/nginx/o/2015/07/03/4239123t1h5832.jpg)
Sooline võrdõiguslikkus ja niinimetatud soorollide küsimus on kuum teema. Loomariigis on näiteid sugupoolte rollijaotusest lausa seinast seinani. Kas säärane mitmekesisus on paljalt juhus, küsib käitumisökoloog, Tartu Ülikooli loomaökoloogia professor Raivo Mänd.
Kui aeg-ajalt puhkeb avalikkuses jälle vaidlus mingi inimühiskonda või inimkäitumist puudutava teema üle, küsitakse minult kui loomade käitumise uurijalt tihti, kuidas selle asjaga loomariigis on. Tundub, et osa küsijaid oletab, et loomade seas valitsevad mingid rikkumata ja loomulikud seadused ning et inimkonnal oleks viimane aeg oma jõledatest kalduvustest, näiteks homoseksuaalsusest, lahti öelda ning looduse harmoonia juurde tagasi pöörduda. Teine osa küsijaist seevastu loodab, et kui teatavat inimestes vastakat suhtumist põhjustavat käitumist kohtab laialt ka loomariigis, siis just viimane õigustab selle aktsepteerimist ka inimestel. Kolmas osa inimesi peab aga selliseid võrdlusi mõttetuks või lausa lubamatuks, kuna inimene olevat loomadega võrreldes sedavõrd kõrgem ja vaimsem, et viimaste madalad instinktid ja kombed ei tohiks meisse mitte kuidagi puutuda.
Tänapäeva maailmas on üks kuumi teemasid sooline võrdõiguslikkus ja niinimetatud soorollide küsimus. Järgnevalt annan põgusa ülevaate soorollidest loomadel, seejärel räägin, millega bioloogid teadasaadut seletavad, ja lõpuks arutlen pisut, kas inimestel loomariigilt midagi õppida ka on.
Soorollid loomariigis
Loomariigis, ja tegelikult ka inimestel, tuleb sugudevaheline rollijaotus selgeimalt esile selles, milline sugupool hoolitseb järglaste eest. Tõsi, väga paljud liigid on vanemlikust hoolitsusest üldse loobunud ja panustavad selle asemel ohtrale sigimisele – lootuses, et vähemalt mõned arvukatest noorjärkudest suureks kasvavad ja suguküpseks saavad. Selliste kilda kuulub arutul hulgal vee-elukaid ja maismaal elavaid selgrootuid loomaliike, keda tavainimesed pisimutukatena tunnevad. Kui selliste puhul soorollidest rääkida saab, siis niipalju, et isased püüavad viljastada võimalikult palju emaseid ja nood omakorda võimalikult palju kudeda, muneda või poegida.
Teine äärmus on liigid, kellel mõlemad sugupooled ühiselt laste eest hoolitsevad. Parimad näited sellistest on umbes 90 protsenti lindudest, aga neid leiab ka paljude kalade ja koguni putukate seast, võtame kasvõi sitasitika. Kui võtta aga luubi alla imetajate loomarühma kuuluvad liigid – tavainimeste jaoks need «päris» loomad –, selgub, et rõhuv enamik ehk üle 90 protsendi nende isastest ei taha oma järglastest midagi teada. Näiteks on arvatavasti igaüks kohanud tänavatel või hoovides kräunumas kiimas ja emaste pärast kaklevaid isakasse, kuid vaevalt küll olete neid kunagi näinud oma järglasi hellitamas. Üks väheseid erandeid imetajate seas on koerlased, nagu näiteks hundid-rebased, samuti mõned hiireliigid ning üksikud liigid ahvide hulgast, kelle isased mõningal määral oma järglaste kaitsmise ja neile toidu hankimisega tegelevad. Kuna ka inimene kuulub bioloogiliselt imetajate hulka, siis paistab meeste suur panus laste kasvatamisse, mis ei jää karvavõrdki maha isaslindude omast, loodusteadlaste silmis üsna erakordne.
Kõige tavalisem on loomariigis siiski olukord, kus vanemlik hool, juhul kui see üldse esineb, on täielikult emassugupoole õlgadel. Selliste liikide isaste roll on võistelda paaritumisvõimaluste pärast, emaste roll aga tuua ilmale ja kasvatada üles väheste võitjaiks tulnud isasloomade järglased. Nagu öeldud, iseloomustab see ka imetajaid – inimeste lähisugulasi loomariigi hulgas. Mingil põhjusel on inimene suur erand.
Õigluse nimel tuleb lõpuks märkida, et loomariigis leidub siiski ka liike, kellel just isassugupoolel lasub ainsana vanemaroll. Kõige rohkem esineb selliseid veeloomade, eriti kalade hulgas. Näiteks meie hariliku kalaliigi, ogaliku isane ehitab veekogu põhja pesa, kuhu tema kallim koeb marja ja seejärel lahkub teadmata suunas. Isasogalik viljastab marja niisaga ning kaitseb ja õhutab pesas arenevaid marjateri seejärel niikaua, kuni neist saavad iseseisvaks eluks küpsed kullesed. Loomariigi eeskujulikem üksikisa on aga merihobukese isaskala, kes kasvatab kullesed üles erilises kõhutaskus, kus koguni paikneb imetajate platsentaga sarnanev organ.
