Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Andres Adamson: Kuidas langes tsaarivõim

15
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Saja aasta eest algas Venemaal Veebruarirevolutsioon, mis tõukas troonilt viimase Romanovi dünastia esindaja, Nikolai II ehk Tsaar-Kaltsu, nagu tema vastased teda kutsusid. Saja aasta taguseid revolutsioonilisi sündmusi Peterburis ja selle lähedal asuvas Eestis meenutab ajaloolane Andres Adamson.

Sada aastat tagasi oli Esimene maailmasõda jõudmas oma otsustavasse faasi. Kaks ja pool aastat varem olid kõik osapooled kavandanud kiiret manöövrisõda. Peeti iseenesestmõistetavaks, et sõda tuleb lühike; seepärast tuli ägedalt peale tungida ning mitte hoolida kaotustest, kuna need on võidu kõrval tühiasi. Kui siis esimeste operatsioonide dünaamika nii läänes kui idas kõikide jahmatuseks staatiliseks kurnamissõjaks muutus, olid kaotused sedavõrd suured, et ükski uus ohver ei tundunud nende õigustamiseks enam liiga suur.

Saksamaa oli aastal 1915 teinud katset otsustavalt lüüa Venemaad ja sundida sõjast väljuma; selle käigus langesid tema kätte Poola, Leedu ja Kuramaa. Eesti oli nüüd rinde lähitagala ja sõjaväge täis. 1916 oli omakorda Venemaa ette võtnud mõlemale poolele väga ohvriterohke (Keskriikide kogukaotused olidki muide idarindel suuremad kui palju lühemal ja «muutusteta» läänerindel), Brussilovi pealetungi nime all tuntuks saanud katse surnud punktist pääseda. Tulutult.

Austria-Ungari jaks sai küll otsa, nagu nüüd teame, kuid geopoliitiliselt ja strateegiliselt lootusetus olukorras Saksamaa, kes aga oma teistest märksa tõhusamale sõjamasinale lootes endiselt võidu või jõupositsioonilt tehtud viigi peale mängis, võttis vastutuse ka liitlase rindelõikude eest endale. Ühendriigid olid kohe-kohe Antandi poolel sõtta astumas, muutes jõudude vahekorra Keskriikide jaoks veelgi täbaramaks. Vene ülemjuhatus omakorda valmistus uueks suureks, 1917. aasta kevadele kavandatud pealetungiks.

Vene armee oli suurim maailmas, umbes seitsmemiljonine. Mobiliseerituid oli kokku olnud isegi 15 miljonit, kolmandik täisealisest meeselanikkonnast, otseselt venelaste-ukrainlaste-valgevenelaste seas (kes moodustasid armeest umbes 70 protsenti) enamgi. Paljud olid juba langenud, olnud haavatud, üle kahe miljoni mehe oli vangi langenud – ja ligemale sama palju vastaseid vangi võetud: peamiselt tšehhe, slovakke jt Austria-Ungari alamaid, kes polnud valmis oma impeeriumi nimirahvuste au ja kuulsuse eest langema.

Tsaaririik oli siiski jõudnud sügavasse kriisi, mis viis peagi revolutsioonini. Venemaal oli ka rahuajal hoolimata viimaste sõjaeelsete aastate kiirest majanduskasvust, elujärje paranemisest ja muudest arengutest palju teravaid vastuolusid. Olulisimad neist ei seisnenud mitte vähemusrahvuste rõhumises ja venestamispüüetes, ääremaade autonoomiapüüdluste mahasurumises, vaid olid otseselt vene ühiskonna enda omad. Nendeks olid lahendamata – ja agraarse ülerahvastatuse olukorras lahendamatu – maaküsimus, st talurahva maanälg, vaesus ja sellest tulenev harimatus, üldine kultuuriline ja tööstuslik mahajäämus (töölisklass moodustas elanikkonnast muide vaid kolm protsenti) ning ajale jalgu jääv riigikord.

