Siim Kallas: homse peale mõeldes

Siim Kallas Foto: Valdo Ots / Sakala

Kas meil on plaanis teha lähema kümne aasta jooksul midagi uut? Midagi suurt? Millele pühendume? Kas tulevikule? Või vaidlemisele, kas kaks kord kaks on neli, küsis endine peaminister ja Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas (Reformierakond) advokaadibüroo Tark ja Postimehe majanduskonverentsil «Kuidas võita järgmine kümnend?».

Kohtusin 1995. aastal valimiskampaania käigus inimestega. Seletasin majanduse ümberkorralduse ideid. Mulle öeldi: teil on ilmselt õigus, aga meil pole aega oodata!

Eile kuulsin ühelt avaliku elu tegelaselt, kellele oli ühel äsjasel kohtumisel öeldud sedasama: me tahame olevikult kõike, meid ei huvita, mis te tulevikus lubate. Mõtlesime selle peale, et loome Oleviku Eesti Erakonna ja jagame kõik laiali, mis suudame. Ei mingeid investeeringuid, võtame laenu, mille laseme tulevikus kinni maksta.

Olevik on üldiselt kena. Eestis pole kunagi nii hästi elatud kui praegu. Me oleme maailma 50 rikkama riigi hulgas. Meie inimarengu indeks on kõrge.

Aga tulevik? Tulevikus on meid palju vähem. Aastal 2040, prognoosib statistikaamet, et meid on 100 000 võrra vähem. Tühjaks on jäänud väikelinnad, noorte osatähtsus ja töövõimeline elanikkond väheneb, vanemate inimeste osatähtsus kasvab. Järelikult muutub ka valijate struktuur.

Teist aastat järjest väheneb ettevõtete kasum. Pole kasumit, pole tööd, pole investeeringuid. Välismaised otseinvesteeringud Eestisse on järsult vähenenud. 2009 tuli sisse 1,3 miljardit eurot, 2015. aastal 116,9 miljonit. Tulevikku vaadates peame olema realistid. Peame suutma teha poliitilisi kompromisse oleviku ja tuleviku vahel. Olevik peab toetama tulevikku.

Ilfi ja Petrovi kuulsas romaanis «Kaksteist tooli» on episood, kus Stargorodis lastakse käiku trammiliin. Selle avamisel tahtis peainsener Treuhhov rääkida trammist, aga hakkas nagu vastu tahtmist rääkima hoopis rahvusvahelisest olukorrast. Mõeldes järgmise kümnendi peale ei saa ka mina üle ega ümber rahvusvahelisest taustast, mis seda kümnendit paratamatult kujundab. See kümnend jaotub kaheks. Kõigepealt kaks aastat kuni 2019. aasta valimisteni Euroopa Liidus ja ka Eestis, ja siis ajastu sealt edasi.

Hollandi valimised toimuvad 15. märtsil. 23. aprillil toimub esimene ja 7. mail Prantsusmaa presidendi valimiste teine voor. See võib muuta Euroopat. Sakslased valivad parlamendi selle aasta septembris. Kuni selle ajani ja ka veel mõni aeg pärast seda on nad kinni oma sisemistes vastuoludes ja vaidlustes. Iga päev räägitakse midagi uuest USA presidendist Donald Trumpist. Iga päev toob mingeid uudiseid, aga mitte suuremat selgust, mis tegelikult juhtuma hakkab. Kahe lähema aasta jooksul saame tõenäoliselt tegeliku pildi. Ärme alahindame Trumpi toetust USAs. 44 protsenti kindlaid toetajaid on palju.

Igal juhul on lääneleer kahe lähema aasta jooksul ebakindel ja ebaselge ja ka lõhestunud. Peame lootma parimat, aga olema valmis halvimaks.

Uus USA president on pooldanud Euroopa Liidu lagunemist ja NATO kadumist ajalukku. Venemaa soov on täpselt sama. Ameerika Ühendriigid on siiamaani alati toetanud ühtset Euroopat, Euroopa Liitu. Venemaa, ka endine Nõukogude Liit, on alati soovinud ignoreerida Euroopa Liitu kui riikide vabatahtlikku ühendust. Igal võimalusel on nad püüdnud asju ajada liikmesriikidega eraldi, lõhkuda Euroopa ühtsust. Nüüd näib uus Ameerika Ühendriikide president soovivat ajada asju samamoodi – liikmesriikidega eraldi. Uue USA administratsiooni peaideoloog Steve Bannon kohtus nädalapäevad tagasi Saksa suursaadikuga USAs ja väljendas just sellist arvamust.

