Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kuldar Taveter: meil ei ole vaja juurde tuhandete kaupa uusi programmeerijaid

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kuldar Taveter | FOTO: Erakogu.

Meil ei ole tingimata vaja juurde tuhandete kaupa uusi programmeerijaid, aga vajame juurde vähem, kuid hästi väljaõpetatud mõtlevaid inimesi – analüütikuid, kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli tarkvarateaduse instituudi professor Kuldar Taveter.

Ajakirjandusest võib aeg-ajalt lugeda, kui palju oleks Eestis kohe tööd pakkuda uutele IT-spetsialistidele, eriti programmeerijatele. Tööturg vajavat igal aastal juurde koguni kuni 4500 IT- spetsialisti (ÄP, 24.3.2015).

Veidi tagasihoidlikumate prognoosidega tuleb välja poliitikauuringute keskuse Praxis 2013. aastal üllitatud aruanne «Eesti IKT kompetentsidega tööjõu hetkeseisu ja vajaduse kaardistamine». Leiti, et IKT erialast ettevalmistust nõudvatele ametikohtadele on vaja aastani 2020 juurde 2661–4456 töötajat, sõltuvalt majanduse arengu stsenaariumist. Kõige enam kasvab IKT- spetsialistide vajadus tarkavaraarenduses, kuhu on järgmise seitsme aasta jooksul vaja vähemalt 2289–3614 uut spetsialisti.

Asi on jõudnud nii kaugele, et isegi ilma IT-hariduseta saavat 5000 eurot teenivaks tarkvaraarendajaks (ÄP, 24.3.2015). Õppeasutuste lõpetajatest ei piisa, et leevendada tööjõupõuda tarkvaraarendajate järele, allkirjastasid majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ning AS BCS Koolitus hankelepingu, mille alusel koolitatakse pilootprojektina järgneva nelja aasta jooksul 500 varasemat IT-haridust mitteomavat inimest noorem-tarkvaraarendajaks (MKM, 14.09.2016).

Teisest küljest näeme sageli ka uudiseid läbikukkunud või venivatest tarkvaraprojektidest. Näiteks võis sügisel lugeda uudist, et sotsiaalkindlustusameti uue infosüsteemi (SKAIS2) valmimine lükkub edasi. Põhjusena tuuakse, et nii arendaja kui ka riik on projekti keerukust alahinnanud. Veel saame sellest uudisloost teada, et SKAIS2 projekti kogumaksumus on 7,7 miljonit eurot, millest tehtud tööde eest on praeguseks välja makstud 3,1 miljonit (PM, 14.10.2016).

Eesti vanasõna ütleb: «Üheksa korda mõõda, üks kord lõika.» Kas Eesti IT-sektori areng ei ole äkki läinud suuremahuliseks «lõikamiseks», selmet rohkem keskenduda «mõõtmisele»? IT-maailmas tegelevad lõikamisega tarkvaraarendajad ja mõõtmisega analüütikud. Arvan, et nii mõnigi suur IT-projekt oleks edukam, kui viidaks läbi põhjalikum probleemvaldkonna analüüs, selle asemel et liiga kiiresti alustada programmeerimistöödega.

Miks on analüüs oluline? Aga nimelt selleks, et luua tellijate ja teostajate vahel ühine arusaam probleemvaldkonnast, mille jaoks tarkvarasüsteemi on vaja, ning hinnata kavandatavate tööde keerukust ja mahtu. Probleemvaldkonda tuleb eriti põhjalikult analüüsida just loodava tarkvarasüsteemi tulevaste kasutajate vaatepunktist. Nortali kasutajakogemuse ja teenusedisaini juht Helen Kokk kirjutab, et hea e-teenuse disainimiseks on olulised nii kliendi emotsioonid, mõtted, maitse-eelistused, teenuse tarbimise keskkond kui ka see, kas teenust kasutades tegeleb klient paralleelselt muude asjadega ning mida ta teeb enne ja pärast teenuse kasutamist (Äripäev, 28. 10.2016).

Toome eelneva lõigu kinnitamiseks näite. Ühes suures erafirmas tehti infosüsteem asendamaks paberipõhist asjaajamist. Töötajad aga ei soovinud uut infosüsteemi kuidagi kasutusele võtta. Hakati uurima, milles on asi. Selgus, et nimetatud süsteemile oli loodud väga kaasaegne kasutajaliides, aga töötajad ei võtnud seda omaks. Kasutajatelt saadud tagasiside põhjal muudeti kasutajaliides niisuguseks, et selle erinevate osade asukohad vastasid varem seinal asetsenud mõõdikute ja näidikute asukohtadele. Kirjeldatud muudatuse sisseviimise järel hakkasid töötajad infosüsteemi kohe kasutama. Selle saavutamiseks pidi süsteemile vaid korra kasutaja pilguga otsa vaatama.

