Heljo Pikhof: vanemahüvitise isaga jagamine annab rohkem valikuvõimalusi

Heljo Pikhof Foto: Mihkel Maripuu

Püüame muuta vanemahüvitisi paindlikumaks ja soodustada isade suuremat panustamist laste kasvatamisse, aga see ei muuda hüvitiste maksmise üldpõhimõtet, kirjutab riigikogu Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni aseesimees Heljo Pikhof.

Meil kellelgi ei ole korraga kaht elu, üks töö- ja teine pere jaoks. Need ei kulge teineteisest lahus. Kui aga perre sünnib laps, jääb töö- ja pereelu kokkusõlmimine peaasjalikult naise mureks. Käepärase näitena võiks tuua, et praegu on vanemahüvitise saajate hulgas ainult kaheksa protsenti isasid ja kõnekeeles kutsutaksegi hüvitist emapalgaks.

Ema ja isa ühes paadis

Mispärast on asjalood meil sellised? Ons põhjuseks ajast ja arust hinnangud-hoiakud või ka isade leige huvi oma põnni vastu?

Samas on eesti naiste tööhõive paljude Euroopa riikidega võrreldes juba aastakümneid väga kõrge, meie naiste keskmine haridustase annab silmad ette suurele osale ülejäänud Euroopa naistele ja ka eesti meestele.

Nagu teame, on ometi meeste ja naiste palgalõhe häbemata suur ja üks peamisi tegureid, mis ahendab naiste võimalusi tööturul, ongi lapsed. Teisisõnu  on tööandjal teadmine, et naine – olgu ta siis nii haritud ja nii hea spetsialist kui tahes – võib töö kõrvalt lapse «saada» ja teda seeläbi «alt vedada»; osalt ka meie vanemahüvitiste süsteem, mis otsekui sunnib noore ema pooleteiseks aastaks lapsega koju (kahe järjest sündiva lapse puhul siis kolmeks aastaks), paneb ta «kutsetööpausile».

Iseenesest on meie vanemahüvitised ju helded, maailma mainekad majandusväljaanded on ühtepuhku neid teistele eeskujuks seadnud. Süsteemil on aga konks küljes: see on üle mõistuse jäik. Rahuldamaks meie vajadust end muudkui teistega võrrelda, olgu öeldud, et isegi leedukate vanemahüvitiste kord – tõsi, kasinam kui meie oma – annab värsketele lapsevanematele palju vabamad käed oma elu korraldada.

Meie vanemahüvitiste süsteem on ajale jalgu jäänud. Vanemad peaksid saama ise rohkem otsustada, mis just nende pere jaoks on hea, et lapsekasvatamise rõõme ja muresid isekeskis jagada. Ka tööelu sujub paremini, kui ema ja isa on ühes paadis, lastest rääkimata.

Paindlikum on parem

Praeguseks ongi küpsenud kava, kuidas jäika korda paindlikumaks muuta ja soodustada isade panust lapse kasvatamisse. Hirmude ennetamiseks olgu kohe öeldud, et see ei muuda vanemahüvitise maksmise üldpõhimõtet.

Ettepanekute pakett näeb perele ette võimaluse jagada senine pooleteise aasta pikkune hüvitisega kaetud periood (lisada tahetakse kuu, mis on broneeritud isale) oma äranägemise järgi kolmele aastale. Kui vanem suudab lapse kõrvalt osaajaga veel tööd teha, ei tohiks teda karistada hüvitisest ilmajätmisega, vaid selle suurus kahaneks proportsionaalselt töökoormusega. Unistada võib ka muidugi: et ta saaks nii vanemahüvitist kui täispalka, aga ehk leitakse sellele vaidlusküsimusele mõistlik kompromiss.

Kaotatakse eraldi rasedus-ja sünnituspuhkus, isapuhkus ja lapsehoolduspuhkus. Nende asemele tuleb üks vanemapuhkus ja vanemahüvitis. Vanematele oleks ühe lapse eest ette nähtud kuni 605 päeva, millest kindel emale kuuluv aeg oleks kuu enne ja pärast sünnitust ning üks kuu oleks mõeldud siis ainult isale. Ülejäänud vanemapalga-aja saaksid vanemad vastavalt vajadusele omavahel ära jagada.

Kuna igas eas laps vajab mõlemat vanemat, on tähtis seegi, et ema ja isa saaksid soovi korral ühel-samal ajal lapsega tegelda, jagades omavahel osalist töökoormust ning puhkust-hüvitist.

