Avo-Rein Tereping: miks aastapäevakontserdi teleülekande helist sai «vorst»?

Presidendi vastuvõtu kontsert Tallinnas Estonia teatrisaalis. Foto: Liis Treimann

Teleülekande heli vabariigi aastapäevale pühendatud kontserdist Estonia teatrisaalis ei olnud läbipaistev, vaid pigem niisugune, mida helirežissöörid ja -insenerid nimetavad «vorstiks», kirjutab psühhoakustik, Tallinna Ülikooli õppejõud Avo-Rein Tereping.

Ma ei kavatse täiendada juba avaldatud arvustusi Eesti Vabariigi 99. aastapäeva kontserdi sisu kohta. Küllap igaühes meist tekitas see mõtteid ja assotsiatsioone. Eks nende sisuks oli nii hea kui ka halb, mis elus kogetud. Mullegi meenusid kodus teleri taga istudes mu enda elu möödunud ajad, mõtted vilksasid hetkeks tulevikkugi. Midagi võis ju jääda laval toimuvast mõistmatuks, kuid küllap on nõnda paljude kontsertidega.

Aastapäevakontserdi muusikaline juht Erki Pärnoja ütles, et «valiti esitajateks solistid, kelle loomingus on rahu ja mõtteruum. Esimene eesmärk ei olnud mitte meelelahutus, vaid muusika, mis ei dikteeriks, vaid annaks kuulajale vabaduse ning võimaluse ise mõelda ja tunda.» (PM, 24. veebruar 2017) 

Tõepoolest, esinejate valik oligi niisugune, mis kutsus mõtisklema, kuid – ma ei olnud saalis, vaid vaatasin kontserti ETV vahendusel. Aga umbes kümme minutit pärast ettekande algust haaras mind hämmastus, veidi hiljem aga tõsine pahameel.

Ma ei ole ühegi varasema aastapäevakontserdi ajal kogenud sedavõrd halba heli kui seekord. Mis tal siis viga oli, kui küsite? Jah, helis ei olnud katkestusi ega krõpse ega raginaid ega tugevaid moonutusi, kui jätta arvestamata üsna märgatav lava- ja ülekandeseadmete tekitatud mürafoon kontserdi lõpuosas Pärt Uusbergi kauni loo «Mis on inimene?» taustal. Aga seda viimast tuleb avalike kontsertide ülekannete ajal vahel ikka ette.

Kuid teleülekande heli ei olnud läbipaistev, vaid pigem niisugune, mida helirežissöörid ja -insenerid nimetavad «vorstiks» – see on heli, mis oleks otsekui kokku pressitud. Niisuguse heli dünaamika on kitsam loomulikust helist, üksikud pillid, sageli ka solist ei ole eristatavad. Kui laulab solist koos orkestriga, võib näiteks tekst hoopistükkis kaduma minna.

Kahjuks just see juhtus Siiri Sisaski lauluga «Kuristi kohal». Selles loos on ju sõnades see mõte, mida tahaks tabada. Ülekannet vaadates püüdsingi, kuid suurem osa tekstist jäi mul esimesel kuulamisel tabamatuks. Läbipaistva muusikalise pitsi asemel oli ühetaoline jäme kotiriie. Ei õnnestunud mul mõtteruumiga muusikast mõtte leidmine. Jah, õnneks pakub ERR järelvaatamise võimalust, sealt sain ka lõpuks sõnadele päriselt pihta. 

Ja ega Sven Grünbergi «Kuulake kõik» olnud nõnda õhuline, nagu oleks pidanud. Ka Kalle Randalu klaver kõlas, otsekui oleks ta mul otse silmade vahel, mitte meeldivalt paari meetri kaugusel.

«Helivaljuste sõda»

Niisugune, justkui kokku pressitud, kitsas heli on viimasel paarikümnel aastal üha rohkem levinud pop- ja rokkmuusika salvestistes. Digitaalsete heliseadmete areng võimaldas muuta salvestis subjektiivselt valjemaks, kasutades seadet, mida nimetatakse kompressoriks. Sellega surutakse esitatud loo dünaamika kokku. Nii suureneb ka subjektiivselt tajutav valjus.

Seda heliinseneridele ja režissööridele, aga ka paljudele artistidele muret tekitavat tendentsi nimetakse «helivaljuste sõjaks» (loudness war), vaidlusi võib internetis leida hulgaliselt.

Selle «sõja» käimalükkajaks sai arvamus, et mida valjemini kõlab su lugu, seda edukamalt see müüb ja paremini kõlab. Digitaalne helitöötlus võimaldas peaaegu piiramatut kompresseerimist. Tõsi küll, päris palju ongi lood-ühepäevaliblikad, milles ei sõnadel ega loo läbipaistvusel olegi tähtsust, sest sõnadeks on ebamäärane «au-auu-auuu, oi-ooo-oi-ooo-oi-ooo» või primitiivne lühilause, mida korratakse loo vältel vahel kümneid kordi. Nojah, siis võib lugu ollagi «vorst».

Mitmed uuringud küll kinnitavad, et valjuse ja müügiedu vahel seos puudub, kuid osalt inertsist see tendents esialgu jätkub. Ja võitjaid selles sõjas pole! Meie poolt Tallinna Ülikooli ühe projekti raames 2010. ja 2012. aastal Nordea (tollase nimega Nokia) kontserdimajas korraldatud eksperimendid näitasid, et helivaljuse tõstmine üle optimaalse piiri ei parenda, vaid hoopis halvendab kuuldava heli subjektiivset meeldivust. Kõige olulisemaks meeldivust määravaks näitajaks oli hoopis loomulikkus.

Tegelikult kasutatakse mõõdukat kompresseerimist muusikasalvestiste tegemisel üsna palju, kuid iga seadet saab kasutada nii kõla subjektiivselt meeldivamaks muutmiseks kui ka pelgalt subjektiivse valjuse tõstmiseks (millega paratamatult heli «tuimaks»).

Ka sõbrad kinnitasid

Saadet vaadates-kuulates tunduski mulle, et ETVs ülekantav heli oli kompresseeritud ja mitte just kõige sobivamal viisil. Sisuka ja läbipaistva heli asemel kuulsin mitmes loos lamedat «vorsti». Justkui pressiks tegija mulle heli jõuga peale.

Et hajutada kahtlusi, helistasin sõpradele, keda pean helikvaliteedi asjus ekspertideks. Nemadki olid teleülekande helikvaliteedi üle ebameeldivalt üllatunud minuga samal põhjusel. Hiljem küsisin paarilt tuttavalt, kes nautisid kontserti saalis. Nende arvates oli saalis kuuldud heli päris hea, laulude sõnadki arusaadavad.

Mida oskan selle kohta arvata? Kuna heli kompressioon oli üsna mitmes kohas päris selgelt kõrvaga eristatav, võin vaid oletada, et see võis olla üheks kehva kvaliteedi põhjuseks. Või oli veel põhjusi, miks saalis tundus heli selgena, läbipaistvana, sobivana, kuid ülekandes kogunisti mitte? Tavaliselt on küll olukord hoopis vastupidine – raskem on kindlustada head heli saalis, märksa lihtsam ülekandes. Mis siis toimus teel rahvusringhäälingu foonikast telesaatjasse ja sealt teleritesse?

Saalis oli kutsutud külalisi umbes 900, telerite taga vaatas ülekannet sadu kordi rohkem inimesi, kellele pakuti lamedat pealetükkivat ühejämedust «helivorsti». Olen kuulanud palju otseülekandeid erinevatelt kontsertidelt, kuid niisuguse jama tabasin küll esmakordselt.