Maris Jõks: lennuk tappis reisijad

Maris Jõks Foto: Peeter Langovits

Postimehe keeletoimetaja Maris Jõks kirjutab pealkirjadest, milles esemed ja nähtused muudkui toovad, viivad ja jätavad. Kui nad parajasti ei kukuta, lennuta ega tapa.
 

Seekord tuleb juttu pealkirjadest. Teatud tüüpi pealkirjadest, kuid mitte neist, mida siin-seal ikka ilkumisi tsiteeritakse: Staarmetroseksuaalil läks kops üle maksa, Karu vehkis käpaga või Lenna kannab alukaid. Mida neist nii väga rääkida. Siin pole asi ju pealkirjas, vaid uudises – «uudises» – endas. Keel ehk vorm on «uudistes» sisuga enamasti rõõmsalt kooskõlas.

Tahan rääkida päris uudiste pealkirjadest, nagu Uisuliidu otsus jätab Liinamäe MMilt kõrvale, Egiptuses toimuv kukutab maailma aktsiaturge ja kergitab nafta hinda, Bussijuhtide nappus Helsingis jätab ära sõite, Puugihammustus hakkab piirama doonoriks minekut.

Kui te esimese hooga ei taibanud, mis neis pealkirjades ühist on, lugege korra veel; seda ei ole tegelikult raske märgata. Need laused on ühtemoodi ehitatud: tegijaks pole mitte elusolend, vaid objekt, nähtus, abstraktne mõiste. Lauseõpetuse termineid kasutades – alusest on tehtud sihitis, aluse koha on aga hõivanud põhjusmäärus. Näiteks: Eesti sportlane kukkus murdunud suusakepi tõttu konkurentsist. – Murdunud suusakepp kukutas Eesti sportlase konkurentsist.

Sellist sõnastusmalli ei kasutata tegelikult mitte ainult pealkirjades, kuid seal torkab see kõige teravamalt silma ja võimalik, et ongi just sealt alguse saanud. Tundub, et transformatsioon toimub reporterite-toimetajate ajus juba automaatselt. Kui koolides jäävad külma tõttu tunnid ära, siis ajalehekeelde tõlgituna kõlab see nii: Külm jättis koolitunnid ära. Kui Alžeerias tuleb rahvas tänavatele hinnatõusu vastu protestima, saab sellest uudis Hinnatõus tõi alžeerlased tänavatele mässama. See, et põua tõttu Venemaal kallineb nisu, võetakse kokku sõnadega Venemaa põud lennutab nisu hinda.

Kui lauses pole öeldiseks mitte protsessiverb (nt toimuma, tekkima), vaid aktiivset tegevust väljendav sihiline tegusõna (tooma, viima, lennutama, kukutama), eeldatakse tegijana üldjuhul elusolendit. Üldjuhul. Viimane võib siiski jääda lauses ka tagaplaanile või sealt hoopis välja ning tegijana esitatakse kas inimese tegevust, sellest tulenevat olukorda või põhjust.

Selline keelekasutus on metafoorne.

Täpsustagem aga kohe, et siin pole tegu metafooriga selles tähenduses, nagu seda enamasti mõistetakse – kujundiga, mis on uudne, ootamatu, köidab tähelepanu, tekitab huvi. Metafoore on mitmesuguseid. Näiteks öeldes Ilm läks külmaks või Varsti tuleb kevad, väljendume samuti metafoorselt. Need on grammatilised metafoorid, mida kujundlikuna ei tajutagi.

Ka kõnealustes pealkirjades ei ole üritatud kujundit teha. Et eesmärk pole olnud väljenduda uudselt ja huvitavalt, seda näitab juba ühtede ja samade sõnade kasutus: märgatavalt suurel osal seda tüüpi pealkirjadest on öeldisverbiks tooma, viima või jätma. Kui hakkame siit kujundeid otsima, satume kiiresti absurdi piirimaile: Tarmo Kingi kaugpommi olulisus tõi Hõbepalli, Loote sugu viis rootslanna kahel korral abordilauale (personifitseeritud Kaugpommi Olulisus ja Loote Sugu?).  

Tooma, viima ja jätma peaksid selles kontekstis olema samasugused grammatilised metafoorid ja mõjuma niisama loomulikuna nagu minema lauses Ilm läheb külmaks. Meil ei peaks pähegi tulema mõista neid otseses tähenduses – sihipärase tegevusena – ja subjekti tahtlikult ja teadlikult tegutseva olendina, ka mitte isikustatuna. Ei peaks, aga paraku tuleb. Grammatilist metafoori jõuga tekitada ei saa.

Näiteks on spordiuudise pealkirjaks Kummi purunemine jättis Loo testi poolikuks – nii et kummi purunemine tegi Loo eest mingit testi? Haige hammas jätab koondisse naasnud Järve pingile – kuhu see hammas siis oleks pidanud ta viima või jätma? Töökus jätab pensionäri ellu – hea, kui töökus seekordki halastab. Libedus annab traumapunktidele lisatööd – libedus kui tööandja?

Miks sellist kahtlasevõitu sõnastust siis kasutatakse? Pealkirjade kohta kehtivad teatavasti reeglid. Pealkiri peab loo kokku võtma, andes piisavalt infot selle kohta, millest juttu tuleb – nii, et asjast saaks aimu ka ilma lugu lugemata. Kirjutatud reegel on ka, et pealkirjas olgu alus ja öeldis, viimane eelistatavalt aktiivne verb (s.o mitte mingil juhul näiteks olema).

Lihtsustatult võiks öelda, et pealkiri peab vastama küsimusele «kes tegi mida?». Ja kirjutamata reegel, õieti ilmselge paratamatus on, et pealkiri ei saa olla ülearu pikk, see peab lehes selleks ette nähtud kohale ära mahtuma, olgu paber- või veebilehel. Teinekord polegi ruumi rohkem kui kolmele-neljale lühikesele sõnale.

