Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Sofi Oksanen: sinu vaikimine ei kaitse sind

69
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Sofi Oksanen | FOTO: Jaanus Lensment

Me peame ise seisma selle eest, et maailmas ei vaadataks enam poole Euroopa ajalugu läbi nõukogude prisma, kuhu on kinni jäänud ka Soome, rääkis Soome kirjanik Sofi Oksanen esmaspäeval Enn Soosaare konverentsil peetud kõnes.

Minu kooliaastatel rippusid Soome klassiruumide seintel maakaardid, kus Soome piirid olid selged, samuti Nõukogude Liidu omad, kuid Eestit kaardil ei paistnud. Maakaardil nähtamatut riiki muide olemas ei ole  – olgu puudumise põhjus mis tahes. Sellisest maast on teadmatutele raske rääkida, samuti sellise maa rahva kogetud ülekohtust ja ohtudest. Sellise maa olemasolu on raske tõendada, seda ei või näidata maakaardil, mis ripuks klassiseinal, oleks trükitud kooliõpikusse või ajalehte, ega saa näidata ka selle riigilippu. Maakaartidest aga jääb tugev visuaalne mälujälg, mis kandub kaugele.

Meie naaberriikides ja Nõukogude Liidus kasutati samasuguseid maakaarte – selliseid, millel ei olnud näha iseseisvat Eestit ega teisi Baltimaid. Mäletan, millise hämmingu põhjustas see, kui meie maateaduse õpetaja hakkas 1990. aastate keskel joonistama vanade, meil endiselt kasutusel olevate kooliõpikute kaartidele uusi riigipiire ja käskis õpilastel teha sama. Sel ajal olid Soome noored Baltimaade iseseisvusest juba teadlikud, kuid Balkani maade piiride joonistamine ei tekitanud mingit märgatavat huvi, kuigi õpikute määrimine sel kombel oli midagi, mida polnud meie kooliajal varem nähtud. Vaimustuse puudumine johtus sellest, et tuli õppida uusi ja keerulisi nimesid, aga meile ei seletatud, miks neid uusi piire õppima pidi ja kuidas need olid tekkinud. See läks taas kokku sellega, et meie kooliaastate ajal oli Jugoslaaviat vaadatud läbi nõukogude prillide.

Jugoslaavia oli olnud õpilastele selge ja lihtne asi. Ettekujutust uutest maadest ei olnud ega teatud ka sõjast, mille süüdlased olid selged vaid vähestele. Ilma selle ettekujutuseta on raske õppida ja meelde jätta. See, et maateaduse õpetaja siiski piirid ümber joonistas, oli päris reibas, sest maateaduse tund oli ainus, kus minu kooliaastatel neid teemasid käsitleti.

Võiksin ette kujutada, et samasuguseid reaktsioone on olnud mujalgi, ja ehk sellepärast aetakse endiselt aeg-ajalt segamini Balkan ja Balti, seda tihemini, mida kaugemale minna, aga juhtub seda ka Põhjamaades.

Peale kaartide domineeris nõukogude narratiiv ka kooliõpikutes. Soometunud Soome kooliraamatutes korduvad tuttavad nõukogude jutud sellest, kuidas Nõukogude armee nii-öelda vabastas Baltimaad ja kuidas rahu armastav Nõukogude Liit ei ole pärast Teist maailmasõda kordagi sõdinud. Palju ohvreid nõudnud Afganistani sõda tunnistati «probleemiks», kuid Vietnami sõda arvustati lehekülgede kaupa. Soometumist kooliraamatutes on näha selgesti, kui võrrelda viisi, kuidas käsitleti Nõukogude Liitu ja Ühendriike näiteks raamatusarjas «Ajalugu ja meie». Seal, kus Nõukogude Liidust esitati ülisuuri tööstustoodangu kasvu skeeme, esitati Ameerika Ühendriikidest diagramme, mis näitasid, kuidas suurlinnades kasvas vägivaldne kuritegevus. Ühendriikide vaesus, uimastiprobleemid ja muud hirmuteod said palju ruumi, kuid Nõukogude Liidus kõik oli kaunis ja õitsev.

Osa soomlasi käis küll Tallinnas, Viiburis, Peterburis ja Moskvas, nägi veidi oma silmadega; osa õpetajaid õpetas asju ka väljastpoolt ametlikke õpikuid. Keegi soome raamatukoguhoidja kogus endale salaja koju raamatuid, mis olid kogude nimekirjast eemaldatud ja plaaniti hävitada. Usun, et sellistel salajastel koduraamatukogudel oli lugejaid.