Venemaa polnud enam sõna otseses mõttes isevalitsuslik, sest 1905. aasta revolutsiooni järel olid olemas küll tsensuslikult, kuid ikkagi valitav parlament, riigiduuma, ja selle rohkem määramiste läbi komplekteeruv ülemkoda, riiginõukogu. Impeeriumis oli isegi üks üldise ja ühetaolise, ka naistele laieneva valimisõigusega autonoomne osis – Soome. Riigialamatest olid tasapisi saamas kodanikud.

Kuid Venemaa polnud veel ka konstitutsiooniline monarhia; seadusandlik võim oli küll juba jagatud, kuid täitevvõim mitte. Valitsus ei vastutanud mitte riigiduuma, vaid keisri ees, kes vahetas peaministreid ja ministreid vahel üsna segastel motiividel, tehes neist vajadusel ka patuoinaid.

Käimasolevas sõjas oli olnud palju tagasilööke, ja Veebruarirevolutsioonile eelnenud pooleteise aasta jooksul vahetusidki neli peaministrit, viis sõjaministrit ja kolm välisministrit. Siiski oleks viga kõrvutada Venemaad idamaiste despootiatega, kui mingeid analoogiaid otsida, siis sarnanes tollane valitsemisviis pigem nüüdse Putini Venemaa või (küll palju provintslikumal kujul) Pätsu-aegse Eestiga.

Poolisevalitsuslik riigikord esitas riigipeale kõrgendatud nõudmisi, kuid tsaar Nikolai II oli üpris keskpäraste võimete ja nõrga iseloomuga isik, kes nendele nõudmistele ei vastanud, ja mis veel hullem, ise seda ei mõistnud. Lisaks ei viibinud ta enam alaliselt pealinnaski. 1915. aasta suure taganemise ajal võttis ta endale ka tegevarmee ülemjuhataja kohused ning viibis sealtpeale vabatahtlikus isolatsioonis, põhiliselt kas peakorteris Mogiljovis (Mahiloŭ Valgevenes) või oma staabirongis, ümbritsetud sõjaväelastest ja koormatud puhtsõjaliste murede ja tegemistega.

Pealinnas tähtsustus seetõttu tema abikaasa Aleksandra Fjodorovna roll, kes oli aga Saksa- ja sakslusevastase sõjahüsteeria tõttu sakslannana (sünnilt Hessen-Darmstadti printsess) äärmiselt ebapopulaarne. See hüsteeria tõi palju piiranguid ja kannatusi impeeriumi sakslastest alamatele (keda oli 1,8 mln 180st) ja ka 5–6 miljonile juudile, kelle emakeel jidiš oli saksa keele murre ja keda nende keelelise ja kultuurilise läheduse tõttu sakslastele samuti kahtlustati ja varasemast enam taga kiusati.

Ent saksavaenulikkus heitis halba varju just õukonnale ja kõrgemale sõjalisele juhtkonnale, kus sakslaste osakaal oli ebaproportsionaalselt suur. Keisrinna ja tema lähikonna vastu suunatud kahtlustused ja reetmissüüdistused olid tegelikult alusetud, kuid riigijuhtkonna ebakompetentsuse, võimusuva ja korruptsiooni osas see nii ei olnud. Heast tahtest ei pruukinud neil seejuures puudu olla; näiteks kulutas Nikolai II sõja ajal oma välismaal olevad varad sõja heaks (sanitaarrongid jm), ilma et avalikkus sellest teadnud oleks.

Sõda teravdas vanu probleeme ja tõi kaasa palju uusi. Pealetungivate Saksa vägede teelt pages miljoneid inimesi, ainuüksi Lätist näiteks ligikaudu 500 000, nii venelasi kui lätlasi, ja suur osa neist püüdis end sisse seada pealinnas Peterburis, mis propagandistlikel kaalutlustel oli ümber ristitud Petrogradiks.

