Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Jaak Aaviksoo: kui tõde hääletatakse

49
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jaak Aaviksoo | FOTO: Jaanus Lensment

Õhtumaistes tagasivaadetes möödunud poliitika-aastale jõutakse pea üksmeelse tõdemuseni, et kätte on jõudnud tõejärgne ajastu – Brexiti hääletustulemus ja Trumpi valimine presidendiametisse sündisid ilmselgelt valest kubiseva kampaania toel või vähemasti valest hoolimata.

Samas ollakse üksmeelel, et valikud olid demokraatlikud, seega legitiimsed ja ülimuslikud muude kaalutluste suhtes. See olukord on pannud kimbatusse need, kes tõsimeeli usuvad liberaalsete väärtuste universaalsusse ja harmoonilisusse ning ei suuda nüüd mõista, kuidas demokraatlik valik saab tõega nii vääritult ringi käia. Hädas haaratakse populismi mõiste järele, mis on varasemaltki aidanud demokraatlike valimiste paradokse välja vabandada. Targem oleks siiski tõe ja demokraatia vastuolulistele suhetele otsa vaadata.

Demokraatia ja tõde elavad erinevates maailmades – tõe kodu on inimestest sõltumatu tegelikkus, samas kui demokraatia sünnib vabade inimeste valikute summana nende omavahelise kokkuleppe alusel. Tõde ei hääletata, ent kui demokraatlikul moel on hääled koos, siis näeme, et kaks korda kaks on just niipalju kui vaja. Ei tohiks tulla üllatusena, et inimeste maailmas on tõde alati allutatud – kus jumalale, kus nõiale-selgeltnägijale, kus keisrile, kus demokraatlikule enamusele.

Tegelikkusest inimeste maailma jõudnud tõde on loomult valikuline ja vahendatud, lähtub inimeste huvidest ja uudishimust, ning isegi reformatsioonist sündinud humanistlik ilmavaade näeb pigem tõde inimese kui inimest tõe teenistuses. Vaid üksikud meie hulgast kuuluvad tõsimeelselt Tõe Kirikusse, kelle lunastajaks on Kristuse asemel Giordano Bruno. Ja kuigi valgustusajast saati on (jumalikku?) tõde peetud ka iseseisvaks, mitte üksnes kasule orienteeritud väärtuseks, on igapäevaelus ikka pigem nii, et muud väärtused, alates rahvuslikust julgeolekust ja avalikust korrast kuni poliitkorrektsuse ja viisakuseni välja, kipuvad tõde varjutama.

Eelnevast tulenevalt tuleb tunnistada, et tõde pole ühiskonnas kunagi olnud nii tähtsal kohal, et saaksime seda tõsimeeli tõepõhiseks nimetada, ometi tundub, et tõe koht ja tähendus teiste väärtuste reas kipub veelgi kahanema. Miks nii?

Tundub, et selgitus peitub võimu ja tõe muutuvas suhtes. Igasugune võim näeb loomuldasa tões omaenda kindlustamise vahendit – uskudes, et ise teenitakse tõde (aga kuidas siis teisiti?), pole ju liiast soovida, et tõde teeniks ka võimu. Kui kaugele see ambitsioon ulatub, kas pelgalt oma uskumuste ja tõekäsitluse «kultuurse» eelislevitamiseni (rahvusringhäälingute ja kooliprogrammide vahendusel) või tõemonopoli jõuga kehtestamiseni (KGB või orwelliku Tõeministeeriumi toel), on pigem määra kui põhimõtte küsimus.

Ja pole vahet, kas võimu teostatakse teokraatlikult, autokraatlikult, meritokraatlikult, demokraatlikult või veel mingil viiendal moel – tõde, millesse uskuda ja mille eest vajadusel «surma minna», on igal juhul vajalik asjakohases võimkonnas ühtsustunde tekitamiseks. Me vajame kindlustunnet, et ajame ühiselt õiget asja. Kusjuures inimeste maailmas on tõde elik õige asi lõppude lõpuks ikkagi usu, mitte niivõrd tõestuse küsimus.

