/nginx/o/2016/04/20/5283751t1hfd56.png)
Sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale kolimine on pikalt olnud IRLi idee ja üksiti ametkondadevahelise vaidluse teema. Viimase kuu jooksul on sellest saanud tipppoliitika proovikivi ja kohati tundub, et lausa mängukann.
Juhtkiri: sisekaitseakadeemia kolimisest on saanud asi iseeneses
13. veebruar 2017, 10:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Regionaalpoliitiliselt oleks sellel kolimisel küllap ergutav mõju nii Narvale kui ümberkaudsetele valdadele ja seda on ka kohalikud aktiivsed inimesed ning omavalitsuste juhid kinnitanud. Aga kui paneme valikuna selle kõrvale muud võimalikud kolimised, riiklikud investeeringud ja ergutamised? Aga kui viia Narva vaid Sisekaitseakadeemia praktikabaas? Umbes selliste küsimustega on kolimisideid siiani tõrjutud.
Vaivara vallavolikogu esimees Heiki Luts kirjutas (PM 3.02): «Liiga tihti oleme kuulnud ettevõtjatelt, et ootame riigi otsuse Sisekaitseakadeemia osas ära, eks siis saame ise ka otsustada. Aastate jooksul on Sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale viimine kujunenud asjaks iseenesest, märgiks, mille järgi otsustatakse oma edasine tegevus.»
Just julgeoleku aspekti sisse toomine avalikesse vaidlustesse on muutnud ametnike/õppejõudude/poliitikute aastaid kestnud ja väikesena näiva sõrmkooguveo üldpoliitiliseks teemaks. Kui ühe ametkonna esindajad väidavad, et kolimine on (vähemalt mingil määral) julgeolekuoht, ja teise ametkonna esindajad, et see on (kahtlemata) julgeolekulahendus, siis loomulikult vaatavad nii ettevõtjad kui teised kohalikud elanikud seda vaidlust imestuse ja ehmatusega. Tuline kolimisvaidlus ise tundub olevat saanud piirkonna arengutakistuseks?
Mingile poliitilisele ideele või otsusele toetuse saamiseks on küllap kaval luua ja esitada teravaid emotsionaalseid vastandusi. Konkreetse teema juures on aga avalikele allikatele toetuval kodanikul paraku enam kui keeruline võtta seisukohta, mis selles emotsioonidega segatud arvude ja argumentide virvarris on tõsiselt võetav ja mis mitte.
Poliittehnoloogilises mõttes võikski IRLi poliitikute veetavale kolimiskampaaniale anda tublid plusspunktid. Kui siiani oli kolimata jätmist esitatud kui eelarve piiridest lähtuvat seisukohta, siis nüüd õnnestuks sellele külge kleepida hoopis emotsionaalsemaid silte. Kolimisest ongi saanud asi iseeneses – selle toimumisest või toimumata jäämisest hakatakse paratamatult tegema kaugeleulatuvaid järeldusi.
Peale kõige muu peavad poliitikud ja ametnikud ka tüüpilisi oma asutuse eelarvet silmas pidavaid positsioonivõitlusi. Ses osas näitavad ilmselt lähemad päevad, kas IRL ikkagi on saanud sotsid ja Keskerakonna lõplikult oma kolimispaati.
Asi on aetud sedavõrd teravaks, et otsustamisega ei saa enam pikalt venitada ja kulutada veel aastaid ja aastaid kompromisside otsimiseks.