Kui pöördume näitena tagasi avaliku sektori IT-projektide poole, siis nende projektide tulemuste – meie avaliku sektori e-teenuste – kvaliteet on väga erinev. Meil on väga häid teenuseid, nagu näiteks maanteeameti e-teenindus, aga samas jätavad paljude loodud e-teenuste kvaliteet ja kasutatavus soovida, sest teenuste loomisel on lihtsalt «arvutiseeritud» bürokraatlikke administratiivseid tööprotsesse, lähtudes pigem ametniku kui e-teenuse kasutaja loogikast. Ka siin on võtmeroll analüütikutel. Margus Simsoni järgi e-teenuste disainifirmast Ziraff peaks e-riik olema lausa äärmuslikult lihtne ning läbimurdeks on vaja ärianalüütikuid ja teenusedisainereid, kes suudavad võtta riigi teenused klotsideks lahti ning neid uuesti kokku pannes luua täiesti uued teenused (Äripäev, 3.2.2016).

Üldisemalt rääkides, enne kui hakata detailselt analüüsima mingi valdkonna tööprotsesse, peaks analüütik uurima, kas iga protsessi lõik ikka tegeleb asjakohase teemaga? Võib-olla peaks ühe või teise probleemi lahendamisega tegelema hoopis eelnev või järgnev tööprotsess? Aga võib-olla ei ole seda tööprotsessi või selle osa üldse vaja? Näiteks peaks analüütikul kohe süttima punane tuli, kui kusagil tööprotsessis on vaja elektronposti vahetada, dokumenti skaneerida või klaviatuurilt andmeid sisestada, sest siis on täiesti kindel, et vastavat andmestikku ei saa elektroonselt töödelda.

Tartu Ülikooli doktorant Keiu Telve on avaldanud arvamust (Postimees, 27.10.2016), et nii Eesti e-riigi kui ka Eesti IT-firmade jätkuvaks edukaks arenguks Eestis on vaja rohkem sisendit humanitaar- ja sotsiaalvaldkonna tegijatelt. Aplodeerin sellele mõttele, aga ka siin on võtmeroll väljaõppinud analüütikutel, kes oleksid sillaks humanitaaride ja tehniliste IT-inimeste vahel, sest muidu ei saa need kaks rühma lihtsalt üksteisest aru! Seejuures ei ole konkreetse valdkonna eelnev tundmine analüütiku puhul oluline, sest hea analüütiku tunnusjoon on võime endale vajalikul määral selgeks teha põhimõtteliselt mistahes probleemvaldkond, mille jaoks on vaja luua tarkvara.

Analüütikute ettevalmistamise osas toon esile huvitava nüansi. Kui programmeerijad on üldjuhul nooremad inimesed, siis analüütikuks sobiks isegi paremini kesk- või vanemaealine inimene, sest adekvaatse probleemvaldkonna analüüsi tegemiseks on väga palju kasu pikemaajalisest töökogemusest mistahes valdkonnas ja elukogemusest üldse.

Meie teemal on veel üks aspekt. Nimelt, programmeerija töö on järjest rohkem automatiseeritav. Juba praegu on palju programme võimalik genereerida vastava probleemvaldkonna struktureeritud ja lihtsustatud kirjeldustest – mudelitest – ning niisuguste programmide sihtarv suureneb pidevalt. Järjest rohkem on rakendusprogramme, mida saab juba valmis moodulitest lego põhimõttel kokku panna. Seega on ette näha, et nõudlus programmeerijate järele pikas perspektiivis väheneb, aga nõudlus analüütikute järele kasvab, sest keegi peab ju koostama need probleemvaldkondade kirjeldused.

Jah, ka analüütikud peavad oskama programmeerida, mistõttu väärib kaalumist Jaak Vilo idee (PM, 13.2.2017) kutsuda ülikoolide õppejõud appi õpetama gümnasistidele programmeerimist. Aga ka seal peaks põhirõhu panema algoritmilise ehk «arvuti moodi» mõtlemise (tuntud kui computational thinking) ja probleemvaldkonna modelleerimise õpetamisele, selmet sügavuti minna ühe või teise programmeerimiskeelega. Seetõttu võiks programmeerimise õpetamisel gümnaasiumites palju kasutada visuaalseid programmeerimiskeeli, nagu näiteks ScratchSnap! ja Blockly ja anda algteadmisi ka modelleerimisest.

Kokkuvõtteks, meil ei ole tingimata vaja juurde tuhandete kaupa uusi programmeerijaid, aga vajame juurde vähem, kuid hästi väljaõpetatud mõtlevaid inimesi – analüütikuid. Tallinna Tehnikaülikooli praeguses tarkvarateaduse instituudis ja selle ühes eelkäijas informaatikainstituudis on analüütikute ettevalmistamisega tegeletud alates aastast 2001 äriinfotehnoloogia õppekaval, mis on läbi aastate olnud üks TTÜ kõige populaarsemaid õppekavu. Selle õppekava eellase raames aga on TTÜ analüütikuid ette valmistanud juba alates aastast 1966.

Autor avaldab mõttevahetuse eest tänu ettevõtte Aasa Global analüütikule Erkki Lindepuule.

Tagasi üles