/nginx/o/2017/01/05/6229247t1h5dbf.jpg)
Õhtumaistes tagasivaadetes möödunud poliitika-aastale jõutakse pea üksmeelse tõdemuseni, et kätte on jõudnud tõejärgne ajastu – Brexiti hääletustulemus ja Trumpi valimine presidendiametisse sündisid ilmselgelt valest kubiseva kampaania toel või vähemasti valest hoolimata.
Samas ollakse üksmeelel, et valikud olid demokraatlikud, seega legitiimsed ja ülimuslikud muude kaalutluste suhtes. See olukord on pannud kimbatusse need, kes tõsimeeli usuvad liberaalsete väärtuste universaalsusse ja harmoonilisusse ning ei suuda nüüd mõista, kuidas demokraatlik valik saab tõega nii vääritult ringi käia. Hädas haaratakse populismi mõiste järele, mis on varasemaltki aidanud demokraatlike valimiste paradokse välja vabandada. Targem oleks siiski tõe ja demokraatia vastuolulistele suhetele otsa vaadata.
Demokraatia ja tõde elavad erinevates maailmades – tõe kodu on inimestest sõltumatu tegelikkus, samas kui demokraatia sünnib vabade inimeste valikute summana nende omavahelise kokkuleppe alusel. Tõde ei hääletata, ent kui demokraatlikul moel on hääled koos, siis näeme, et kaks korda kaks on just niipalju kui vaja. Ei tohiks tulla üllatusena, et inimeste maailmas on tõde alati allutatud – kus jumalale, kus nõiale-selgeltnägijale, kus keisrile, kus demokraatlikule enamusele.
Tegelikkusest inimeste maailma jõudnud tõde on loomult valikuline ja vahendatud, lähtub inimeste huvidest ja uudishimust, ning isegi reformatsioonist sündinud humanistlik ilmavaade näeb pigem tõde inimese kui inimest tõe teenistuses. Vaid üksikud meie hulgast kuuluvad tõsimeelselt Tõe Kirikusse, kelle lunastajaks on Kristuse asemel Giordano Bruno. Ja kuigi valgustusajast saati on (jumalikku?) tõde peetud ka iseseisvaks, mitte üksnes kasule orienteeritud väärtuseks, on igapäevaelus ikka pigem nii, et muud väärtused, alates rahvuslikust julgeolekust ja avalikust korrast kuni poliitkorrektsuse ja viisakuseni välja, kipuvad tõde varjutama.
/nginx/o/2022/05/06/14532672t1h0a62.jpg)