Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Toomas Kivimägi: Rail Baltic – kordumatu võimalus

24
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Toomas Kivimägi. | FOTO: PP

Rail Balticu ehitamine on unikaalne võimalus, millesarnast lähema 30 aasta jooksul ei tule, kirjutab riigikogu majanduskomisjoni aseesimees Toomas Kivimägi (Reformierakond).

Eestlased, tegelikult küll väiksem, samas häälekam osa meist, on ikka üks omapärane rahvus. Eile ilkusid rahvusliku lennukompanii kallal ja vandusid sellele igavest truudusetust, lubades ettevõtte teenuseid enam mitte kasutada. Täna ütlevad, et Rail Baltic on saatanast ja sedagi pole vaja. Ja kui jõululaupäeval purskab Islandi vulkaan ja pühadeks koju pere juurde ei saa, siis kiruvad maapõhja riiki ja valitsust, kes pole teinud midagi, et ka meil oleks kiire ja tänapäevane rongiühendus, nagu NEIL, seal Kesk-Euroopas. Muutlik nagu sügistuul.

Ajalugu võib ümber kirjutada, maakaarti mitte. Oleme Euroopa Liidu ääremaa, geograafilises mõttes. Ainuke väljapääs on uued kiired ühendused. Nüüdisaegne taristu on nii ettevõtluse kui Eesti riigi arengu üks peamisi võtmetegureid. Koduturg oli, on ja jääb väikeseks.

Halvim on olukord raudteel. Eesti Raudtee hiilgeajad on möödas, jäädavalt. Veomahud on kahanenud 44 miljonilt tonnilt aastas 12,5 miljonile tonnile eelmisel aastal (selle aasta prognoos 11 mln tonni). Venemaa kaupade osakaal sellest 7,5 mln tonni, oma kaupadest domineerib põlevkivi. Kes on süüdi? Oma osa on tariifidel, mis on kõrgemad kui naabritel, aga see pole peamine. Peamine on külm sõda Venemaa ja Euroopa Liidu, Venemaa ja Eesti vahel. Ehk kui «plaani» ei anta, siis kaubad läbi Eesti ei liigu, isegi siis mitte, kui veotariif oleks null. Lisaks Venemaa kasvanud võimekus kaupu oma sadamate kaudu vedada (Ust-Luga).

Aastakümneid Eestis domineerinud ida-läänesuunaline kaubavahetus on kordades vähenenud. Samal ajal on kordades kasvanud põhja-lõunasuunaline kaubavahetus. See on uus reaalsus. Et siin oma positsioone parandada, vajame vältimatult nüüdisaegset raudteeühendust Kesk-Euroopaga. Selle nimi on Rail Baltic (tekstis edaspidi RB).

RB (äri)plaan näeb ette 13 mln tonni kaupu aastaks 2030, seda Balti riikide peale kokku. Lõviosa kaupadest tuleb maanteelt. Praegu läbib Ikla piiripunkti 1300 rekat ööpäevas, see on üks autorong minutis, mis teeb kaubakoguseks 10 mln tonni aastas. Euroopa Komisjon prognoosib Põhjamere-Läänemere transpordikoridoris, kuhu ka Via Baltica kuulub, aastaks 2030 veomahtude kasvu 42 protsenti. Niisiis: kui ka vaid kolmandik maanteel veetvatest kaupadest «kolib» raudteele, on neli-viis miljonit tonni kaupu Eesti poolt olemas.

Teine, minu hinnangul alahinnatud potentsiaal on kaubavood merelt. Soome väliskaubanduse maht on 105 mln tonni aastas, sellest meritsi liigub 90 mln tonni. RB valmimisega loome kvalitatiivselt uue alternatiivi, mis toob ilma kahtluseta mingi osa kaupu merelt raudteele. Tallinna Sadama juhi Valdo Kalmu silmad juba põlevad ootusest avada ro-ro kaubaliin Vuosaari ja Muuga vahel. Viimane ongi koht, kust algab RB. Ehk sinna tuleb multimodaalne logistikakeskus, mis annab tööd ja leiba sadadele inimestele.

