Milliseks võivad kujuneda Venemaa suhted Donald Trumpi juhitava USAga, arutleb Astoni ülikooli poliitika ja rahvusvaheliste suhete õppejõud Cristian Nitoiu.
Cristian Nitoiu: Venemaa alles mõtleb, mida ta Trumpilt tahab ja kuidas seda saada (6)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimik, mille pani teatavasti kokku endine MI6 agent Christopher Steele, on viinud kõigi mõtted Venemaa potentsiaalsele võimele manipuleerida Trumpi, kui see on oma ametikohale asunud.
Tegelikkuses pole aga enamik toimiku väiteid siiani eriti selged ning praeguseni puuduvad ka piisavad tõendid, et mõjutada avalikkuse arvamust. See on vaid järjekordne lisand kriitikale, mille osaliseks on saanud Trumpi suhtumine Venemaasse. Lisaks kinnitab toimik vaid nende arvamust, kellele Trump niigi ei meeldi, või kes peavad Putinit tänapäeva suurimaks pahalaseks.
Avaldamise järel tekkinud marus mõistsid Kremli esindajad toimiku avalikult hukka, nimetades seda väljamõeldiseks, millega soovitakse rööpaist välja juhtida võimalikke vastastikuseid heanaaberlikke suhteid, mida Trumpi presidendistaatus võib võimaldada. Pannes selle ühte patta väidetega Venemaa sekkumise kohta USA presidendivalimistesse, naersid nad (ja Trump samuti) toimiku välja kui tähtsusetu võltsingu ning heitsid selle praegu meedias levivate valeuudiste uputusega kõrvale.
Kuigi Kreml sarjab praegu USA valitsuse väiteid USA valimisi mõjutanud Vene häkkerite või Trumpi toimiku kohta, naudivad Venemaa liidrid ka tähelepanu, mille osaks nad sellega saavad.
Suure liiga mängijad
Venemaad näidatakse praegu üle kogu maailma poliitikas tugeva mängijana, kes mitte ainult ei suuda mõjutada sündmusi Ukrainas või Süürias, vaid ka sekkuda maailma kõige tugevama riigi valimistesse ja korrumpeerida ka selle tulevane president. Rahvusvaheliste suhete plaanis on Putin nüüd kahtlemata oma võimu ja mõjuvõimu seniidis.
Nii Putin kui Venemaa rahvas näevad Moskva sekkumisest rääkivate lugude valguses, et Ameerika välispoliitika on segaduses. Venemaa saab lähitulevikus ju kindlasti piisavalt julgustust, et nõuda lääneriikidelt rohkem järeleandmisi, eriti äritegevuse osas välismaal, usuvad nad.
Venemaa võib avaldada veelgi enam survet Kiievi valitsusele Minski kokkulepete tingimuste rakendamiseks, föderaliseerida Ukraina ja anda veelgi rohkem võimu Kremli-meelsetele mässulistele Donbassi idaosas. Süürias võitleb Venemaa selle eest, et ükskõik millise poliitilise kokkuleppe järel jääks võimule Bashar al-Assad. Loodetakse, et Trumpi valitsus annab enam-vähem vabatahtlikult Venemaa nõudmistele järele, olgu siis hea tahte märgiga või Moskvaga konflikti sattumise vältimiseks.
Muutus selles, kuidas nähakse Venemaa positsiooni maailmas, tugevdab kindlasti ka Putini võimu kodumaal. Kolmanda ametiaja algusest saadik on president Putin püüdnud ühiskonda raudses haardes hoida väitega, et ta on ainus, kes suudab kaitsta Venemaad lääne ohtude eest.
Paljude venelaste meelest kinnitas Trumpi toimiku avaldamine vaid seda, et lääneriigid on Venemaa ümber piiranud ning see muudab õiguspäraseks ka Putini võime laiendada Moskva võimu ja haaret rahvusvahelistes suhetes.
Väidetel Venemaa sekkumiste kohta läänes saab seega tõenäoliselt olema positiivne mõju Putini kodumaisele toetusele.
Jokker
Süüdistused on Venemaale kasulikud ka seetõttu, et need tekitavad usaldamatust Trumpi välispoliitiliste hinnangute suhtes, see aga võiks raskendada USA presidendi suhteid luureagentuuridega. Sellel taktikal on ka aga varjukülg.
Esmapilgul paistab, et tugeva ja enesekindla Trumpi valmisolek sõita üle USA välispoliitika tuuma, on just see, mida Venemaa tahab. Tegelikkuses on olukord aga keerulisem. Trump on ka vägagi ettearvamatu ja mõningate arvates isegi tasakaalutu. Mõningad Kremli asukad nautisid avalikult Trumpi võitu, kuid paljud teised tundsid kindlasti ka ebamugavust väljavaadetes, mis kaasnevad ettearvamatu USA valitsusega, mille puhul vastulööke on keeruline ette valmistada.
Vastupidiselt valimiste häkkimise saaga ümber tekkinud narratiivile, oleks venelased võib-olla eelistanud tegeleda Hillary Clintoniga, kelle käigud on etteaimatavamad. Clintoni otsekohene ja radikaalne välispoliitika oleks aidanud Kremlil säilitada muljet, et lääneriigid on Venemaa vastu. Isegi enne Trumpi võitu väideti, et Moskva sekkumine Trumpi aitamiseks võis toimuda eesmärgiga muuta kandidaat ameeriklastele tülgastavaks, et nad eelistaksid konventsionaalsemat presidenti.
Venemaa valitsus on juba aastaid kasutanud osavalt libauudiseid ja seda nii välismaal kui kodus. Eesmärgiks on tekitada kahtlusi reaalsuses eneses. Putin on suutnud sürreaalsust tekitades Venemaa ühiskonda kontrollida; või nagu ajakirjanik Peter Pomenatsev on kirjutanud: „miski pole tõsi ja kõik on võimalik.“ Venemaa kasutab ehk praegu sarnast taktikat, muutes ebamääraseks oma seosed Trumpiga ning seda mitte ainult USA poliitikasse sekkumise ulatuses vaid ka sekkumise eesmärke kahtluse alla seades.
Mis siis nüüd saab? Alustuseks püüab Kreml tõenäoliselt vaadata, kui palju õnnestub Trumpi valitsuselt välispoliitilisi järeleandmisi välja pigistada. Kui see aga ei tööta, väidab Putin tõenäoliselt, et Trumpi enese kavatsused võisid olla sõbralikud, kuid nende täideviimine leidis juba varakult lõpu, sest riigiaparaat on üldiselt Venemaa vastu. Trump ja tema ametisse nimetatavad ministrid on juba praegu Venemaaga seotud poliitilistel teemadel eriarvamustel, mistõttu ei saa ennustada Kremli tegelikke käike.
Tekst pärineb veebiväljaandest The Conversation.