Nagu juba osutatud, pole demokraatia erand. Samas on demokraatias ühise tõeni jõudmine keeruline – võrdsetel ja vabadel, ent erinevatel inimestel on ju igaühel võrdne õigus oma tõele. Niisugusel juhul saab ühise tõeni jõuda vaid läbi suhtluse ja argumentatsioonil põhinevate kokkulepete, mida tuleb näha ajaloolises arengus. Tänapäevane demokraatia ongi pika ajaloolise arengu tulemus ning alles hiljuti olid demokraatlikud õigused vaid üsna väikesel osal inimestest – erinevad tsensused välistasid eri aegadel orjad, naised, varatud, harimatud ning praegugi ei pääse ju näiteks lapsed valimiskastide juurde.

Demokraatia laienemine on toimunud samal ajal kogukonna harimise ja «häälestamisega» läbi haridussüsteemi ja ühiskondliku eliidi suunatud-kontrollitud ajalehtede, raadio, televisiooni ja teiste kanalite. Just niisuguse järkjärgulise «kontrollitud väärtuskasvatusega» on olnud tagatud ühiskonna piisav sidusus vältimaks lahutatud info- ja väärtusruumidele tugineva ja demokraatlikke valikuid ohustava usaldamatuse kasvamist.

Viimastel kümnenditel on tehnoloogiline areng lisaks sellele tekkeloogikalt ühtsele ja kooskõlalisele elitaarsele kommunikatsiooniruumile – peavoolumeediale – teinud võimalikuks teiste, tõeliselt alternatiivsete suhtluskanalite ja -ruumide tekke, kus ei nähta end seotuna elitaarsetest kirjutatud ja kirjutamata normidest, sealhulgas valitsevast tõekäsitlusest.

Alternatiivmeedia on oma loomult kogukonnademokraatlik – inimeselt inimesele suhtlusruum, kus saatja-vastuvõtja suhe on ahistamata igasugustest välistest piirangutest. Tšakrate avajate ja happejoojate seltskonnad leiavad seal tänulikku teineteisemõistmist, nii nagu ka tõsiusklikud džihadistid ja postmodernistlikud tõeeitajad.

Muidugi pakub alternatiivmeedia suurepäraseid võimalusi ka peavoolumeediast populismisüüdistustega tõrjutud poliitilistele huvigruppidele. Tuleb tunnistada, et populismisüüdistused ongi oma loomult ebademokraatlikud – kui inimesi pidada tõepoolest võrdseteks ja vabadeks ning nende väljendatud tahet ülimaks, siis puudub ju alus mingite seisukohtade halvustamiseks. Populismisüüdistus on elitaarne kriitika inimestele meeldivate, ent (väidetavalt) pikas perspektiivis kahjulike poliitiliste seisukohtade suhtes. Selle põhjal jagatakse inimesed tahes-tahtmata kahte lehte: need, kes teavad, mis neile hea on, ja nendeks, kes ei tea ja vajavad eliidi/võimu eestkostet.

Lisaks piiramatule rohujuure-demokraatiale toetab alternatiivmeedia omal fundamentaalsel moel ka teist lääne-kristlikku alusväärtust – sõnavabadust –, seades selle ühemõtteliselt tõest ja teistest ühiskondlikest väärtustest kõrgemale. Keeldudes allumast ühiskonnas kehtivatele seadustatud ja seadustamata sõnavabaduse piirangutele holokausti eitamise ja pornograafia lubamatusest sümbolite rüvetamiseni välja, pakuvad nad «tõelist demokraatilist alternatiivi» kõigile neile, kes end neist reeglitest aheldatuna tunnevad. Niimoodi tagab uus meedia tõeliselt vaba (ja seega demokraatliku) eneseväljenduse kõigile inimestele.