Niisiis kohtab loomariigis näiteid sugupoolte rollijaotusest lausa seinast seinani. Kas säärane mitmekesisus on paljalt juhus? Juba eelmise sajandi 70ndail aastail leidis USA käitumisökoloog Robert Trivers, et juhusest on asi kaugel. Samuti nagu on lood elusolendite muudegi omadustega, mõjutab ka soorolle eelkõige see, mil määral toetab vastav omadus või käitumine isendite sigimisedukust ehk järgmistesse põlvkondadesse jõudnud geenikoopiate arvu. Tulevik kuulub paratamatult edukatele sigijatele. Niisugused eluvormid, kes selle ülesandega viletsasti hakkama saavad, hääbuvad ja kaovad peagi elu areenilt, nagu seda on ajaloos juhtunud juba loendamatuid kordi. Samuti nagu ootab vältimatu pankrott ees firmasid, mille ükskõik kui mitmekesine tegevus ei suuda kokkuvõttes toota piisavalt raha.
Sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest võib eri firmadele edu tuua täiesti erinev äristrateegia. Sama lugu on elusolenditega: erinevate eluvormide jaoks erinevates elukeskkondades tasuvad ära erinevad sigimisstrateegiad. Soorollid pole siin mingi erand.
Rollijaotuse mimekesisuse põhjused
Miks hoolitseb loomariigis pere eest valdavalt emassugupool? Selle algpõhjus on sugurakkude erinev hind isas- ja emasloomade jaoks. Isassugurakud on imetillukesed ega sisalda suurt muud peale geenide. Nad on järelikult odavad ja isane jõuab neid toota arutul hulgal. Üks ebaõnnestunud viljastamiskord ei maksa isasele kuigi palju. Seevastu munarakud on suhteliselt suured, energia- ja toitainerikkad, kindlustades arenevale lootele esialgse stardikapitali. Paraku jõuab emane neid sellepärast toota üksnes piiratud arvu ja iga sigimiskord on emasele väga hinnaline. Eelnevast tulenevalt suurendab sigimispartnerite arv isase sigimisedukust tunduvalt rohkem kui emase oma. Ja vastupidi – ühe sigimiskorra õnnestumine suurendab emase sigimisedukust palju rohkem kui isasel. Seepärast ongi nii paljudel liikidel isased pühendunud emaste tagaajamisele ja emased järglaste eest hoolitsemisele. Teisiti käitujaid ootaks ees väljasuremine.
Sellist rollijaotust on soodustanud muudki tegurid. Kuna enamikul liikidel toimub viljastamine emasorganismi suguteedes, on isasel võimalik pärast paaritumist esimesena lahkuda, jättes järglaste kantseldamise emase õlgadele. Pealegi ei saa isane sada protsenti kindel olla, et just tema on bioloogiline isa. Võib-olla on munarakkude tegelik viljastaja hoopis mõni teine sama emasega paaritunud isane. Võõraste geenikoopiate eest hoolitsemine oleks aga bioloogilises mõttes selgelt kahjulik.
Öeldu pakub ühtlasi võtme mõistmiseks, miks leidub tublisid «üksikisasid» just veeorganismide seas. Veekeskkonnas väljutatakse sugurakud ju vastupidises järjekorras. Näiteks emane kala koeb kõigepealt vette oma marja, mille isane seejärel viljastab. Sellise asjakäigu puhul on aga emane see, kes sündmuskohalt esimesena jalga saab lasta. Samas võib mahajäetud isane marja viljastades seekord kindel olla, et on tulevaste laste pärisisa.
Millal aga soostuvad mõlemad sugupooled ühiselt laste eest hoolitsema? Ühest küljest seostub see ressursivaese ja ebastabiilse elukeskkonnaga või väga abitute vastsündinutega teatud liikidel, mispuhul ühe vanema hoolitsusest järglaste ellujäämiseks ei piisaks. Lisaks on leitud, et suure ja targa aju ülalpidamine kulutab hämmastavalt palju energiat (näiteks inimaju moodustab vaid 2,5 protsenti kehakaalust, ent kulutab viiendiku kogu keha energiabilansist), mistõttu suure ajuga liikide kummalgi sugupoolel üksinda ei piisa energiat järglaste üleskasvatamiseks. See seletab, miks lindudel, kelle aju on suhteliselt suurem ja keerukam kui imetajatel, hoolitsevad laste eest mõlemad sugupooled, imetajatel aga valdavalt emasloom üksinda. Eriti hästi seletab «kuluka aju teooria» ära paradoksi, miks erakordselt suure ja targa ajuga inimliigil esineb imetajate kohta nii erandlik paarabielu koos mõlema vanema hoolega. Kokkuvõttes, mida rohkem vaeva nõuab eluvõimeliste järglaste üleskasvatamine, seda tõenäolisem on, et paarilised seda tööd omavahel jagavad.