Tavaliste inimeste kaudu levivad jutud sõid auke raudeesriidesse, kuid suurem osa lääneriikide inimestest ei olnud kunagi oma silmaga näinud, mis nõukogude propaganda taga õieti oli. Nad võtsid omaks selle, mida mäletasid kooliõpikutest, lugesid ajalehtedest ja nägid televiisorist. Need, kes juhtusid pääsema Nõukogude Liitu, nägid seal vaid paiku, mis olid lubatud välismaalaste silmile, ja elasid välismaalastele mõeldud hotellides.

Lääneriikide imperialismi aega käsitleti koolides põhjalikult. Sõna «imperialism» ei seostatud kunagi Nõukogude Liiduga, Venemaaga ei seostatud seda isegi liidu kokkuvarisemise, pronksiöö ega Gruusia sõja järel. Selle asemel kasutatakse uudiste keeles ja koolitundides siiani sujuvalt selliseid väljendeid nagu Venemaa või Nõukogude Liidu «eesõiguslik mõtteviis» või «-poliitika», Baltimaid ja Ida-Euroopa riike võidakse kutsuda «puhverriikideks».

Sellesse retoorikasse ei kuulu Venemaa või Nõukogude Liiduga seoses käsitlused kolooniatest või endisest emamaast, kuigi just need sõnad vastavad Nõukogude Liidu rõhumisel, valduste röövimisel ja orjatööjõul põhinevale tegevusele ning Venemaa uutele eesmärkidele.

Alles Ukraina sõjaga seoses on mõne lääneriigi meedias hakatud Venemaaga seoses kasutama imperialismile osutavat sõnavara, pisut häbenedes, kuid ikkagi. Sõna esineb just juhtkirjades ja külaliskolumnistide tekstides. See on siis subjektiivne määratlus. Vaadatakse, et see ei kuulu veel faktidele põhinevasse ega neutraalsesse uudiste keelde. Kuid – algus on seegi.

Üks idanaabri edu põhjusi on see, et läänes ei ole harjutud seostama imperialismi Venemaaga sellest hoolimata, et Nõukogude Liidu jõukus tugines valduste röövimisele ja orjatööjõule ning pooled Euroopa riikidest olid tükk aega idapoolse emamaa kolooniad. Läänes arvati, et imperialism puudutab vaid Ühendriike ja Lääne-Euroopa minevikku, ning valdusmaad kujutati olevat midagi meretagust, midagi, mis seostub mittevalget nahavärvi esindavate inimestega. Nõukogude Liidu propaganda seega mõjus: selle kulisse, mis näitasid liitu vabatahtliku rahvaste sõpruse hällina, jäädi uskuma.

Klassikalist mängutaktikat kasutades süüdistas Venemaa Ühendriike aastaid imperialismis, saatis paljude kanalite kaudu välismaale teateid, kus oli Nõukogude Liidu kohta vaid positiivseid omadussõnu, ja hajutas nii enda kohta käivaid kahtlusi. Kuna imperialismi mõiste suunati Ühendriikide pihta, ei saa sama sõna ometigi Nõukogude Liidu kohta käia. Venemaal õnnestus pikaajalise tööga oma positsiooni toetavad müüdid loomulikuks muuta.

Paljud endised koloniaalriigid on liikunud täiesti vastupidises suunas. Prantsusmaa ja Suurbritannia ei saa sekkuda endiste valduste ajaloo kirjutamisse. Nende vahelesegamist endiste kolooniate asjadesse ei vaadata hea pilguga, välja arvatud see, millega püütakse parandada tehtud hävitustööd. Tänu sellele arengule on nii endiste emamaade kui ka asumaade rõhutud inimrühmade olukord palju muutunud. Postkolonialism on teinud võimu süsteemid nähtavaks. Muuseas, arengu eest võib kiita naisliikumist, rassismivastast tegevust ja postkolonialistlikku teadlikkust sellest, et keel on tegelikkust töötlev võimu kasutamise vahend.

Seadustest ei piisa – võrdõiguslikkus ei saa areneda, kui keel loob ebavõrdsust ja toetab süsteemi, kus alistatud poole häält ei kuule.

Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel, kui aeg ja poliitiline olukord muutusid, muutus Eestis aktuaalseks nõukogude propaganda jälgede koristamine. Oli tähtis võtta kasutusele väljendid, mis vastaksid rahva tõelistele kogemustele. Hakati rääkima okupatsioonist, küüditamisest ja massimõrvadest – asjadest, mida nõukogude propaganda järgi ei olnud juhtunud. Samasugust korrektuuri lääs nõukogude narratiivis ei teinud. Lääne endised impeeriumid olid siis juba siirdunud aega, kus endiste asumaade röövimistest oldi teadlik, seda tunnistati ja selle üle arutleti, kuid nõukogude narratiive sel kombel lahti harutama ei hakatud.

Endise Nõukogude impeeriumi emamaa Venemaa ei jõudnud ka ise kunagi sellisesse aega, kus neid narratiive oleks murdma hakatud. Vastupidi. Juba kaua on Venemaa üritanud keelata endistele asumaadele nende õigust oma ajalugu kirjutada ja teeb seda, kasutades nõukogude propaganda keelt. See tähendab: eitades fakte nagu okupatsioonid, küüditamised ja massimõrvad. Nii näidatakse endiste allutatute n-ö Venemaa mõjusfääri kuulumist loomulikuna. Eesmärk on hoida endised asumaad jõuvõttes, põhjustada segadust läänes ja tekitada vastuseisu Venemaa sõjakuritegude paljastamisele.

Nõukogude Liit on kogu oma eksistentsi vältel läänes aktiivset mõjutustegevust praktiseerinud. Selle tulemusel on poole Euroopa ajalugu pool sajandit vaadatud läbi nõukogude prisma. See vormis suuna, kuidas harjuti läänes rääkima Nõukogude Liidust ja selle juriidilisest järglasest Venemaast. Läänes ei harjutud nägema Venemaad imperialistliku riigina, sellepärast jäi tuvastamata ka selle riigi tegevuse tuum – ekspansiivsus. Samuti see, et sama ekspansiivne tegevus puudutas ka lääne mõtlemist idast ja puudutab seda endiselt.

Vene imperialism jäi märkamata ka sellepärast, et endised impeeriumid, nagu Prantsusmaa, Suurbritannia ja kasvõi Belgia, liikusid täiesti teises suunas ning keegi läänes ei osanud ette kujutada, et mõni riik tahab liikuda hoopis sinna, mida läänes peetakse minevikuks, ebamoodsaks ja iganenuks. See on taas kujutlusvõime puudujääk. Vene-ameerika toimetaja ja kirjaniku Maša Gesseni meelest on nii Trumpi kui ka Putini populaarsus läänele üllatusena tulnud just seetõttu, et meil ei ole olnud piisavalt võimekust midagi sellist ette kujutada. Gessen üritas aastaid lääne arvamusliidritele, toimetajatele ja poliitikutele selgitada ohte, mille poole Putin Venemaad ja maailma juhib. Tal on selle kohta tõendeid. Putini teod ja sõnad on täpselt sellised, nagu rääkis Gessen. Samal ajal pakkus Putin läänele ise lisatõendusmaterjali. Tapeti ajakirjanikke ja teisitimõtlejaid, piirati sõnavabadust, nulliti valimistulemusi. Siiski ei suutnud ka venelased uskuda, et Putin võiks olla nii paha, nagu Gessen väitis. Probleem ei olnud seega tõendusmaterjali puuduses, vaid selles, et inimesed ei suutnud ette kujutada sellist tulevikku, millest rääkis Gessen. Selleks et faktid ja asitõendid juhataksid inimesed arusaamiseni, mis toimub, ei piisa loogikast.

Sellepärast tuleb toetada ka oskust kujutada ette, mida need faktid ja tõendusmaterjalid tähendavad. Neid tuleb toetada kujutluspiltidega ja see toob meid tagasi sõnade juurde, kasutada tuleb väljendeid, millest inimesed nii siin kui ka mujal juba aru saavad. Sellepärast on tähtis rääkida kolonialismist ja kasutada sellega seonduvat sõnavara. Need väljendid toovad esile refleksisarnaseid tundereaktsioone, just neid, mida Venemaa kasutab ära psühholoogilises mõjutamises. Nende väljenditega seostuvad negatiivsed tunded, mistõttu üritab Venemaa need iseendaga seotud narratiividest eemal hoida ja teeb seda edukalt.

Sõda Ukrainas tuli läänele üllatusena, kuid Moskva oli asja ette valmistanud oranžist revolutsioonist alates. Kolonialism peideti kaasmaalaste poliitika taha. Selle taha, et kaitstakse vene kultuuri ja venekeelsete õigusi piiririikides. Seda poliitikat propageeriti Kremli toetatud kampaaniatega, mis on tuttavad ka Eestis: taastatakse nõukogude-nostalgiat ja manipuleeritakse poliitiliste sümbolitega. Kui lääs oleks pidanud Venemaad kolonialistlikuks riigiks, oleks ohumärke nähtud.