Eelnevast võib teha järelduse, et tehnoloogia on sõna otseses mõttes võimaldanud rahval võtta tõe enda kätte.

On tähelepanuväärne, et mõlema eespool viidatud märgilise poliitilise valiku puhul ei suutnud peavoolumeedia ja sellega seotud ühiskondlik eliit lõpptulemust ette näha, ja seda vaatamata küsitlustele ja uuringutele. Suutmatus ühiskonna toimimist mõista on märk ühiskonna sidususe kahanemisest. Sidusus toitub usaldusest ja selle kadumine tekitab meie-teie veelahkme, viimane omakorda viib vastastikuste vassimiste ja eksitamisteni, sealhulgas ka küsitlusi ja uuringuid puudutavalt. Juba ammu ei saa poliitkorrektsuse surve tõttu tõe pähe võtta arvamusküsitlusi ühiskondlikult tundlikel teemadel – ka demokraatlikes ühiskondades peegeldavad vastused pigem ontlikke peavooluootusi kui tegelikke eelistusi.

Ühiskonna sidususe ja (demokraatliku) võimu kestlikkuse tagamiseks on eliit alati püüdnud ehitada korrastatud inforuumi, allutades selles kehtivat tõekäsitlust ühiskondlikule kontrollile ning laiendanud demokraatiat vastavalt selle ettevõtmise edenemisele. Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus arvestatav osa ühiskonnast ei pea seda piisavaks ja nõutab tõelisele või nn otsedemokraatiale avaramat hingamis- ja eneseväljendusruumi. Tunnistagem, et demokraatiat ja sõnavabadust kõrgeima väärtusena tunnistades pole sellele nõudmisele tõsiseltvõetavaid vastuväiteid kusagilt võtta. Lisaks eelnevale on tehnoloogiline areng teinud ka vastava kontrolli pea võimatuks, kui me ei soovi just Põhja-Korea, Hiina või Venemaa tüüpi lahendustest eeskuju võtta. Järelikult tuleb võim ja selle teostamiseks vajalik info- ja tõehaldus tõepoolest rahvale anda, seejuures neid populismis süüdistamata – midagi niisugust peakski ju demokraatia algselt tähendama.

Jääb ainult üks oluline küsimus: mis saab tõest? Mis tuleb tõe asemele selles tõejärgses või õigemini tõepõhjata ühiskonnas?

Võimuni jõudes vajavad ühiskondlikku, tõel põhinevat usaldust ja sidusust ka need demokraatlikud (?) jõud, kel praegu pole sellest sooja ega külma. Kas saame loota – veelgi enam, kindlad olla – et arusaam tõe olulisusest paneb neid ümber mõtlema, mitte ei suuna jõuga oma «tõde» kehtestama. Ajalugu pakub küll pigem viimaseid näiteid.

Oma kultuuriruumist väljapoole vaadates ei tohiks alahinnata ka kõikvõimalikke väliseid jõude, kes demokraatia ja vabaduste ülla sildi all meie oma kodus oma vaenulikke huve realiseerivad. Kui tõde on demokraatlikult relativiseeritud, siis kuidas me üldse saame oma tõde sõnastada ja kaitsta? Ja kui oma tõde on ära antud, mida kaitsmisväärset on siis üldse järele jäänud?

Ja lõpetuseks. Jumalast oleme loobunud, sest usume, et oleme piisavalt targad, et iseseisvalt toime tulla. Tihti küll pigem teadjameeste kui teadmiste abiga. Rahvana kestmiseks oleme loonud riigi, kes peaks hoidma ja edendama meie keelt ja kultuuri ja sellest kantud tõekäsitlust. Nüüd aga oleme demokraatlikul moel andmas kõigile võimalust kuulutada oma tõde, lootuses, et igaühe isiklik tarkus võimaldab tõde ja valet paremini eristada, kui me seda ühiselt suudaks. Ma kahtlen, kas see ka tegelikult igaühele meist jõukohane on.

Tagasi üles