Vanemliku hoolitsuse ulatus ei varieeru mitte üksnes liigiti ja sooti, vaid ka isendite vahel. Vähe sellest, isegi ühe ja sama isendi puhul sõltub osutatava hoole hulk suuresti sellest, kui palju järglased seda parajasti tegelikult vajavad, ehk et kui keerukad on sel hetkel nende elutingimused. Näiteks tegi siinkirjutaja hiljaaegu eksperimentaalse uuringu, kus ühe linnuliigi poegi hoiti pesades paar tundi toitmata, imiteerides looduses sageli ette tulevaid vihmahoogudest või külmalaineist põhjustatud nälgimisperioode. Näljased linnupojad hakkasid seepeale järjest valjemini kisades toitu manguma. Videofilmimise abil selgus, et kui enne näljutamist olid isalinnud emalindudega võrreldes oluliselt vähem järglaste toitmisse panustanud, siis näljaste poegade puhul tõstsid nad oma panuse emaste omaga võrdseks.
Mida on inimesel loodusest õppida?
Tänu suurele ajule on inimese elu teiste loomadega võrreldes erakordselt rikas ja mitmekesine. Väga suure osa inimeseks olemisest ei määra mitte geenid, vaid üksteiselt õppimine, teadmised, uskumused, tavad, ühesõnaga kultuur. Kuid sealjuures ei tohi unustada, et algolemuselt on inimenegi bioloogiline, geneetiline olend, kelle kohta kehtib samasugune sigimisedu imperatiiv nagu ülejäänud elusolenditegi kohta. Kultuurilised, paljalt inimeste vabast fantaasiast või tahtest sündinud normatiivid, mis lähevad vastuollu elu olemusega, saavad nende järgijaile hukatuslikuks. Üksnes kirjapandud normatiivide jõusse ei maksaks üldse liialt uskuda. Mõelgem näiteks, miks enamikul lindudel hoolitsevad oma pesakonna eest palehigis mõlemad sugupooled, püsides paaridena koos sageli terve pika elu, ja seda kõike ilma igasuguste perekonna- ja abieluvaraseadusteta! Samas ei püsi inimeste abielud miskipärast enam koos ka lõpututele seaduseparandustele vaatamata.
Ka inimene on oma olemuselt valdavalt paarabieluline, mõlemapoolse vanemhoolega liik. See, et meestele on pere eest hoolitsemine ajalooliselt tähendanud rohkem piisoniküttimist, sõjapidamist või põllukündmist ning naistele lapseimetamist, toiduvalmistamist ning kodu eest hoolitsemist, ei puutu asjasse – tööjaotust ei maksa segi ajada ebavõrdsusega. Mis on siis tänapäeval soorollidega lahti? Miks leiavad nii paljud, et sugude võrdsus on paigast ära ja maailma valitsevad ebaõiglased soostereotüübid?
Ilmselt nii ongi. Pole ka ime, sest tehnoloogiline revolutsioon on inimeste maailma imelühikese ajaga tundmatuseni muutnud. Alles hiljuti kõikjal domineerinud agraarühiskonnas välja kujunenud rollijaotus on ajale jalgu jäänud ega sobi tänapäeva linnastunud industriaal- ja infoühiskonda. Paljud varasemad «meeste- ja naistetööd» on sootuks minevikku kadunud, kuid selle asemel, et asuda otsima ja omandama uusi, eelistavad paljud mehed-naised pugeda iganenud soostereotüüpide kaitsva kilbi varju.
Uue rollitasakaalu väljakujunemine loomulikul teel võtab kaua aega ja mõistagi tekib kange tahtmine seda tagant tõugata. Suures maailmaparandamise tuhinas ei tohiks aga hetkekski ära unustada inimese bioloogilist tagapõhja, et kogemata mitte põhjustada soovitule hoopis vastupidiseid tagajärgi. Näiteks on kahtlane, kas pikas perspektiivis on ikka kuigi palju abi tähelepanelikust jälgimisest, et kumbki kaasa igal õhtul täpselt võrdse arvu kartuleid kooriks ja nõudepesumasinasse ühepalju musti nõusid tõstaks (kuigi parema puudumisel hea algus ehk seegi). Edasi, kõiksugu pere-, laste- või üksikvanematoetuse süsteemide väljamõtlemisel tasuks igaks juhuks meenutada ka eespool mainitud seaduspärasust, mille kohaselt vähemalt looduses kaldub kahe vanema hool ja paarabielu üldiselt olema seda ebatõenäolisem, mida vähem vanemlikku eneseohverdust järglaste kasvatamiseks parajasti vaja läheb. Näiteid sellest, mida elevant portselanipoes teha saab, võiks tuua terve hulga. Seepärast lõpetaksin üleskutsega, et mistahes seadusloomesse ja reeglite väljatöötamisse kaasataks alati ka loodusseaduste süvitsi tundjaid.