Raudtee suur eelis teiste transpordiliikide ees on keskkonnasõbralikkus. Just seetõttu on Euroopa Liit võtnud selge hoiaku eelistada raudteetransporti. Mis tähendab seda, et keskkonnatasude surve maanteetranspordile, aga ka merenduses kasvab, millega omakorda paraneb raudtee konkurentsivõime. Üks rong vähendab maanteeliiklus 50 reka võrra.

Võib jääda eriarvamusele paljudes asjades, aga on mõned, mis on lõplikud. Esiteks: Rail Balticu trassi ümbertõstmine Tartu peale on välistatud. CEFi rahastu – millest RBd finantseeritakse – prioriteet on üleeuroopalised transpordikoridorid, mida RB on, Tallinna-Tartu raudtee aga mitte. Lisaks: nii Leedu kui Läti on juba RB trassi kinnitanud, kusjuures Läti otsad on Iklas. On naiivne arvata, et meie naabrid oleks valmis vastastikku kooskõlastatud ja nüüdseks kehtestatud planeeringut muutma. Rääkimata ajalisest nihkest viis kuni seitse aastat ja ligi miljard eurot suuremast maksumusest (Tartu kaudu lisanduks üle 100 km, maastik on ebasobivam, kordades rohkem ristumisi maanteedega jpm).

Teiseks: viimasel ajal hullutatakse rahvast ja ajakirjandust mõttega, et kui me Rail Balticust loobuksime, mida kõike me küll selle raha eest teha saaksime. Kusjuures põrandale ei laotata mitte üksnes omaosalust, vaid projekti kogumaksumus ehk 1,3 miljardit eurot. Selline soovmõtlemine ei päde sendi eestki.

Sel teemal pole kaasmaalaste hulgas teadjamat inimest kui Euroopa Komisjoni liikuvuse ja transpordi peadirektoraadi peadirektor Henrik Hololei, kes Kumus toimunud konverentsil ütles lühidalt, ent veenvalt: use it or loose it. Ehk te kas kasutate selle raha ära või kaotate selle. Pole vähimatki võimalust suunata seda raha mõnesse teise projekti Eestis.

Kolmandaks: hirmutamine asjaoluga, justnagu poolitab RB Eesti kaheks. Neile, kes seda müüti usuvad, soovitan tutvuda Helsinki-Lahti kiirraudteega (maksimaalne kiirus 220 km/h). Lühikokkuvõte on järgmine: elu jätkub mõlemal pool raudteed ning inimesed on palju rõõmsamad ja õnnelikumad, kui nad olid enne raudtee valmimist.

RB tähendab ka täiesti uut kvaliteeti ja hüpet reisiliikluses. Vaid paar märksõna: RB on kiire, mugav, turvaline, keskkonnasõbralik. Üleekspluateeritud on ootus, justnagu sõidaksid 90 protsenti reisijatest, kes istuvad Tallinnast rongi peale, Varssavisse või veelgi kaugemale. Pigem vastupidi: palju enam on reisijaid, kes liiguvad Eesti, Läti ja Leedu vahel, Varssavi ja Berliin on atraktiivne lisaväärtus. Pole vähimatki kahtlust, et reisijate hulk Tallinna, Riia ja Kaunase vahel kasvab kordades.

Rail Baltic on unikaalne võimalus, millesarnast lähema 30 aasta jooksul ei tule. Äriplaanist, kus ise pean panema ühe osa ja keegi teine paneb kingitusena neli osa, unistaks iga kodanik, ettevõtja, riik. Ent see pole unistus, vaid reaalsus, kui me tahame ja hoolime: oma tulevastest põlvedest, konkurentsivõimest ja riigi arengust.

Omaosalus – umbes 250 miljonit eurot – tuleb paljuski tagasi juba RB rajamise käigus, rääkimata loodavast lisandväärtusest, Eesti kasvavast atraktiivsusest investeerimispaigana, ettevõtluskeskkonnana, turismi sihtkohana jpm. Use it or loose it! Rohkem võimalusi pole! Ega tule!

Tagasi üles