Sõjaliste vedude tõttu olid raudteed ülekoormatud, veerem kulus, ning ei seda ega raudteid remonditud piisavalt. Seetõttu tekkis tööstusel suuri raskusi tooraine-, kütte- jm tarnetega. Riigi sõjalised tellimused küll aina kasvasid, kuid samuti ka probleemid. Sõjaolukorras loobus Venemaa – nagu kõik sõdivad riigid – kullastandardist ja algas aina kiirenev inflatsioon: paberrahamassi kasv ja hinnatõus. Veebruarirevolutsiooni ajaks olid hinnad kasvanud neli, käibiva paberraha hulk isegi kuus korda, kuid palgad keskmiselt vaid kaks korda. Inflatsioonitempo oli palju kiirem kui teistes sõdivates suurriikides, see oli märk Venemaa suurematest probleemidest kui ka üks revolutsioonini viinud põhjusi.

Enne sõda olid vene tööliste ja üldse linnade palgatöötajate reaalpalgad tänu väiksemale elukallidusele olnud kõrgemad kui Lääne-Euroopas, eriti kui arvestada suuremat puhkepäevade arvu (linnades kuni 110, maal isegi 140 päeva aastas, tingitud suurest hulgast õigeusu kirikupühadest).

Enam mitte. Reaalpalgad olid langenud üle kahe korra ning ka kaupu oli hakanud nappima. Riigis tekkis omamoodi tööstusopositsioon – majandusringkonnad, kes võimude saamatuse tõttu võtsid mitmesuguste komiteede, ühingute ja liitude näol oma õlule paljud ülesanded rinde ja tagala varustamisel, haiglate ja laatsarettide rajamisel jne, kuid kes soovisid osa saada ka kõige sellega seotud otsustusõigustest. Nemad ju lõppude lõpuks maksid selle kõige eest.

Ka kodanliku enamusega riigiduuma oli valitsuse suhtes aina opositsioonilisemaks muutunud ja selleks peaaegu seinast seina ühenduse, «progressiivse bloki», moodustanud, välja arvatud duuma kõige parempoolsem ja tsaaritruum, mustasajaline fraktsioon. Riigiduuma peamine nõudmine oli selle ees vastutava valitsuse loomine, st üleminek konstitutsioonilisele monarhiale. Algne suur sõjavaimustus oli küll möödunud, kuid praktiliselt kogu duuma oli sõja võiduka lõpuni jätkamise poolt, ja sõjaolukord andis täitevvõimule lisavolitusi.

Sõja vastu olnud väike enamlaste fraktsioonike oli juba 1914 riigireeturitena välja heidetud, vangistatud ja asumisele saadetud. Enamlased ei mänginud ka järgnenud sündmustes erilist rolli, sest nende keskjuhtkonna liikmed olid kas välismaal emigratsioonis (kus tõesti konspireerisidki Vene riigi vastu ja võtsid selleks raha vastu Saksa luurelt, kuid omaendi huvides – oleksid võtnud kellelt tahes, juhtumisi pakkusid sakslased) või vanglates ja asumisel, nende põrandaalune juhtgrupp Petrogradis aga arreteeriti vahetult enne revolutsiooni. Enamlaste kaalukus suurenes kiiresti alles pärast Veebruarirevolutsiooni, sest nad olid ainus olulisem partei, kes võimulepääsemise nimel endiselt kohest rahu ja igasuguse ettevalmistuseta maareformi nõudis, peamiselt vene-ukraina talupoegadest sõjavägi aga tahtiski esmalt koju ja järgmisena maad.

Riigiduuma ja riiginõukogu ei istunud koos pidevalt, vaid kogunesid ainult aeg-ajalt istungjärkudeks; just 1917. aasta veebruari lõpus pidi üks selline algama. Juba 1916. aasta teisel poolel oli aina süvenev rahulolematus haaranud aina laiemaid ringkondi ka ühiskonna ülakihtides. Aina häälekamalt nõuti muudatusi, ja need, kes seisid senise riigikorra püsimise eest, hakkasid soovitavaks pidama Nikolai II väljavahetamist sobivama ja võimekama tsaari vastu.