Kui Suurbritannia hakkaks ühtäkki taastama ja ülistama Iirimaal Briti impeeriumi hiilgust, järgneks tugev rahvusvaheline reaktsioon. Kui sõltumatud arvamusküsitlused näitaksid ühtäkki, et sakslased peavad oma ajaloo olulisimaks suurmeheks Hitlerit, oleks rahvusvaheline üldsus vapustatud ja Saksamaad peetaks otsekohe ohtlikuks. Venemaa on toiminud niiviisi Stalini suhtes ja kuigi uudiseid sellest peeti imelikuks, ei peetud neid kohutavaks ega mõistetud uut suunda laiemalt hukka.

Ennekõike: läänes ei mõeldud, et selline tegevus võiks läänt ennast mõjutada. Seda peeti kauge ja tundmatu maa veidruseks ja sellele, et Venemaa toetab suuremat osa Euroopa äärmusparempoolsetest parteidest, ei osatud õigel ajal reageerida.

See on üks näide, kui kaugele ulatuv mõju võib olla propagandal ja psühholoogilise õhkkonna töötlemisel. Selle jäljed püsivad keeles ja meeles aastakümneid. Nõukogude Liit jättis soodsa pinna, millelt Venemaal oli psühholoogilist mõjutamist hea jätkata. Takerdumine külma sõja aegsesse eesõiguslikku retoorikasse takistas nägemast Venemaa ekspansiivset tegevust kogu Euroopas ja ka Ühendriikides. Unustati, et samal kombel, nagu Nõukogude Liit tegeles kõikjal kommunistide kaitsmisega, tahab Venemaa ka tänapäeval kõikjal maailmas domineerida.

Läänes ei kirjutata laiale publikule romaane Venemaa mõjusfääride ja ajaloolise eesõiguse ideest. Sellest ei ole olemas filme, kuid kolonialismist on, ja palju, ja sellepärast on kolonialismiga seotud narratiivi kergem sisse elada ja kolonialismiohvrite suhtes empaatiline olla. Kolonialismiohvrite ekspluateerimist või kuulumist endisele emamaale ei peeta läänemaailmas enam kuidagi loomulikuks.

Selle eest on kergem tunnustada riigi julgeolekuvajadust ja sellepärast ei tundu mõte eesõigustest ja puhverriikidest halvana. Kõlab loomulikumana, kui räägitakse eesõigustest ja puhverriikidest. Ekspluateerimise elemendid hajutatakse, samuti majanduslik kasu, kuigi eestlased teavad, milline on maailma suurim loom. See oli Eesti siga, kelle jalad ja pea olid Eestis leti all ja keha Moskvas leti peal.

Eesõiguste ja puhverriikidega ei seostu samasugust rõhumist kui kolonialismiga, kuigi näiteks soome-ugri rahvaid hoitakse Venemaal raudses haardes, sest nad elavad juhtumisi suurte loodusvarade peal. Sellepärast saab Venemaal õitseda ka rahvuslik rõhumine: maadligi surutute olukord ei huvita.

Läänemaades on esitatud arvamusi, et soometumise näide sobiks hästi Ukrainale, ja seda on peetud ligitõmbavaks ka mõnel Ida-Euroopa maal. Soometumise idee kaotas mujal veetluse Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel, selle poliitiline käsitlemine on samuti pooleliolev protsess. Sel põhjusel võib see nii mõnegi meelest ligitõmbava vormina tunduda, kuid isegi soometumist toetanud soomlased ei soovita Ukrainale seda teed. Positiivne suhtumine soometumisse tugineb nõukogude propagandale. See, et keegi üldse soovitab seda vormi Ida-Euroopa maadele, on vana propaganda tulemus.

Soome Välispoliitilise Instituudi juhataja Mika Aaltola meelest oli Soome soometumise aastatel kui rott Skinneri puuris. Skinneri puur on alistamiseks kasutatav vahend, kuhu pannakse katseloom ilma vee ja toiduta. Teda õpetatakse tegutsema teatud viisil, et ta saaks veidikenegi toitu ja tilga vett. Preemiasüsteem õpetab rotile käitumisviise. Otsene tegevuse suunaja on aga väljaspool puuri olev katsetaja.

