/nginx/o/2016/08/20/5742229t1h254e.jpg)
Justiitsministeerium soovib roolijoodikute kriminaalkorras mõistetavaid karistusi karmistada ainult reaalse vangistusega, kuid see tähtaeg ei pea olema mitte vähem kui viis päeva. Töötades veel kohtunikuna, oli vahel tunne, et teatud kuritegude lahendamisel pole kohtunikuametit vaja. Enamik teise astme kuritegusid, sh roolijoodikute kriminaalasjad, laekusid kohtusse kokkuleppe- või lühimenetluses.
Vahel polnud kohtunik kokkuleppel saavutatud karistusmääraga nõus ja saatis toimiku prokuratuuri uue kokkuleppe saavutamiseks. Tagajärjeks võis olla, et kriminaalasi tagastati kohtusse hoopis lühimenetluse vormis ja mõistetav karistus osutus leebemaks, kui oli eelnevalt kokkuleppes kavandatud. Ega toimikutes peale nõutavate dokumentide muud ei olnud, kohtunikul polnud võimalik kindlaks teha kuriteo toimepanemise soodustavaid tehiolusid. Kohtusaalis ei saanud midagi täiendavat välja selgitada, sest kriminaalasja lühimenetluse arutamisel ei olnud süüdistatav kohustatud ütlusi andma, s.o menetlemine toimus kogutud materjalide alusel. Oli mõte, et politseiuurijad koguvad tõendid ja prokurör nimetab sanktsiooni ja ongi kogu lugu.
Praegu riigikogus esimesel lugemisel olnud kriminaalses joobes roolis tabatud isikute karistuse muudatused annaksid kinnitust minu tookordsetele mõtetele. Kas justiitsministeeriumi ettepanek lahendab probleemi? Minu arvates mitte.
Ma olen töötanud üle 20 aasta miilitsas. 1980. aastate algul määrati mind tööle Tallinnas tollase Kalinini rajooni miilitsaosakonna ülema asetäitjaks. Uuel ametikohal töötamise ajal hämmastas mind suur perekonnatülide hulk. Igal ööpäeval saime keskmiselt kümme teadet.
Skandaalitsejate toimetamine kainestusmajja ei toonud kaasa mingeid positiivseid lahendusi. Pärast kainenemist võis nii mõnigi pereliige sattuda suuremasse ohtu. Läbiviidud analüüs andis mõtted selle probleemi lahendamiseks.
Kahe aasta jooksul saadeti kohtuotsuste ja meditsiiniliste dokumentide alusel tähtajaga üks kuni kaks aastat alkoholivastasele sundravile 264 kõige skandaalsemat alkohoolikut. Tulemuseks oli see, et peretülide arv langes minimaalseks.
Tol ajal viidi iga olmekuriteo toimepanemisel läbi ametkondlik juurdlus, mille käigus püüti välja selgitada kuriteo toimepanemise soodusasjaolud ja meetmed tulevikus selliste kuritegude ärahoidmiseks.
Hiljem töötasin siseministeeriumis ja mulle allusid vabariigis töötavad piirkonnainspektorid. Neil oli kohustus arvele võtta kõik huvipakkuvad isikud, eesmärgiga ennetada uusi õigusrikkumisi, profülaktiliste vestluste läbiviimiseks nii pereliikmete kui ka sõpradega, külastada nende elukohti. See töö ei olnud formaalne.
Käesoleval ajal ma politseitööga kokku ei puutu, kuid meedia vahendusel olen aru saanud, et avaliku korra eest vastutavad politseijõud on suunatud peamiselt liiklusalasele tööle ohjeldamaks liiklusalast olukorda ja välja selgitada alkoholijoobes juhte. Viimaseid on hirmuäratavalt palju. Turvalisuse tagamisel on see tänuväärne töö ja keegi ei ole suuteline kindlaks tegema ärahoitud liiklusõnnetuste arvu. See töö on vajalik, kuid siiski vaid tagajärgede likvideerimine.
Kui süüdlane tasub üldmenetluses mõistetud rahatrahvi, siis sellega kõik lõpeb, kui ei, siis kohtutäitur pommitab teda oma dokumentidega. Kui kohtutäitur ka ei suuda mõistetud rahatrahvi välja nõuda, tekib isikul karistamatuse tunne. Roolijoodikute ohjeldamiseks ja avaliku korra paremustamiseks peaksid liikluspolitsei arvutites olevad andmed laekuma konstaablitele, kes peaksid järjekindlalt külastama arvel olevate isikute elukohti ja läbi viima profülaktilisi vestlusi hoidmaks ära uusi väär- või kuritegusid.
Väärteoprotokollis oleva info «otsus kättesaadav x päeval ja y kuul» asemel võiks edastada info otsuse tegemise ajast. Isiku kohaleilmumisel saaks kohtuväline menetleja enne karistuse mõistmist patustajaga vestelda ja seejärel saab mõista ka objektiivsema karistuse. Selles ei ole midagi uut. Selline menetlemine toimis 1990. aastate algul, mil olin Lääne-Viru maakonna politseiprefekt.
Valeri Lõõnik
pensionär, endine kohtunik