Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Maarja Kruusmaa: kas tehnoloogiline vabadus tugevdab rahvusriiki?

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Maarja Kruusmaa, Tallinna Tehnikaülikooli biorobootika keskuse professor. | FOTO: Mihkel Maripuu

Sarnaselt ärkamisaegse trükirevolutsiooniga võiks digirevolutsioon viia eesti kultuuri uuesti defineerimiseni, kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli professor Maarja Kruusmaa.

Meie kõigi jaoks on meie oma riigi iseseisvumine 99. aastat tagasi eriline ja paljude meie ettekujutuses on see kõige tähtsam ajalooline sündmus üldse. Tegelikult paigutub Eesti Vabariigi sünd 1918. aastal siiski loogiliselt laiemasse konteksti teiste suurte ajalooliste sündmuste ahelas. Nende sündmuste alguspunkti võib paigutada näiteks valgustusaega, aega, kus inimesed ütlesid lahti enda määratlemisest jumaliku õigusega valitseja kaudu. Selle asemel leiti identiteedi ühendav lüli etnilises kuuluvuses – rahvus hakkas määrama riigipiire ja inimeste sotsiaalset positsiooni.

Rahvusriikide moodustumise aega kuulus ka kiire tehnoloogiline areng, tööstusrevolutsioon, mida antropoloog Claude Lévi-Strauss on oma tähtsuselt inimkonnale pidanud võrreldavaks vaid põlluharimise tekkega. Aurulaevad, telegraaf, raudtee ja elekter on kõik rahvusriikide tekkimise aegu küpsenud tehnoloogiad.

Kõigi nende suurte leiutiste kõrval oli rahvusriikide tekkimist võimaldavaks tehnoloogiaks aga eelkõige hoopis üks teine seade - liikuva trükitüübiga trükipress. See oli kiiresti töötav, odav ja ning lihtsasti kasutatav masin, mis järjestikuste tehniliste täisustuste tulemusena oli selleks ajaks muutunud laialdaselt kasutatavaks. Ja esimest korda polnud informatsioon enam ülevalt alla suunatud, kontrollitud ega valikuline. Kapitalismi arenedes otsisid trükkalid oma trükistele suuremat turgu. Tänu reformatsiooniga laotud vundamendile müüs rahvuskeelne trükis ladinakeelset paremini ja sellel oli suurem lugejaskond. Selliseid lugejaskondi on Benedikt Anderson nimetanud ka virtuaalseteks kogukondadeks, kelle ühine identiteet kujunes lugedes regulaarselt ilmuvaid emakeelseid trükiseid.

Ameerika ajaloolane Elizabeth Eisenstein on nimetanud trükitehnoloogia kiiret arengut ja nendele järgnevaid sotsiaalseid muutusi ka tunnustamata revolutsiooniks, rõhutades, et selle tähtsust kaasaegse ühiskonna kujunemises on sageli alahinnatud.  Üks meediateooria rajajaid, Marshall McLuhan, on rääkinud ka nn. Gutenbergi inimese kujunemisest, keda mõjutas informatsiooni aina suurenev hulk ja vaba kättesaadavus. Kokkuvõttes rõhutavad ülaltoodud seisukohad tehnoloogia ja kultuuri kahetist seost. Mitte ainult inimene ei leiuta uusi tehnoloogiaid vaid ka tehnoloogiad omakorda kujundavad inimest ja kultuuri. Veelgi enam, Nicolas Carri väitel põhjustab tehnoloogia kasutamine lausa füüsilisi muutusi aju ehituses.

Ka Eestimaa oli osa trükitehnoloogia poolt võimaldatud rahvusidentiteedi tugevnemisest Euroopas. Johann Voldemar Jannseni “Pärnu Postimees” ning Carl-Robert Jakobsoni “Sakala” regulaarsed nädalalehed lõid niisiis (virtuaalseid) kogukondi, mida ühendas eesti keele kõnelemine. Eestikeelsed ajalehed kujundasid oma lugejates arusaamu oma rahvusest ning ühtlustasid neid piirkonniti ja ühiskonnakihiti. Nad lõid ühiseid ideaale ja unistusi, ning suunasid inimesi neid täide viima. Eneseteadliku eesti rahvuse kujunemine, ning seetõttu hiljem ka eesti riigi teke, võlgneb seega suuresti tänu üheainsale võimaldavale tehnoloogiale, liikuva trükitüübiga trükipressile.

Mark Twain on öelnud, et ajalugu küll ei kordu, aga kipub riimuma. Digirevolutsioon, mille tunnistajaks me oleme umbes 150 aastat pärast rahvusliku ärkamisaja sündmusi, on mõnede ajaloolaste tõlgendustes täiesti uus ja enneolematu nähtus, millele ei ole võimalik inimkonna ajaloost paralleele leida. Teised, nagu näiteks Jevgeni Morozov, nimetavad sellist käsitlust aga halvustavalt epohhismiks ja internetikesksuseks, võimetuseks näha ajalugu väljastpoolt tänapäevast vaatepunkti. Tema arvates on praegune internetirevolutisoon lihtsalt trükirevolutsiooni edasiarendus. Võrreldes kirjasõnaga, on digipööre muutnud informatsiooni lihtsalt veelgi vähem kontrollitavaks, veelgi sümmeetrilisemaks ning veelgi kättesaadavamaks. Olgu tegu uue ja murrangulise etapi või ammuse ja pikaldase protsessi jätkumisega, on aga selge, et sarnaselt trükipressile suurendab internet omas ajas kättesaadavust informatsioonile ning vähendab tsentraalset kontrolli selle üle.

