Andra Siibak: fataalsed «seltskonnamängud», peavõiduks surm

Pildil raamatu üks koostajatest, Andra Siibak. Foto: Sille Annuk

Ohtlikke väljakutseid on teismeealised omavahel alati esitanud, sotsiaalmeedias on need mängud aastate jooksul paraku muutunud aina küünilisemaks, julmemaks, jõhkramaks, kirjutab arvamusportaali kolumnist, TÜ meediauuringute professor Andra Siibak.

Viimastel päevadel on meedias palju kõneainet pälvinud eelkõige venekeelsetes sotsiaalmeedia keskkondades loodud grupid, kus kutsutakse noori ühinema «mänguga», mille «peavõiduks» on surm.

Jutud riskantsetest, enesehävituslikest väljakutsetest, mida noored enda mängija-seisuse kinnitamiseks ette on pidanud võtma ning mis erinevate allikate kohaselt on Venemaal lõppenud juba ca 130 teismelise enesetapuga, on kahtlemata õõvastavad. Ometi ei ole sellistes elu ja surma piiril mängudes mitte midagi uut. Sarnaseid mänge on noored mänginud juba ammu enne interneti ja sotsiaalmeedia keskkondade loomist, lihtsalt siis ei tundunud need ilmselt nii küünilised ja julmad kui praegu.

Arengupsühholoogid väidavad, et riskide võtmine, piiride kompamine keelatu ja lubatu vahel ning üldine protest reeglite vastu kuuluvad lahutamatu osana teismelise küpsemise juurde. Erinevad, sageli eakaaslaste esitatud väljakutsed ja provokatsioonid võivad mõnedes noorteseltskondades muutuda nn meie-grupi lakmustestiks, milles põruda ei taha keegi.

Nimelt nendivad paljud noorte riskikäitumise uurijad üksmeelselt, et nii teismeea mässumeelne kui hooletu riskikäitumine on suuresti seotud tajutud sotsiaalse survega, uskumusega, et teised eakaaslased kiidavad sellise käitumise heaks ning võtavad ka ise sellest osa.

15 minutit kuulsust

Rohkem ja vähem ohtlikke ning provokatiivseid väljakutseid on noored üksteisele esitanud  pidevalt, aastasadu, kui lubate. Ammu enne seda, kui sellised väljakutsed sotsiaalmeedias viraalseks muutusid või teema laiema avalikkuse ja murelike lapsevanemate teadvusesse salvestus.

Näiteks juba 1984. aastal Ameerika Ühendriikides 10–14-aastaste laste seas Charles E. ja Mary Ann Lewise läbi viidud uuringust nähtus, et küsitluses osalenud lapsed olid silmitsi seisnud enam kui 500 eakaaslaste poolt esitatud riskikäitumisele õhutava väljakutsega (nt joosta ootamatult sõiduteele); kusjuures vaid 2,6 protsenti toona uuringus osalenud 13–14-aastastest kinnitas, et küsitlusele eelnenud kahe nädala jooksul ei olnud keegi neile ühtegi seesugust väljakutset esitanud.

Noorte riskialdis käitumine on interneti- ja sotsiaalmeedia ajastul lihtsalt rohkem avalik ning lootus pälvida oma 15 minutit kuulsust on toonud need ennemalt päevavalgust kartvaks arvatud teod miljonite silmapaaride ette. Ilmselt seetõttu tunduvad ka edukalt sooritatud väljakutsega kaasneda võivad kasud (nt lahe kogemus, kaaslaste tunnustus) mõnedele teismelistele kordades käegakatsutavamad kui potentsiaalselt ilmneda võivad kahjud (nt püsivad tervisekahjustused või isegi surm).

Sotsiaalmeedias on noorte hulgas populaarsust võitnud provokatiivsed väljakutsed levinud juba aastaid. Õigupoolest hakkasid sellised proovilepanekud sotsiaalmeedias levima niipea, kui noored seal kanda kinnitasid. Sotsiaalmeedias jagatavate väljakutsetega kaasnev tähelepanu on aga omakorda tinginud selle, et eakaaslastele esitatavad ülesanded ja üleskutsed on aastate jooksul muutunud aina küünilisemaks, julmemaks, jõhkramaks.

Teadaolevalt jõudis laiema avalikkuse ette info raskete kehavigastustega või surmaga lõppevatest sotsiaalmeedia väljakutsetest esimest korda 2009. aastal, mil «mängud» esimesed noored ohvrid nõudsid. Sellest ajast peale on seesuguseid äärmiselt riskantseid ja riskikäitumisele õhutavaid väljakutseid sotsiaalmeedias tekkinud ikka ja jälle, kümneid ja kümneid, üks õõvastavam, jaburam, hulljulgem ja populaarsem kui teine.

Kes vähegi Youtube’is seigelda armastab, võib leida sealt sadu ja sadu klippe sellest, kuidas noored neid väljakutseid sooritavad. Kusjuures nende klippide vaatajaarvud on kohati pea sama hirmuäratavad kui need väljakutsed ise, küündides mõnede puhul mitmete miljoniteni.

Väljakutse täiskasvanutele

Siinkohal tahaksin väga rõhuda teenusepakkujate südametunnistusele. Vajadusele varasemast veelgi aktiivsemalt sekkuda ning pakkuda kasutajatele endile veelgi enam võimalusi riskikäitumisele õhutava probleemse veebisisu eemaldamiseks. Kindlasti ei tohiks ka augud seadustes hakata kunagi õõnestama laste netiturvalisust või üldist heaolu.

Kahtlemata on ka lapsevanemate teadlikkus, tähelepanelikkus ning siiras huvi lapse tegemist vastu nii internetis kui väljaspool seda riskikäitumise preventsioonis võtmetähtsusega. Minu arvates on siinkohal oluline rõhutada, et vanemate ülesanne ei ole varjuna pidevalt oma last saata, andmata talle hetkekski vabadust või lubamata eksimisruumi. Küll aga on vaja näidata üles osavõtlikust ning mõistmistahet – mulle tundub, et neist mõlemast jääb täiskasvanutel noorte sotsiaalmeediakäitumise mõtestamisel tihtipeale vajaka.   

Täiskasvanud, see väljakutse on teile, võtke see vastu!