Risto Berendson: valikud ei ole alati mustvalged

Risto Berendson. Foto: Erik Prozes / Postimees

Viimane suurem arutelu, kust jookseb info avaldamise lubatavatuse piir, tekkis nn Savisaare toimikute avaldamisega Postimehes. Arutelu teemal, kes tõmbas niite ja kas ajakirjandus käitus enne kohut infot avaldades eetiliselt, võis ennustada.

Küll aga üllatas see, et kriitikutega ühinesid mõned ajakirjandusinimesed. Inimesed, kelle peamine argument peaks olema info olulisus, käitusid avalikult suhtekorraldaja kombel. Minu hinnangul ei meenunud (või salati maha) debatis selgesse vähemusse jäänud kriitikuile üks oluline fakt: Edgar Savisaar ise oli juba mitu kuud varem lasknud linnameedias avaldada talle sobiva osa kriminaaltoimiku materjalist. See, et Postimees avaldas toimikust lõpuks need osad, mis ka sisuliselt tähtsad on, paistis kriitikute silmis olevat vähetähtis. See viib meid küsimuseni, kui oluline on tõde.

Tohuvabohu algas rahvusringhäälingust, kus üks armastatud saatejuht teatas Postimehe loo ilmumise hommikul televisiooni otse-eetris, et need toimikud on Postimehele ette sokutatud ja ajakirjandus peaks Savisaare süüdistuse avaldamise asemel rääkima hoopis sellest.

See väide on tõest väga kaugel, kuid et saatejuht jõudis seda riigitelevisioonis justkui mantrat korduvalt käiata, pean sellel eraldi peatuma. Otse öeldes oli see Postimehe laimamine ja televaataja eksiteele viimine. Saatejuhi arvamus ja kogemus ajakirjanduse kallutatusest võib olla milline tahes, kuid selle arvamuse televaatajaile fakti pähe serveerimine on pahatahtlik. See võinuks pälvida muidu alati sõnaka ringhäälingu meediaeetiku tähelepanu, kuid seda ei juhtunud.

Toimiku sokutamisest Postimehele oli asi muidugi kaugel. Toimiku hankimise protsessi lühidalt kokku võttes ütlen: me ei näinud kordagi soovi seda materjali meile lekitada. Vastupidi – toimiku valdaja keeldus läbirääkimiste käigus korduvalt. See tähendab, et «lekitaja» ei olnud huvitatud selle materjali ilmumisest iga hinna eest.

Et Postimees toimiku siiski enda valdusse sai, oli ajakirjanike visaduse ja Postimehe usaldusväärse maine tulemus.

Oluline oli saada toimikust tervikpilt. Mitte vaid süüdistuse fragmente, nagu juhtus hiljem konkurentidega, kes nägid toimikust nappi kolmandikku ehk 17 köidet, mis andis neile põhjuse väita, et meedia valduses on piiratud hulk infot. Ei ole. Tervikpilt välistas võimaluse meiega manipuleerida. Jäid avaldamise eetilised kaalutlused.

Toimiku «lekitaja» ainus tingimus oli, et Postimees ei käsitle asjaosaliste terviseandmeid. See sobib suurepäraselt meiegi arusaamaga heast ajakirjandusest. Meie võimuses ei olnud ära hoida hiljem konkureerivas väljaandes mitmel leheküljel ilmunud kirjeldust Savisaare tervisest, kuigi see tööõnnetus kirjutati hiljem millegipärast meie kraesse.

Meie kaalutlused toimikumaterjalide avaldamisel olid sisulised. Esiteks: kuidas mõjutab Savisaare väidetavate kuritegude ja kaheldava asjaajamise Postimehes avaldamine üldist poliitilist olukorda? Kui see juhtunuks enne Keskerakonna kongressi, olnuks seis keeruline. Meid saanuks süüdistada poliitilises kallutatuses. Õnneks oli võimuvahetus Keskerakonnas juba toimunud ja Savisaar aktiivses poliitikas pausi teinud. See tegi otsustamise lihtsamaks.

Jäi teine küsimus: kas käituda juristina ja hoida niigi kümnetele asjaosalistele teada olevat infot avalikkuse eest peidus veel järgmised aasta aega? Või lähtuda ajakirjanikuameti põhialusest: poliitikut puudutav oluline info tuleb avaliku huvi tõttu kohe avaldada? Me käitusime ajakirjanikena, sest juriidiline lähenemine võib olla hea ajakirjanduse surm.