Vandenõusid tekkis isegi Romanovite dünastia liikmete osalusel, tuntuim vast tsaariperekonnale lähedase «pühamehe» Grigori Rasputini tapmise lugu tema oletatava kahjuliku ja liiga suure mõju pärast tsaariperekonnale. Vandenõuteooriate austajatele võiks lisada, et juhtumisi olid pea kõik juhtivad duumapoliitikud, nende kodanlikule või sotsialistlikule parteilisele kuuluvusele vaatamata, ühe ja sama vabamüürlaste looži liikmed.

Ehkki isevalitsuse langemine näib tagantjärele seaduspärasena, toimus see siiski mitte organiseeritult, kellegi poolt juhitult, vaid stiihiliselt ja algas pooljuhuslikult. Talv 1916/17 oma käreda külma ja lumerohkusega keeras kõikidele raskustele veel paar vinti juurde. Suuremates linnades tekkis puudus küttepuudest ja toiduainetest. Venemaal ei olnud sõja ajal olnud otsest nälga, vaatamata sellele, et põllumajandus oli kaotanud armeele miljoneid töökäsi ja hobuseid (keda samuti mobiliseeriti). 1915. aasta saak oli lausa rekordiline, 1916. aasta omal polnud viga. Vilja väljavedu riigist oli keelatud, toiduainete hindu püüdis riik ohjes hoida ja kaardisüsteemi veel polnud.

Õigemini, see just hakkas tekkima; küll mitte Petrogradis, kuid Moskvas ja mõnedes provintsilinnades oli 1916. aasta augustis suhkur kaardile pandud. Päris aasta lõpus tehti seda ka leivaga, kuid esialgu vaid n-ö toetavalt; leiba oli endiselt vabalt saada ja selle turuhind oli kaardipajuki omast vaid viiendiku võrra kõrgem. Midagi selles vaimus, nagu Keskerakond Tallinnas mõne aasta eest ette võttis: linna kartulid, küttepuud, poed...

Seejärel tekkis paljudes kohtades aga väga kiiresti tõeline leivapuudus, isegi rindel tuli sõdurite päevast leivaannust kolmandiku võrra vähendada (0,8 kg varasema 1,2 kg asemel). Selle põhjuseks oli, et põllumajandustootjad peatasid kiireneva inflatsiooni ja kuulujuttude tõttu peatsest suurest hinnatõusust mõneks ajaks leivavilja ja jahu müügi, linlased aga – muidugi need, kel selleks raha oli – sööstsid seda samadel põhjustel kokku ostma, karm talv ja kaos raudteedel andsid oma lisapanuse.

Petrogradis levisid veebruaris 1917 kuuldused leivakaartide peatsest sisseviimisest ja kaupluste uste taha tekkisid pikad sabad. Kui leiba ei jätkunud, algasid linnas 21. veebruaril / 6. märtsil rahutused ja poodide rüüstamine. See polnud midagi ennenägematut. Juhtumisi pealinnas viibinud Nikolai II hakkas järgmisel päeval oma rongiga rahumeeli tagasi Mogiljovi poole sõitma. 23. veebruar oli gregooriuse kalendri järgi 8. märts – rahvusvaheline töötavate naiste solidaarsuspäev, naistepäev.

Sel puhul toimusid üle Petrogradi miitingud, mis leivarahutuste mõjul said sõjavastase ilme ja kasvasid kohati üle esialgu naistööliste streikideks. Pidupäeval lasti sel kõigel toimuda ja tänu sellele hoog üles võtta. Järgmistel päevadel streigid ja meeleavaldused levisid ning neist raporteeriti ka tsaarile, kes käskis Petrogradi sõjaväeringkonna ülemal kindral Habalovil linnas korra taastada.