SOOMETUMINE

Teise maailmasõja järel sattus Soome niisiis erilisse skinneriliku mõjutamise puuri. Idast robises mitmesuguseid preemiaid, nagu ekspordi kasv ja õhkkonna leevendamine. Soome sõnakuulelikkust kontrolliti eriliste proovidega, nagu noodikriisid. Preemiad ja karistused mõjusid käsikäes. Välismaailma jaoks oli Soome sööt. Vitriin, millega Nõukogude Liit tõestas teistele, et on võimeline rahulikult koos eksisteerima naaberriigiga, kuigi tegelikult kontrollis olukorda. Soome oli niisiis näidis, nagu Nõukogude Liidus oli näidiskolhoose, selliseid, mida julgeti esitleda välismaalastele.

Kuna Venemaa psühholoogilisesse mõjutamisse kuulub ka tegevuse juhtimine niimoodi, et juhitav reageerib soovitud kombel, võib öelda, et soometumine oli Nõukogude Liidu edulugu. Soome õppis ärritustele soovitud refleksidega reageerima. On põhjust meenutada, et soometumine viis Soomelt iseseisva viisi kirjutada oma ametlikku ajalugu ja iseseisva avaliku arvamuse Venemaast. See kasvatas ka tsensuuri, mida rahvas ise sellest aru saamata toetas, väites, et sõnavabadus Venemaa poliitika kritiseerimisel on olemas.

Soometumine mõjus sellele, kuidas soomlased harjusid rääkima Venemaast. Seetõttu kiputakse Venemaa poliitika mistahes kritiseerimist pidama sageli kergekäeliselt julgeks. Pean seda probleemseks sellepärast, et kriitika esitamine ekspansiivset poliitikat harjutava riigi tegevuse kohta ei peaks olema eriliselt «julge». See peaks olema normaalne, sama normaalne kui Hiina sõnavabaduse olukorra kritiseerimine. See ei ole eriolukord või marginaalne seisukoht, vaid tavaline, nii peakski olema. Hiina kritiseerija ei tohiks kuulda, et ta on fašist, provokaator, NATO ori. Need on väljendid, mida kasutatakse Soomes Venemaa tegevust kritiseerivate inimeste kohta. Sellise sõimu osaliseks ei ole saanud need, kes on kritiseerinud näiteks USA tegevust Guantanamo Bay vanglas.

Kui iga Venemaa tegevust kritiseerivat inimest kutsutakse varem või hiljem provokaatoriks või fašistiks või russofoobiks, kuuleme ses sõimus nõukogude propaganda kaja ja keelt, millega õnnestus normaliseerida olukord, kus normaalne oli rääkida Venemaast vaid sõbralike omadussõnadega ja negatiivne kuulutati ebanormaalseks.

Samal ajal on Venemaa poliitiline retoorika karmistunud. Juba aastaid on ehitatud fiktiivseid skeeme, mille kohaselt on Venemaa ümbritsetud vaenlastest. Kremlis on tuumarelvadest rääkimine juba ammu normaalne.

Nõukogude Liidu ja Venemaa uurimisele spetsialiseerunud Aleksander J. Motyl Rutgersi ülikoolist on analüüsinud Venemaa avalikke kõnesid ja märganud, et viimastel aegadel on poliitilise kõne toon muutunud. Näiteks räägitakse massimõrvadest ja etnilisest puhastusest uue värvitooniga. Need ei ole spekulatsioonid, vaid Venemaal tavaline poliitiline kõne. Normaliseeritud on sedalaadi kavatsuste detailne esitamine. Näiteks vene ökonomist ja presidendikantselei endine ametnik Mihhail Hazin teatas, et Ukraina tuleks jagada Poola ja Venemaa vahel, sellega kaoks iseseisev Ukraina. Tema plaani järgi tuleks ukraina kultuur ja ukraina keel Venemaa alla jäävates osades keelata ja maa põhjaosad muuta põllumajandusmaaks, kust kaotataks sõjavägi ja tööstus. Piirkonna nii-öelda liigrahva viiks ta Venemaa Kaug-Idasse. Kuna on siiski miljoneid inimesi, keda parandada ei saa, tuleks osa hävitada ja osa maalt välja saata.

Muidugi, selline kõne on test ja hirmutamine ning sellega osa Venemaa psühholoogilisest sõjapidamisest. See on ka samm-sammult toimuv vägivalla normaliseerimine. Just samal kombel, samm-sammult, on maailma ajaloos pandud toime hulk massimõrvu. Just sel kombel harjutatakse oma maa rahvas vaikselt mõttega, mis neid teistsuguses keskkonnas kohutaks.