Trükitehnoloogia levik aitas kaasa end eestlastena defineerivate kogukondade tekkele ja nende kogukondade ühtlustumisele ja kinnistumisele. Vältimatult toimus ka standardisatsioon, mis puudutas keelekasutust ning liitis väiksemaid kogukondi suuremateks, lõpuks tervet eesti rahvast hõlmavaks kategooriaks. Olulised olid muidugi ka riigikeele staatusesse tõusnud keele juurde kuuluvad institutsioonid, uurijaskond ja reglementeeritus (näiteks Eesti Keele Instituut ja Õigekeelsussõnaraamat). Headeks näideteks standardisatsioonist on aga ka Johannes Aaviku keeleuuendus ja Pätsi-aegne nimede eestistamine.

Huvitav on aga märkida, et keele säilitamine, rahvuse ja kultuuri säilitamise kõrval, lisati põhiseaduse preambulasse muudatusena alles 2007. aastal. Võib oletada, et selle üheks tõukeks oli ka silmanähtavalt kiirenev internetistumine ning eesti keele osakaalu vähenemine küberruumis. Trükitehnoloogia oli võimaldanud eestlastel liituda rahvuseks ja keelehoolduse tehnoloogia aitas sellel kollektiivil koos püsida.

Praegu võiksime endalt küsida, kas me saame kasutada tänapäevaseid tehnoloogiaid eesti keele ja kultuuri kaitsmiseks ja tugevdamiseks?

Selles valdkonnas on meile vajalikud keeletehnoloogiad, ennekõike sujuv automaattõlge, nii kõnest-kõnesse kui ka kirjakeeles, samuti kõnesüntees ja kõneanalüüs. Keeled, millel puudub keeletehnoloogiline tugi, hääbuvad arvatavasti üsna varsti. Et eesti kultuuris on, erinevalt mõnest teisest kultuurist, just keelel nii keskne koht rahvuslikus enesemääratluses, sõltub meie kultuuri elujõulisus kriitiliselt eesti keele kui tehnoloogiakeele staatusest.

Aga rahvusliku enesekuvandi muutumine küberruumis on siiski palju laiem kui vaid keeletehnoloogiline. Keel on mõtlemise tööriist. Tahtmatult peegeldab ning võimendab see meie kultuurile ainuomast mõtteviisi. Seda mõtet edasi arendades võiks küsida, kas meie kultuuriruum võiks soodustada teatud liiki erilise tehnoloogilise kultuuri arengut, mis viiks omakorda uute leiutusteni ja kas nendel leiutistel võiks siis olla ka laiem mõju maailmakultuuri kontekstis ning globaalsete tehnoloogiatrendide kujunemisel? Ehk on nii näiteks innovaatilised e-riigi tehnoloogiad sündinud just nimelt siin ja selles keeles, siin ja selles kultuuris, sest nende ideede esile kerkimiseks ja realiseerimiseks on Eestis olnud kõige soodsamad tingimused?

Ehk on Eesti kultuuril võimalus uute tehnoloogiate abil uueks globaalkultuuriks muutuda, mis tehnoloogiate targa kasutamisega oma elujõulisust ning kohandumisvõimet tõestab? Ehk on võimalik, et need tehnoloogiad muudavad ka teistes riikides üldist riigi toimimist ning hakkavad ümber defineerima teiste riikide kodanike suhet oma koduriigiga? Ehk on x-tee, e-residendid ning mobiili-ID varsti inglisekeelsed uudissõnad? Skype juba on. Ja eesti keele mõju tehnoloogiate arenemisele võiks mõõta näiteks terebaitides.

Sarnaselt ärkamisaegse trükirevolutsiooniga võiks digirevolutsioon viia eesti kultuuri uuesti defineerimiseni. See võiks eesti kultuuri kohandada ning liita sellega ka hargmaised ja globaalsed eestlased, eesti keelt võõrkeelena rääkijad ning need, kes ilma etnilise kuuluvuseta tunnevad ennast eesti kultuuriga seotuna.

Võtkem siis uusi tehnoloogiaid kui võimalust aidata kaasa põhiseaduse preambulas sätestatud eesti keele, rahvuse ning kultuuri kaitsmisele!

Tegemist on kõnega, mille TTÜ biorobootika professor ja akadeemik Maarja Kruusmaa pidas Eesti Vabariigi 99. aastapäeva pidulikul koosolekul 22. veebruaril TTÜ aulas.

Tagasi üles