Enam kui kahemiljonilises Petrogradis oli lisaks 3500 politseinikule võimalik korrakaitseks kasutada garnisoni, mis toona oli 160 000-meheline, topitud küll mitu korda väiksemale meestehulgale mõeldud kasarmutesse. Selle põhiosa moodustasid 14 kaardiväepolgu tagavarapataljonid. Ärge laske end eksitada sõnadest kaardivägi ja pataljon. Kaardiväepolgud ise olid rindel, nende tavaolukorras topeltkoosseisuga tagavarapataljonid aga olid paisutatud tavaliste mobiliseeritute arvel – peamiselt juba vanemad, kolmekümnendates aastakäigud või siis päris noorukid – peaaegu diviisisuurusteks. Ohvitsere ja kaadriallohvitsere oli samas endisel arvul; enamik sõdureid pidi ju nagunii kohe-kohe marsipataljonidena rindele minema.

See aga tähendas, et kogu toda niigi rahulolematut ja rindelemineku vastu häälestatud soldatite massi oli raske kontrollida, saati siis kasutada mingite rahutuste mahasurumiseks. Seda siiski prooviti, kuid see viis allumatuse, oma ohvitseride tulistamise ja koos relvadega deserteerumisteni, mässavaid allüksusi ei saanud nende suuruse tõttu aga arreteerida, sest vanglates polnud nende jaoks ruumi. Seepärast loodeti peamiselt tagavarapataljonide õppekomandodele, kus valmistati ette uusi allohvitsere. Neis oli kokku 10 000 meest. Ent just ühest sellisest, ihukaardiväe Volõõnia polgu omast, sai alguse relvastatud vastuhakk, mis muutis streigid ja leivamässud revolutsiooniks.

27. veebruaril / 12. märtsil otsustas Volõõnia polgu tagavarapataljoni ligi 600-meheline õppekomando, et ei osale enam demonstratsioonide laialiajamises. Eelmisel päeval oli osa neist pidanud seda tegema, meeleavaldajate pihta oli kästud avada tuli – ei midagi erakordset Tsaari-Venemaal – ning 40 inimese ringis oli surma ja teist sama palju haavata saanud. Vanemallohvitser Timofei Kirpitšnikovi eestvedamisel tapsid sõdurid nüüd neid korrale kutsuma tulnud staabikapten Laškevitši, vallutasid väeosa relvalao, ühinesid meeleavaldajatega ja tõmbasid endaga väga lühikese ajaga kaasa kümneid tuhandeid relvastatud sõdureid teistest tagavarapataljonidest, mille ohvitserid põgenesid või tapeti samuti. Ülestõusu võit pealinnas oli otsustatud.

Mida tavaliselt ei räägita, on see, et Volõõnia polgu sõdurid alustasid mässu pooleldi viinauimas, oma ohvitseri mõrva järel polnud neil aga enam tagasiteed. Joodud oli salaviina. Vene riigis kehtis alates 1914. aasta üldmobilisatsioonist kuiv seadus, mis pidi püsima kogu sõjaaja. Selle kehtestamine oli igati loogiline; sellega sooviti ära hoida sama suurejoonelist kaost, nagu oli tekkinud kümme aastat varem, Vene-Jaapani sõja alguses, mil kulus nädalaid, enne kui mobilisatsioonipunktid suudeti tühjendada nende põrandail aelevaist end oimetuks joonud väkkekutsutuist. Toona oli sõda venima hakanud ja revolutsioonini viinud.

Seekord pidi sõda tulema kiire ja võidukas, sestap oli tähtis esimesena rünnata, ja omakorda selleks tuli kiiresti mobiliseerida. Laias laastus see ju õnnestuski, just Venemaa oodatust kiirema pealetungi tõttu ei jõudnud Saksamaal Prantsusmaad kähku puruks lüüa. Kuid sõda hakkas seetõttu jälle venima, muutus maailmasõjaks, ja vaatamata kiiresti ja «õigel» poolel alustamisele osutus Venemaa hiljem olevat üks selle kaotajaid.