Veel teinegi tasustatud puhkuse liik tahetakse emale-isale sobivamaks-soodsamaks kohendada. Jutt on tasustatud lapsepuhkusest, mida praegu, sõltuvalt laste vanusest ja arvust, on lapse emale või isale ette nähtud kolm kuni kuus tööpäeva aastas. (Tõsi, puudega lapse puhul on tasustatud päevi rohkem ja maksmisaeg pikem.)

Tihtilugu liidetakse need päevad tavapuhkusele juurde, nii et ei pane tähelegi. Jäävad aga vabad päevad kalendriaasta jooksul kasutamata, lähevad nad lihtsalt kaotsi. Pärast reformi oleks mõlemale vanemale ette nähtud kümme tööpäeva  tasustatud lapsepuhkust iga lapse kohta kuni lapse 9-aastaseks saamiseni. Puhkust on võimalik kasutada ühes osas või osadena, kuid kokku mitte rohkem kui 30 päeva ulatuses aastas. Nii annaks mitme aasta lapsepuhkusepäevad tallele panna ja ühekorraga välja võtta. Kuluksid nad ju marjaks ära siis, kui laps alles aiaga harjub, kooliteed alustab või kui pere tahab üheskoos reisima minna.

Tegelikult on küll vaja ümber korraldada kogu vanemapuhkuste ja hüvitiste süsteem. Kentsakal kombel koosneb see praegu seitsmest lastega seotud puhkusest ja seitsmest hüvitisest või tasust; seda reguleerib neli eri seadust ning seda rahastatakse nii riigieelarvest kui haigekassa kaudu.

Jah, säherdune remont nõuab lisaks seadusemuudatustele ka raha riigieelarvest – kas või infosüsteemide arendamiseks –, ent sel on pikaajalised positiivsed mõjud nii õigusselgusele kui skeemide administreerimisele, rääkimata juba naiste tööhõivest, võrdõiguslikkusest, perede heaolust ja sündimusest. Vahemärkusena: egas haigekassalgi nood seni sünnitus- ja lapsendamishüvitistena välja makstud miljonid, mis nüüd teise rea pealt õiendatud saavad, mööda külgi maha jookse.

Nagu teada, on kõik uus hästi unustatud vana. Sotsiaaldemokraadid esitasid juba 2010. aastal vanemahüvitise skeemi reformiva eelnõu riigikogu menetlusse, aga siis jäi see toppama. Ükskord tuleb see ära teha niikuinii.

Mitu kärbest ühe hoobiga

Siinkohal ei saa üle ega ümber meie demograafilisest olukorrast. Teadagi, seis on kehv: rahvastik vananeb ja väheneb, endistviisi oleledes on kahekümne aasta pärast meid 130 000 inimese võrra vähem kui praegu. Peagi koidab päev, mil töötegijate käputäis, kes veel jäänud, ei jõua enam lastele-vanadele leiba lauale tuua. Loo kontekstis on vahest olulisemgi tõik, et mitme-setme põlvkonna kaupa on eesti emad alati tahtnud perre 2–3 last; sündimuskordaja püsib aga visalt 1,6 peal.

Mõistagi ei ole paindlik vanemahüvitis/puhkus mingi võluvits, mis paneks naised sünnitama. Ometi, võimalus senisest hoopis paremini töö- ja pereelu ühitada halba ka ei tee. Lapsetoetused on meil viimaks tõusnud ja tõusmas. Ent tahtmine karjääri teha, eluga joone peale saada, on igapäevase leiva kõrval peamisi tegureid, mis paneb lapse sünnitamise aina edasi lükkama. Põhjamaade kogemused kõnelevad aga seda keelt, et peredesse, kus isad võtsid vanemapuhkust, sündis rohkem teisi-kolmandaidki lapsi. Ka vähenes tõenäosus, et paar lahku läheb, suisa 30 protsenti.

Mis tahes eas lapsele mõjub isaga veedetud aeg kõigiti soodsalt: kiireneb lapse füüsiline ja emotsionaalne areng ning paranevad sotsiaalsed oskused. Vähe sellest, mehed, kes on oma lastega maast madalast tegelnud, hoolitsevad nende eest läbi elu ja on ka ise vähem riski- ja sõltuvusaltid ning elavad üldse kauem kui pelgalt rahateenimismasina või üksiku hundina.