjuta kuigivõrd kogu süsteemi. Muidugi võime väljakujunenud süsteemi muuta, aga peame oskama võimalikult täpselt ennustada, milliseid tagajärgi see kaasa toob.

Häid selgitusi peale tipp-poliitikute aetud külamehejutu paraku ei paista.

Näiteks on üks huvitav ettepanek pikendada presidendi ametiaega seitsmele aastale ja sealjuures lubada vaid ühte ametiaega. Millele see ettepanek õigupoolest tugineb – peale selle, et eelmine president oli oma teise ametiaja lõpuks kohustustest ja presidendielust tüdinenud? Lennart Meri pidas kaks ametiaega ju kenasti vastu? Kuidas lahendaks seitse ametiaastat ja üks ametiaeg seda, et nii rahvas kui ka teised poliitikud võivad ühest presidendist lihtsalt tüdineda, isegi kui muid argumente pole? Häid selgitusi peale tipp-poliitikute aetud külamehejutu paraku ei paista.

Valimiskogu eelistamine ja koguni see, et omavalitsustele antaks senisest suurem kaal, võib tunduda tore ja näida tohutult demokraatlik. Ometi ei tasu ka sellele teele astuda ülipõhjaliku kaalutlemiseta. Riigielu küsimuste otsustamiseks valime ju siiski parlamendi. Volikogudele anname valijatena voli teistsuguste teemade käsitlemiseks.

Kõige lihtsam ja võib-olla ka mõistlikum oleks piirduda vabariigi presidendi valimise seaduse muutmisega.