Nüüd selgus, et kuiva seadusega tulistas tsaarivalitsus iseendale jalga. Asi oli selles, et riiklik viinamonopol andis olenevalt aastast veerandi kuni kolmandiku riigituludest (1913 – 26 protsenti), Eesti alal siiski vähem, 15 protsendi ümber. Kas joodi siis nii palju? Jah, ehkki mitu korda vähem kui tänapäeval, kui statistikat uskuda. Nii suur osakaal näitab pigem, kui madal oli muu maksukoormus, üksikisiku jaoks laias laastus kaks korda madalam kui näiteks Suurbritannias.

Piinlikuvõitu on ka relvastatud ülestõusu alustaja Kirpitšnikovi isik, kes oli üsna ebameeldiv tegelane. Revolutsiooni võidu järel autasustati teda spetsiaalse, punase lehviga Georgi ristiga, ülendati ohvitseriks ja ta muutus mõneks ajaks üldtuntud isikuks, keda miitingutel püüne pealt vaimustatud massidele näidati. 1917. aasta lõpus pages ta siis juba enamlaste käes olnud Petrogradist nonde vastu üles tõusnud Donimaale, ilmus ühe valgekaartlaste juhi, veebruaripäevil pealinnas tsaarivalitsust kaitsnud polkovnik Kutepovi ette ja hakkas jutustama oma suurtest teenetest. Kutepov käskis ta kohapeal maha lasta.

Kuid tagasi 27. veebruaril / 12. märtsil alanud sündmuste juurde. Ülestõusnud sõdurid vallutasid pealinna tänavad ja olulisemad asutused, algas mastaapne rüüstamine ja vandaalitsemine ning politseinike tagaajamine ja tapmine. Tapeti ka ohvitsere, erilise innuga peagi ülestõusuga liitunud Balti laevastiku laevadel Kroonlinnas, kus neid surmati üle saja. Sel, eelnenud ja järgnenud päevadel hukkus revolutsiooni poolel üle kolmesaja inimese, kes maeti kui märtrid; üle 1200 sai haavata. Vastaspoole hukkunute arvu ei tea keegi.

Peaminister vürst Nikolai Golitsõn oli rahutuste levides otsustanud riigiduuma istungjärgu edasi lükata. Kuid riigiduuma saadikud olid juba kokku sõitnud ja selle esimees Mihhail Rodzjanko nõudis nüüd tsaarilt vastava ukaasi tühistamist ja duuma ees vastutava valitsuse moodustamist, et püüda veel midagi päästa, vältida riigi täielikku kokkuvarisemist. Nikolai II-le näisid tema telegrammid esialgu tühja paanitsemisena, kuid sündmused võtsid aina ähvardavama kuju. Soldatid hõivasid juba selsamal 27. veebruaril Tauria palee, kus riigiduuma koos käis. Valitsus otsustas tagasi astuda ja kutsus tsaari üles Rodzjanko nõudmisi täitma.

Progressiivse bloki fraktsioonide esindajad moodustasid ajutise komitee eesotsas Rodzjankoga, mis paari järgneva päeva jooksul täitis valitsuse ülesandeid – nii palju, kui neid selles kaoses üldse oli võimalik täita. Linnatänavatel tekkis samal ajal stiihiliselt alternatiivne võim: valiti nõukogusid, mille hiljem loodud katusorganisatsioon, Petrogradi Nõukogu, muutus teiseks olulisimaks jõukeskuseks riigis. Õhtuks jõudis toimuv ka tsaari peakorteris kohale.

Esimese hooga ei kavatsenud Nikolai II alla anda. Rindereservidest eraldati väeosi, mis pidid raudteid mööda pealinnani tungima ja ülestõusu maha suruma. Pealinnas võimu haaranud riigiduuma komitee omakorda takistas seda, saavutades saboteerimise ja agiteerimise abil ešelonide peatamise enne pealinna. Komitee ise levitas oma võimu pealinnast väljapoole, pani ametisse uue Petrogradi sõjaväeringkonna ülema (hiljem ülemjuhatajana Ajutist Valitsust kukutada püüdnud kindral Lavr Kornilov), sai 1./14. märtsil sisuliselt juba tunnustuse Antandi juhtriikidelt Suurbritannialt ja Prantsusmaalt.