Karmima keelekasutusega kohanemine on ka osa nii-öelda uuest maailmakorrast, mida Venemaal on ennustatud. Sellest, mille kohta Kremli ideoloog Karaganov alles ütles: «Vana maailmakord on hävitatud. Nüüd on aeg hakata ehitama uut.» See uus maailm vajab oma keelt ja seda keelt on pisitasa juurutatud.

Me ei saa mõjutada Venemaa sisepoliitikat ega seda, millist programmi Venemaa riiklikes telekanalites näitab, kuid võime mõjutada seda, mis toimub Euroopas. Me võime mõjutada seda, milliste epiteetidega Venemaast räägitakse, ja on põhjust kasutada sõnu, mida meie idanaaber suure vaevaga on üritanud hoida väljaspool enda kohta käivat sõnavara. On põhjust rääkida kolonialismist; on põhjust rääkida imperialismist; on põhjust rääkida sõjakuritegudest ja asumaade röövimisest. On põhjust rääkida neist, kuna see on tõde ja kuna see rikub Moskvas toodetud domineerivat pilti Venemaast ning läänes saadakse aru nende sõnade tähendusest.

On põhjust kasutada konkreetseid näiteid. Nõukogude Liit või Venemaa võib tunduda kaugena näiteks kolumbialasele, aga kolumbialane teab, mida tähendab ülemvõim. Hispaanlane ei ole ehk kunagi käinud Venemaal, aga ta teab, mida tähendab, kui inimesi kaob. Baskid ehk ei saa aru Nõukogude Liidust, aga nad teavad, mis on võitlus iseseisvuse eest. Mehhiklane ehk ei tea, milline on Nõukogude Liit, aga iga mehhiklane teab, mida tähendab terror. Iga iirlane teab, mida tähendab rahva ümberasustamine, ja iirlane teab ka, mida tähendab okupatsioon. See on meie edu võti.

Kuna ühendavad kogemused loovad empaatiat ja kaastunnet, on Venemaale väga tähtis takistada endisi valdusi rääkimast oma ajaloost. Sellepärast on Venemaale nii tähtis hoida endast eemal just need sõnad, mida tunnistavad kõik muud endised asumaad. Ja just sellepärast meil tulebki kasutada neid sõnu.

Kui läänes hakati selgitama Teise maailmasõja aegseid sündmusi ja pidama avalikku arutelu holokaustist, oli maailm teistsugune kui nüüd. Siis elati veel ajas, mil tõdesid oli vaid üks. Selline maailm ei ole hea vähemusele ega naistele, aga see aitas kaasa holokausti sõnumi edastamisele. Holokausti hukkamõistmine oli üksmeelne, aga raudeesriide kokkuvajumise ajal oldi surutud maailma, kus ei usutud enam vaid üht tõde. Ajakirjanikest olid saanud uued ajakirjanikud, kes pidid esitama mitut vaatenurka – tõde leidus kusagil nende vahel. Selline mõtteviis ei võta arvesse, et vale ei ole vaatenurk ja nõukogude vaatenurk ei ole vaatenurk, vaid vale, ja valet tulebki nimetada valeks ja propagandaks.

Postkolonialistlik maailm oli seega maailm, kus Nõukogude Liidu minevikku ei suudetud käsitleda samamoodi, nagu varem oli käsitletud natsionaalsotsialistliku Saksamaa minevikku.

Teine maailmasõda lõppes Eestis alles siis, kui viimased Nõukogude väed lahkusid, aga Lääne-Euroopa sõda oli lõppenud aastakümneid varem. See oli juba kaugel. Selle mineviku käsitlemist ei peetud sama tähtsaks kui varem ja sõja jäljed olid meelest läinud. Mõjus muidugi ka see, et Venemaa ei tahtnud mineviku üle arutleda.

Populismi, Donald Trumpi ja äärmuslike parempoolsete tõusuga on ka läänes märgatud tõe tähtsust ja seda, et faktidel on vahe. See on miski, mis on meile kasulik, ning on aeg võtta kasutusele need postkolonialismi töövahendid, mis meile kasu võivad tuua.

Läänemaades on ebavõrdsus ja ebaõiglus tunnistatud postkolonialismi varju osaks. See on andnud tööriistad, sõnavara, keele ja rõhumisest lahtiütlemise viise. See on keel, mida läänemaade ülikoolides mõistetakse ja millest läänemaade ajakirjanikud ja vähemalt teadlik rahvas aru saavad. See on tööriist, mille abil võime teha oma olukorra mujal arusaadavaks.