Ka Euroopas, isegi tema juhtasutuste koridorides on meeleolusid, mis leiavad, et riikidevahelistel otsesuhetel pole häda midagi. Väikesed riigid jäävad sellises olukorras üksi. Me oleme juba täna rohkem üksi kui kunagi varem taasiseseisvumise järel. Eesti on tolmukübe maailma poliitilisel maastikul. Meie liitlased on endiselt olemas, aga kui me soovime neile probleeme tekitada, siis peame arvestama, et neil ei tarvitse meie jaoks aega ega huvi olla.

Õnneks me ei tea, missuguseks kujuneb USA poliitika tegelikult. Uus president üritab oma valimislubadusi ellu viia. Seda ei saa alahinnata. Maksupoliitika lõpetatud ettepanekud pidavat laekuma augustis.

USA uus administratsioon kavatseb oluliselt vähendada ettevõtluse maksustamist. Ettevõtte tulumaksu (business tax) määr kavatsetakse langetada 35 protsendilt 20-le. Kavandatakse ka ettevõtete investeeringute maksuvabastusi – paneme tähele, Eesti tulumaksusüsteemi pooldajad ja vastased!

Kõige suurema maailmamajandusliku mõjuga on idee nn border adjustment’ist. Lihtsustatult on see impordi maksustamine täiendava maksuga ja ekspordile maksuvabastuste kehtestamine. Inimkeeli: kaup, mis tarbitakse USAs, peab olema maksustatud samavõrra nagu USAs toodetu. See võib tähendada kuni 300-protsendilist hinnatõusu mõnedele kaupadele, 1,1 triljonit USD lisatulu eelarvele. Tegemist pole millegi muu kui kaitsetollide kehtestamisega. See on juba USA enda ettevõtted suurde tülli pööranud.

Vaesemad tarbijad kaotavad hinnatõusu tõttu, aga see ei näi kuigi oluline teema olevat. Tuleb arvestada, et majandus-, eriti kaubanduspoliitika valdkonnas on presidendil suur võim. Plaanis on mitte arvestada enam laenuintresse kasumimaksu arvestamisel. See muudab laenamise vähem soodsaks. Ning vähendab pankade tulusid. Oma esimeses kõnes Kongressile lubas ta küsida raha (1 triljon dollarit) infrastruktuuri investeeringuteks.

Trumpi plaanid mõjutavad ka meie, see on Euroopa Liidu poliitikat. EL on hiiglasuur kaubandusblokk. Väliskaubandus on ELi pädevuses. Euroopa Ühisturg oli protektsionistlik ja ka praegu on üleskutsed suuremale protektsionismile tugevad. Tuletame meelde naiste pesu sisseveole tollide kehtestamise katset, Hiina päikesepatareisid, teraseimpordi piiranguid. Suurbritannias toodetud Nissani autodele kehtestatakse 10-protsendiline tollimaks, mis on Nissan-Renault’ kontserni pannud kaaluma tootmise üleviimist Suurbritanniast kusagile mujale. Turukaitse meetmete rakendamise korral suureneb sisekaubanduse osatähtsus majanduses. Veelgi olulisemaks muutub edukus Euroopa siseturul. Selle aasta 27. jaanuaril kehtestas Euroopa Liit Hiinast sisse veetavatele teatud terasetoodetele (torud) tollitariifid 30,7–64,9 protsenti. See on Euroopa terasetootjate lobi suur võit.

Mida ei tohiks teha lähema kahe aasta jooksul? Me ei tohiks tagasi pöörata, loobuda sellest majanduspoliitikast, mis meid on teistest eristanud ja meile ka konkurentsieeliseid toonud. Need on madal maksukoormus, tasakaalus eelarve, lihtne maksusüsteem, ettevõtte ja ka üksikisiku tulumaksu süsteem, e-administratsioon, andmete üks kord küsimise põhimõte, jms. Siiamaani oleme ajanud omapärast, teistest erinevat majanduspoliitikat. See on ajanud naabreid tigedaks, toonud meile välisinvesteeringuid ja ettevõtlust. Meie rahareformi hakkas IMF soovitama ka teistele üleminekuriikidele ja mõned (Bulgaaria näiteks) ka järgisid meie eeskuju. Meie ettevõtte tulumaksu reform äratas tõsist tähelepanu, täna on midagi analoogset rakendatud mujalgi. Ka USA maksureformi kavades on ettevõtte tulumaksu muutmine.