Karistusekspeditsioon ei olnud meele järele ka armee staabiülemale (tegelikule ülemjuhatajale) kindral Mihhail Aleksejevile, sest õhus rippuv kodusõda ähvardas kohese kaotusega sõjas Saksamaaga. Aleksejev ja paljud teised kindralid olid küll oma poliitilistelt vaadetelt tagurlased mis tagurlased, kuid ennekõike olid nad suurvene šovinistid; püha emake Venemaa oli neile tähtsam kui tsaar. Kui veel nõnda tühine tegelane, siis seda enam...

Nikolai II püüdis ka ise Petrogradi jõuda, kuid tema rong peatati Pihkvas. Seal toimusid tema otsustavad läbirääkimised armee juhtkonnaga. Kindralid avaldasid talle survet riigiduuma nõudmiste vastuvõtmiseks ja viimase ees vastutava, tegelikult juba olemas oleva valitsuse ametisse nimetamiseks. Ajutine Valitsus moodustati Tauria palees 1./14. märtsi keskööl pärast läbirääkimisi riigiduuma komitee ja Petrogradi Nõukogu vahel; selle esimeseks esimeheks sai vürst Georgi Lvov.

Lepiti kokku täielikus amnestias, kõikide kodanikuvabaduste kehtestamises, Asutava Kogu kokkukutsumises riigi tuleviku otsustamiseks jne. Esialgu veel kodanliku enamusega Ajutine Valitsus ühendas endas nii täidesaatva kui seadusandliku võimu, riigiduuma ise enam kokku ei tulnudki, see-eest tuli tegevust pidevalt kooskõlastada sotsialistlike parteide kontrollitud Petrogradi Nõukoguga, mille mõju edaspidi ainult kasvas.

2./15. märtsil jätkus nii poliitikute kui kindralite pressing Nikolai II-le. Teda kutsusid järeleandmistele kõikide rinnete ja laevastike juhid, kelle poole ta pöördus, samuti eelmine ülemjuhataja suurvürst Nikolai Nikolajevitš. Ei vastanud ainult Musta mere laevastiku juhataja admiral Aleksandr Koltšak, hilisem vene valgekaartlaste üldjuht. Sellise üksmeele ees otsustas Nikolai II esmalt loobuda troonist oma alaealise poja Aleksei kasuks, kuid muutis aina uute hiiobisõnumite saabudes meelt ning loobus nii enda kui poja nimel oma venna Mihhaili kasuks. Too ütles pakkumisest ära järgmisel päeval. Ühtlasi nimetas Nikolai II ka enda nimel vürst Lvovi uue valitsuse juhiks.

Aga Eesti? Et eestlased olid allasurutud oma kodumaal, kahekordse, vene ja saksa rahvusliku rõhumise all, veelgi suuremas maanäljas kui vene talurahvas ning et Eesti oli Tsaari-Venemaa tööstuslikult arenenumaid piirkondi, mis nüüd rinde lähitagalana lisaks erilise koorma all oli, siis eeldaks nagu eestlaste aktiivset osavõttu, eks ole? Eestlased saavutasid tänu Veebruarirevolutsioonile kohe varasemast palju laiemad kodanikuõigused ja -vabadused, peatselt Eesti ala ühendamise üheks, piiratud autonoomiaga kubermanguks, said tänu loodud rahvusväeosadele võimaluse suure osa oma mehi Venemaa rinnetelt kodumaale kokku koguda. Eestlased kasutasid revolutsiooni kibekiiresti ära. Ent otseselt riigipöördes oli nende osa vähene.

Petrogradi ja selle lähiümbruse sõjaväeosades teenis enne Veebruarirevolutsiooni u 10 000 eestlast. Neid jätkus ka Volõõnia polgu tagavarapataljoni. 26. märtsil / 8. aprillil toimunud Petrogradi eestlaste suurmeeleavaldusel Eestile autonoomia andmise toetuseks marssisid sõdurite seas esimestena, aukohal, just umbes 50 selles pataljonis teeninut; järgnes üle saja mehe Keksholmi kaardiväepolgu tagavarapataljonist, siis mehed teistest tagavarapataljonidest, Kroonlinna madrused jne.

