Jahimehe vastulause filmiarvustusele: Janar Ala – põline fašist

Jahimehed lastud põdraga Foto: Marko Saarm / Sakala

Eilses Postimehes ilmunud Janar Ala kirjutatud filmiarvustus pealkirjaga «Jahimees põline pervert» tekitas jahimees Andres Lillemäes hämmingut ning soovi küttide kaitseks välja astuda. Postimees avaldab tema vastulause. 

Janar Ala – põline fašist

Arvasin, et olen elus nii mõndagi näinud ja mind on raske millegagi üllatada, aga pean tunnistama, et eksisin. Lugesin läbi Janar Ala artikli «Jahimees põline pervert» ja istusin tükk aega vakka. Juba pealkiri tekitas minus selliseid mõtteid, et kas loo autor enne mõtles ka, kui sellise lause kirja pani. Ilmselt mitte. Meil Eestis on jahimehi kõikides ühiskonnakihtides, presidendist peaministrini, kultuurieliidist suurärimeesteni, poliitikutest spordikangelasteni, kes meile olümpiamedaleid toonud ja keda rahvas austab ning on tervitanud kui kangelasi. Tavalised talumehed ja tööinimesed. Kas kõik nad on põlised perverdid ja multifilmikangelased, nagu näiteks tuuakse?

Kui sisusse minna, siis järjest rohkem kulmud kerkisid. Loo autor toob näiteid austerlaste fenomenide kohta, siis toob ta üheks näiteks Hitleri. Paistab, et Janar Ala teadmised ajaloost on küllaltki kesised. Oli ju Hitler see, kes alustas oma poliitilist karjääri ühe rahva, juutide, alavääristamise ja hävitamisega ning täpselt sama suhtumist austerlastesse kumab sellest loost. Kus on näited selle kohta, et Austria on andnud maailmale Mozarti, Straussid, Schuberti, Joseph ja Michael Haydni, Rilke? Siin võiks üles lugeda palju nimesid, ÜRO peasekretärini välja.

Millega aga jahikultuur autorit häirib? Tulles tagasi Hitleri juurde, siis ka fašistid heitsid tuleriidale kogu selle maailmakultuuri osa, mida nad ei mõistnud. Autor käitub samamoodi: mida ei mõista, see on perversne ja seega, tuleriidale! Jahikultuur on üks vanemaid inimkonna kultuuri osasid. Kõik need traditsioonid ja kombed on välja kujunenud  sajanditega. Jahisarve puhumine on osa keerukatest kommetest, millega  kütitud ulukit austatakse, nimelt austatakse, mitte ei käituta nagu tapamajas – nuga kõrri ja lauale. Huvitav, miks autor metsasarve kohta sõna ei võta. On ju see jahisarvest arenenud muusikainstrument igas enesest vähegi lugu pidavas sümfooniaorkestris.

Nüüdisaegne jaht metsas ja põldudel on paljuski ühiskondlik tellimus. Autorile on ilmselt raske selgeks teha, et ulukite liiga suure arvukuse puhul ei ole mõtet põllule külvata, metsa istutada, mesilasi pidada, lambaid ja veiseid kasvatada. Kuid ühest asjast võiks ta aru saada: liiga kõrge ulukite arvukus toob kaasa liiklusõnnetuste kasvu maanteedel. Kas Janar Ala hakkab pärast kokkupõrget põdra või seaga inimlaipu kokku kägardunud autodest välja lõikama? Meil ei suuda keegi peale pervertidest jahimeeste ulukite arvukust kontrollida, ei politsei, ei piirivalve ega sõjavägi.

Kas Janar Alal jätkub julgust võtta labidas ja matta sadu katku surnud sigu ja tagada bioohutus? Vaevalt. Ta pritsib vihkamist ja vaenu inimeste vahele ja alavääristab seda, mida ei mõista. Ta on hirmude kütkes. Huvitav oleks teada, kas siis, kui kodumaa on hädaohus, on tema esimene, kes siit plagama pistab ja jätab pervertidest jahimehed oma kodu kaitsma, nagu seda on ajaloos juba juhtunud, või astub meie kõrvale.

Jah, ma olen kindel, et Janar Ala on fašist.