Eestlasi võib näha Venemaa uurimisega seotud konverentsidel või julgeolekuseminaridel, aga kui palju eestlasi on postkolonialismi uurimisega seotud rahvusvahelistel kohtumistel? Või teiste Baltimaade uurijaid ja Ida-Euroopa omi? Me paistame silma postkommunismiga seotud rahvusvahelistel kohtumistel, aga mitte postkolonialismi kontekstis. Ja rassismiga seotud rahvusvahelistes vestlustes? Venestamine oli rassism, me oleme seda kogenud. Nüüdne Venemaa suhtub rassistlikult neisse, kes ei näe välja nagu venelased, ja samuti soomeugrilastesse, nii et rassismi kontekst on täiesti asjakohane, ja eriti asjakohane sellepärast, et Venemaa süüdistab eestlasi russofoobias ehk rassismis venelaste suhtes. See on asjakohane sellepärast, et läänemaad ei mõista, mida venestamine tähendas, ega oska seostada seda rassismi või kolonialismiga.

Nõukogude propaganda järgi oli rassism midagi, mis on seotud vaid Ühendriikidega. Sellepärast ei harjutud läänes rassismi Venemaaga siduma. Venemaal elavad rahvusvähemused, kes kogevad rassismi, pole mujal piisavalt tuntud, et neist oldaks huvitatud. Need rahvusgrupid ei ole diasporaas piisavalt häälekad. Neist ei ole filme ega raamatuid, mida loetaks mujal. Ei lugusid, mis tooksid nad mujal esile.

VENEMAA AINULAADSUS

Venemaa enda ainulaadsusest on müüt, mis toetab seda, et Venemaad ei saa asetada samasse rivvi muude imperialistlike maadega. See toetab eksitust, et Venemaad ei saa käsitleda samade vahenditega kui muid impeeriume. Loomulikult saab ja tulebki.

Iga kultuur on omal kombel ainulaadne, aga Venemaa söödab ette oma ainulaadsuse ja erilisuse müüti, et jätta kriitika hambutuks.

See on essentsialism, mis kuulub läinud maailma ja mille naiste õigusi taotlev liikumine  kildudeks lõi, kui pidi tõendama, et naistel on samad õigused, mis meestelgi, ja bioloogiline erinevus ei tee naisi vähem arukaks või andekaks. Kui naisi puudutava essentsialismi lammutamine õnnestus päris hästi vähemalt suures osas maailmast, on ka Venemaa müüt tema ainulaadsusest lammutatav.

Ka Soomes tihti kasutatud lause «Venemaad ei või mõista» on üks müüt, mida on võimalik murendada. Üks viis on, et kasutataks väljendeid, mis vastavad tegelikkusele. Sama puudutab Venemaa müüti enda nii-öelda ennustamatusest. Tegelikkuses ei ole Venemaa mingil moel üllatav ega ennustamatu, kui tema tegevus ja motiivid lahti lammutada. Vastupidi. Ta on eriti ettearvatav ja tal on täiesti selged eesmärgid. Ka Venemaa valimiste tulemused on ettearvatavad. Jälle kord: vaevalt keegi enam usub, et Putin jätab vabatahtlikult võimu. Seegi on ettearvatav. Vaevalt peab keegi FSBd ja muid julgeolekuorganeid organisatsiooniks, mis hakkaksid võimu kaotama. Ja sellel suurel naftariigil, kelle kultuur on laenatud ja kelle tähedki on laenatud, õnnestub hoida üleval usku enda ainulaadsusesse ja erilisusse, mida korratakse kui mantrat.

On veel üks põhjus, miks Ida-Euroopa maad ja Baltimaad peaksid osa võtma globaalsest arutelust kolonialismi ja selle jälgede üle: läänes liigub selle arutelu keskel palju kirjutavaid inimesi. Need on ka inimesed, kes ise või kelle vanemad kuuluvad näiteks Prantsuse vasakpoolsete või Soomes radikaalvasakpoolsete taistolaste hulka. Teisiti öeldes: nemad ja nende lähedased liiguvad maailmas, kus nõukogude ajal oli palju Nõukogude Liidu toetatud tegevust. Selle tegevuse kaja on seal endiselt alles. Idanaaber teab seda.