Üksikuid eestlasi oli ka Volõõnia polgu valdavalt venelastest ja ukrainlastest koosnenud õppekomandos; peagi veebruarisündmuste järel sõdurite jutustuste põhjal koostatud ja väikese raamatukesena trükis ilmunud ülevaates olevas nimekirjas on ka eesti nimesid: jefreitor August Ortus, reamehed Elmar Millerson (Müllerson?), Ivan (Jaan?) Muru ja Vassili Raudsik...

Kuid veebruarisündmused Petrogradis olid lisaks sõjale tingitud kitsamalt vene ühiskonna sisemistest vastuoludest ja poliitilisest kriisist Venemaa riigiladvikus. Eestisse levis revolutsioon 1./14. märtsil eelkõige Tallinna sõjatehaste vene tööliste, sõdurite ja madruste alustatud väljaastumisena. Annan lõpetuseks sõna revolutsiooni puhkemise ajal Petrogradis viibinud ning riigiduuma ja riiginõukogu (mille liige ta oli) istungjärgu edasilükkamise tõttu Tallinnasse naasnud Eestimaa rüütelkonna peamehele Eduard von Dellingshausenile, kes meenutab oma mälestustes kodus eestleitud olukorda selliselt:

«Tallinnas olid rahvajõugud juba 2./15. märtsil 1917 politseijaoskondi rünnanud ja vange vabastanud. Paks Margareeta, vanglaks ümberehitatud vana linnamüüri torn, oli rüüstatud ja põlema süüdatud. Üks madrus oli kohalerutanud kindlusekomandandile Gerassimovile tinakuuliga varustatud kepiga näkku virutanud ja teda raskesti haavanud.

Õhtupoolikul valgus rahvamass Toompeale lossi juurde. Rünnati lossiõuel asetsevat vanglat, vangid vabastati ja hoone süüdati põlema. Õhtu eel läksin lossi, kus leidsin kuberner Verjovkini ja ta abikaasa Olga Aleksandrovna täiesti üksinda: kõik ametnikud olid nad maha jätnud. Nende ainsateks abilisteks olid Tallinna sadamas peatuva Inglise allveelaeva madrused, kes kandsid tulest ohustatud ruumidest mööblit võlvkeldritesse.

Vabatahtlikust tuletõrjest olid ainult sakslastest liikmed kohale tulnud, tule kustutamise ajal räägiti lossis üle hulga aja jälle julgelt saksa keelt. Järgmise öö veetsid Verjovkinid veel põlevas lossis, siis kolisid nad erakorterisse üle. Tuletõrje pingutuste tulemusena õnnestus päästa suurem osa orduajast pärinevast suurest hoonest. /.../

Ka maal olid soldatite jõugud miilitsameeste juhtimisel ringi sõitnud ja mõisates relvi ning viinatagavarasid röövinud. Mitmes kohas oli olnud ebameeldivaid vahejuhtumeid, eriti Haapsalu linnas, kus kohe märtsi esimestel päevadel olid tapetud linnapea Gottfried v. Krusenstern ja Ämari mõisa omanik Ernst v. Tritthof. Enne Krusensterni mõrvamist oli lavastatud «kohtumõistmine»: madrused olid kogunenud rahva käest küsinud, kas linnaelanikud on Krusensterniga rahul. Kohalviibivad eestlased ütlesid, et on, ainult mõned läti naised, kes olid sakslaste eest Kuramaalt põgenenud ja Haapsalus peavarju leidnud, arvasid, et Krusenstern on neile liiga vähe suhkrut andnud; sellepeale laskis üks madrus linnapea maha.»

Andres Adamson (1964) on eesti ajaloolane, haridustegelane ja kirjastaja.

Tagasi üles