Minu majanduspoliitilised vaated toetuvad põhimõttele, et kõik on hea, mis toetab aktiivsete inimeste algatusvõimet, töökust ja kohusetunnet. Möönan, et teatud ümberjaotamine on ühiskonnas paratamatu ja vajalik, aga olgu seda siis nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik.

Mingi hiinakeelne jutt «palgavaesusest» ja «palgalõksust» jääb mulle muidu arusaamatuks, välja arvatud, et nendega seotud maksumuudatused ei toeta ei algatusvõimet ega töökust ning on seega mulle vastunäidustatud.

Kas meil on plaanis teha lähema kümne aasta jooksul midagi uut? Midagi suurt? 30 aastat tagasi lasti põhja uue ooperiteatri ehitus. Midagi pole välja tulnud Baltimaade ühisest aatomielektrijaamast. Üsna lootusetu näib olevat sellise vedelgaasiterminaali ehitamine, mis teenindaks mitut riiki.

Kolmveerand kaupadest veetakse riigist riiki veoautodega. Oleks päris loomulik, kui meil oleks juba ammu valmis neljarajaline autotee Tallinnast Pärnusse ja Iklasse ja sealt edasi läbi Läti ja Leedu Poolasse ja kaugemale Euroopasse. Seda teed, mida aeg-ajalt ikka meenutatakse nime Via Baltica all, ei ole ega tule. Sest mainitud riigid ei suuda iialgi omavahel kokku leppida.

Loomulikult jõuan välja Rail Balticuni. See on suur tulevikuprojekt. Ma ei hakka siin võitlema kogu selle projekti vastase demagoogiaga. Ütlen vaid, et kui see projekt õnnestub nurjata, siis pole (ega tule) meil enam ühtki tulevikuprojekti, millel oleks mingi laiem, piiriülene väärtus, mis seoks Eestit muu maailmaga. NATO tanke ma siia ei arvesta.

Muide, Eesti iseseisvuse tasuvusuuring on siiani tegemata! Tõsi, NSVL Riiklik Plaanikomitee tegi ühe uurimuse, mis tõestas, et iseseisev (isemajandav) Eesti ei saa hakkama. See jäeti täiesti tähelepanuta, kui Eesti iseseisvus 20. augustil 1991 taastati!

Kõik Euroopa riigid tahavad hea tööjõu juurdevoolu. Euroopa Liidus töötab umbes 230 miljonit inimest, 23 miljonit on töötud. Eesti on ju avatud kogu Euroopa Liidu tööotsijatele. Ometi ei ole mingit massilist trügimist Eesti tööturule märgata. Meie tegeleme innukalt hirmude üleskütmisega seoses võimalike tööotsijate sissevooluga.

Šveits leevendas rahvaküsitlusel kodakondsusseadust. Selles riigis on 31,7 protsenti elanikest immigrandid, kolmandik on kodakondsed. Portugal on soodustanud ukrainlaste, brasiillaste ja oma endiste kolooniate inimeste sisserännet. Kas meie suudame ja julgeme muuta välismaalaste seadust, nii et Eesti muutuks avatumaks?

27. veebruaril 1905, 112 aastat tagasi ilmus üks tekst, mille pealkiri oli «Noorte püüded», tagasihoidliku alapealkirjaga «Üksikud mõtted meie oleviku kohta». See on vapustavalt kaasaegne tekst: «Meil Eestis ei ole sallivuse põhimõtted teisiti­mõtlejate kohta veel nüüdki kaugelt mitte mõjule pääsenud, seda vähem siis veel tol tormisel ajal. Võitlus sai lihtsalt vastaste hävitamiseks. Kaotati aade silmist, mille eest või vastu sõditi, ja nähti ainult isikuid, kellede poolt või vastu võideldi. Vastased ei tundnud enesel enam midagi ühist olevat, nad unustasivad ära, et nad ühise Eesti emakese lapsed on. Sellepärast oli iga mõte, iga tegu, mis vastaste poolt välja läks, juba sellepärast kõlbmata, et ta vastaste oma oli. Ja sellest siis tuli, et ka kõige lihtsamate küsimuste kallal häbemata kombel jonniti.»

Kuule, armas Eesti veli:

Kaks kord kaks ei ole neli!

Nii et – millele pühendume? Kas tulevikule? Või vaidlemisele, kas kaks kord kaks on neli?