Võtame näiteks Eesti iseseisvuse lõppu kuulutanud Johan Bäckmani, kes on endiselt sageli Venemaa telekanalite külaline. Ta on Sibeliuse akadeemia kasvandik ja värbab lähikonda inimesi just kultuurialalt, alalt, kus luuakse tekste. Just neil aladel peaks Ida-Euroopa ja Baltimaade esindajad läänes esil olema. Me ei pea jääma muretsema, et muu maailm ei tea piisavalt meie murelikust minevikust, sest muretsemine ei aita. Endid tuleb teha nähtavaks ja arusaadavaks. Võimsa impeeriumi narratiivi ei saa niisama lihtsalt muuta. See ei ole hetkega õnnestunud ka muude impeeriumide endistel asumaadel.

Kirjutan Eesti lähiajaloost, sest raamatud on üks viis teha maad olemasolevaks. Ükski võim maailmas ei või pühkida minema maad ja rahvast, kes on olemas maailma kirjanduslikul kaardil.

Kirjalikud kultuurid on alati tugevamad kui kultuurid, mille pärandus on vaid suuline. Kirjanduslik maailm luuakse raamatutes ja lugejate mõtetes, ja see maailm on kõige tähtsam: see on kujutluste maailm. Ka kooliklassides rippuvate maakaartidega luuakse ettekujutusi, kuid kirjanduslik maailmaatlas suudab luua midagi sellist, mida muud maakaardid ei suuda – jutustada üksikisikute lugusid. Arvudel, statistikal ja koolide maakaartidel ei ole häält. Neil ei ole nägu. Inimene ei saa nende suhtes sümpaatiat tunda.

Raamatud ja kunst toovad esile üksikisikute lugusid, selliste inimeste lugusid, kes on samasugused kui me ise. Seetõttu pole lugudest tugevamat relva: ühe inimese loo kaudu võib lugeja samastuda geograafiliselt kaugena tunduvaga ja üksikisiku loo kaudu võib võõrana tunduv saada lähedaseks.

Sellepärast tõrjub samastumiskogemus näiteks rassismi: endasarnast ei taheta tappa. Meelsamini tapetakse teisi, inimesi, keda peetakse alaväärtuslikuks, vaenlasteks, ebainimlikeks olevusteks. Samastumiskogemuse järel on raskem inimest teise ja teistsugusena näha, ja just sellepärast kindlustavad diktatuurid vastandamise ja fiktiivse vaenlasekujutluse kaudu oma võimu. Diktaatorid vajavad kujutlusi vaenlastest, kelle eest vaid diktaator suudab oma rahvast kaitsta.

Olin mõni aasta tagasi Islandil ning kohtasin islandi kultuuritegelasi ja poliitikuid. Lähenemine kirjandusele on seal teiste Põhjamaade omast erinev – islandlastel on kerge samastuda Eesti okupatsiooniajalooga, kuna islandlasedki on saanud tunda okupatsioone ja tugevat rõhumist. Neile on eestlased samasugune väike rahvas, kes on tundnud suurema naabri rõhumist, kuid kellel on siiski tugev omakeelne kultuur ja kes räägivad oma emakeelt, trotsides sellega igasuguseid tõenäosusarvutusi. Retkest Islandile jäi eriti meelde üks mõte: nende rahvas on väike ja nad ei saaks olla oma armeega rahvas, aga nende vaatenurk on selge: meie parim kaitse on meie kultuur.

Rõhumisajalugu arvesse võttes on Island õnnestunud lugu. Aastasadu kestnud rõhumise alt kasvas see kiiresti põhjamaiseks demokraatlikuks riigiks. Sellel, et Islandil on selge kultuuriidentiteet, mida ükski okupatsioon pole suutnud kaotada, on selles loos tähtis osa.

Oma eelarvele vaatamata ei ole Venemaa suutnud hävitada eesti kultuuri. Sadu aastaid kestnud orjaaeg ja sellele järgnenud okupatsioonid ei ole jaksanud seda hävitada, sellepärast on ka eesti keel ja kultuur edulugu nagu islandlastegi oma. Tugev keele- ja kultuuriidentiteet on väikeste rahvaste nurgakivi ja väikegi riik võib olla kultuuri suurriik. Laulev revolutsioon on näide sellest, et kultuuri abil suudetakse läbi viia isegi veretuid revolutsioone. Solženitsõnit tsiteerides: «Sõnad suudavad murendada tsemendi.»

Just sellepärast kulutabki Venemaa nii palju psühholoogilisele mõjutamisele: informatsioon ja sõnad on palju odavamad kui relvad. Just sellepärast, et sõnade jaoks on ressurssi ka neil, kel ei ole raha uusima relvatehnika tarvis.

Lõpetuseks laenan rea Ühendriikide inimõigusaktivistist luuletajalt Audre Lordealt: «Sinu vaikimine ei kaitse sind.»

Tagasi üles