Sellest «kes tegi mida» ei pruugi aga piisata, väga tähtis võib olla, mis tingimustel või mis põhjusel midagi tehti või juhtus. Nii tehaksegi põhjusmäärusest, mida pealkirjast välja jätta kuidagi ei saa, tegija. Näiteks: Rootslanna sattus mulliveemasina ballooni plahvatuse tagajärjel haiglasse. – Mulliveemasina ballooni plahvatus viis rootslanna haiglasse. Tooma, viima ja jätma on head lühikesed sõnad, mahuvad kenasti ära. Pangem tähele, just nimelt tooma, mitte kaasa tooma – viimane kõlaks küll loomulikumalt, kuid ei oleks nii lühike.

Nii olemegi saanud pealkirjad, milles esemed, nähtused ja abstraktsed mõisted muudkui toovad, viivad ja jätavad. Kui nad parajasti ei kukuta, lennuta ega tapa.

Tapma-pealkirjad on aines, millest üksi saaks kirjutada uurimistöö. Tapjana esitatakse ajalehekeeles nii tapavahendit (Saksamaal tappis Teise maailmasõja aegne pomm kolm inimest) kui ka eset, mille läbi õnnetus juhtus: Massaaživahend tappis ameeriklanna, Prügi tappis inglase, Garaažiuks tappis mehe, Vesi tappis naise. Nagu õudusfilmis, kus ükskõik milline igapäevane ese või ollus sinu ümber võib korraga elustuda ja sinu vastu pöörduda.

Tappa võivad ka sündmused: Terroriakt Moskva lennujaamas tappis 35 inimest, Paadiõnnetus Indias tappis 24 inimest. Sagedased tapjad on loodusjõud – pikne, orkaan –, aga mõrtsukatööga saab hakkama ka pinnavorm: Indoneesia vulkaan tappis beebi. Nii et kui mees upub järve, siis järv tappis mehe?

Samuti muutuvad pealkirjades tapjaiks kõikvõimalikud surma põhjused või põhjustajad, nii abstraktsed kui ka konkreetsed: NATO helikopteri tabamus tappis Afganistani politseiniku, Bussijuhi eksimus tappis Lõuna-Aafrikas kaheksa last, Kohus: ema musi tappis imiku, Ratas tappis kiirendussõitu vaadanud naise, 200 tühja pudelit tappis veinitegija.

Püüe mahutada võimalikult palju infot võimalikult lühikesse lausesse ei ole ju midagi ennekuulmatut. Kuid tulemuseks peaks olema lakooniline ja täpne sõnastus, mitte lühiühendus. Loodetavasti saame sel libedal teel pidama enne, kui hakkab tunduma loomulikuna panna lennuõnnetusest rääkiva uudise pealkirjaks Lennuk tappis reisijad.

Teine põhjus, miks ajalehekeeles asjad pidevalt tooma-viima, jätma ja tapma pannakse, peitub samuti eespool mainitud reeglis: pealkiri olgu aktiivne. Ent võib juhtuda, et uudises on juttu sündmusest, kus polegi aktiivset tegijat ega tegevust.

Keegi otseselt ei tee midagi, vaid midagi juhtub või toimub või on kujunenud mingi olukord, seisund. Kõike maailmas toimuvat – isegi mitte kõike seda, mis kvalifitseerub uudisena – ei saa ju suruda konstruktsiooni «kes tegi mida».

Või õieti, saab ja surutaksegi, ja välja näeb see näiteks nii: Postkastide seisukord nörritab Eesti Posti. Seisundikirjeldus – keegi on nördinud – on muudetud sihiliseks tegevuseks.

Protsesslause Lendude arvu kahanedes vähenesid Lennuliiklusteenistuse tulud asemel saame taas teada, kes tegi mida: Lendude arvu kahanemine kukutas Lennuliiklusteeninduse tulusid. Isegi spordivõistkond ei saa jääda kolmandal turniiril kolmandaks, ei – kolmas turniir jättis nad kolmandaks.

Midagi ei saa lihtsalt niisama rahulikult tekkida või muutuda, kindlasti peab keegi aktiivselt ja sihipäraselt asjatama – muidu pole uudis.

See ei ole loomulik keelekasutus, vähemalt veel mitte. Aga loomulikustumine toimub, kõnealune lausemall on juba sedavõrd kinnistunud, et seda kasutatakse isegi juhul, kui sama mõtet saaks sama lühidalt väljendada ka ilma seda pea peale pööramata.

Näiteks selle asemel et öelda Buss sõitis libedaga kraavi, tuleb mõnele toimetajale esimese hooga keelele sõnastus Libedus viis bussi kraavi. Hiljuti rassisin majanduslooga, kus inimestel polnud lastud midagi teha, selle asemel tegid ja toimetasid seal hinnad, kartused ja hirmud – kukutasid turge, kergitasid ja lausa lennutasid hindu.

Et keeles toimuvad muutused – nii sõnavaras kui lauseehituses –, on paratamatu, ja eks muutustel või olla mitmesuguseid põhjusi. Aga on ikka kurioosum küll, kui keelemuutus saab alguse sellest, et ajalehes polnud pikema pealkirja tarvis piisavalt ruumi või reegleid tõlgendati liiga jäigalt.

Ei tahaks siiski leppida sellise üliaktiivse maailmaga, kus inimestele kas pole üldse kohta või on nad taandatud passiivseteks objektideks, keda kantseldavad neist tugevamad jõud, nagu hinnatõus, mulliveemasina plahvatus või garaažiuks.

Keeletoimetaja tähelepanekuid avaldame kord kuus.