Tihti on Sisekaitseakadeemia tulevast asukohta puudutavas diskussioonis opereeritud ei tea kust võetud hirmutavate arvudega, mille kohaselt olevat akadeemia kolimine ebamõistlikult kallis. Tegelikult ei ole Narva kolimine oluliselt kallim kui Tallinna jäämine, kirjutab justiitsministeeriumi nõunik ja Tallinna linnavolikogu IRLi fraktsiooni esimees Madis Kübar.
Ajakirjanik Aleksei Ivanovi sõnul teeb talle nalja, kui räägitakse riigi kohaloleku suurendamisest riigiasutuste Narva toomisega, sest kohaloleku asemel olevat vaja suurendada hoopis usaldust. Usaldusega kipub olema siiski nii, et see saab toetuda positiivsele kogemusele. Kuid rohketest plaanidest hoolimata ei ole riik suutnud end narvalastele tuttavaks teha.
Seda olukorda ei muuda ka mõni telekanal, mille kaudu pajatada neile Eestimaa voorustest. Küll aga saab riigi Ida-Viru plaanide usaldusväärsus raske hoobi, kui öeldakse lahti valitsusleppe selgest lubadusest viia sisekaitseakadeemia Narva.
Usaldus peab olema
Selleks et usaldus saaks tekkida, peab riik olema inimeste keskel ja näitama, et ta suudab pakkuda kvaliteetset ja inimestele vajalikku avalikku teenust. Selleks et tagada inimeste turvatunnet, tuleb tunda ühiskonda ning seetõttu peab sisekaitseakadeemia õpe muu hulgas põhinema inimeste ja ühiskonnarühmade kultuuriliste eripärade tundmisel, mitte esmajoones püstoli või teleskoopnuia kasutamise koolitusel.
Teisisõnu on vaja tugevaid sidemeid ja usalduslikke suhteid kogukonnaga, laia kontaktide ringi ja oskust võita erineva kultuuritaustaga inimeste usaldust. Narvalased on omalt poolt väljendanud soovi ja valmisolekut sel moel lõimumist tihendada: eelmine Narva linnavolikogu koosseis tegi valitsusele ettepaneku tuua sisekaitseakadeemia Narva, olles veendunud, et Eesti suuruselt kolmas linn on selleks sobiv.
Pirita linnaosavanem Tõnis Mölder muretseb, kas me tahame oma jõustruktuuridesse nii palju noori, kes tulevad integreerimata piirkonnast ja teise riigi inforuumist. Seda «muret» võiks pidada lihtsameelseks jaanalinnureaktsiooniks, kui see poleks nõnda küüniline.
Mida nende noortega siis teha ja kuhu nad panna? Kui nad ei lõimu, siis on see probleem isegi juhul, kui nad jäävad Narva ega tüki pealinna. Küll aga võivad Ida-Viru lahendamata probleemid saada kogu Eesti probleemiks, olgu siis jutt Pärnust, Nõmmest või Piritast.
Kogukonnasõbralik asutus
Arutelus kooli asukoha üle on tihti käidud välja mõte, justkui saaks Narva Sisekaitseakadeemia kujul juurde ühe hästi valvatud hoonekompleksi, kuhu kohalik lihtsurelik oma jalga tõsta ei tohi. Tegelikult saab akadeemia Narvas olla kogukonnasõbralik asutus, mis väljendab riigi tuge ja näitab inimlikku palet. Ka näiteks politseimajades, kus hoitakse riigisaladust, on teenindussaalid, kuhu igaüks pääseb sisse sama lihtsalt nagu bussijaama või kaubanduskeskusesse. Samamoodi võib Narvas asuvas Sisekaitseakadeemias olla kohvik, raamatukogu, meie ühiskonda tutvustav näitus ja kogu linnarahvale avatud ruum avalike loengute läbiviimiseks (piisab sellest, kui ruumid, kus hoitakse relvi, lõhkeaineid jms, on muust osast eraldatud – aga see on niikuinii loomulik).
Miskipärast arvab osa arutlejaid, et sisekaitseakadeemia õppureid hoitakse kasarmus kinni. Kuid sisekaitseakadeemia ei ole kinnine asutus, vaid tavapärane kõrgkool, mille üliõpilane võib elada kodus, üürida korterit või elada ühiselamus ning viibida seal enda äranägemise järgi.
Tihti on diskussioonis opereeritud ei tea kust võetud hirmutavate arvudega, mille kohaselt olevat akadeemia kolimine ebamõistlikult kallis. Tegelikult ei ole Narva kolimine oluliselt kallim kui Tallinna jäämine. Õppehoone, mille ehitamist vahepeal Tallinna plaaniti, maksab Narvas kõigi eelduste kohaselt sama palju. Tõsi on see, et kui Tallinnas on hädapärane ühiselamu olemas, siis Narva tuleb see ehitada, aga selle maksumuse kataks Sisekaitseakadeemia praeguse krundi müügist saadav tulu.
Kui Sisekaitseakadeemia Narva kolimise asemel pakutakse välja sinna praktikabaasi loomist, siis meenub mulle, et paar aastat tagasi see seal kuuldavasti juba avati. Mingit füüsilist vormi sellele küll antud ei ole, kuid Narva tänavad, kus politseikadetid patrullimas käivad, väärivad kindlasti praktikabaasi nime. Aga kui praktikabaasiks nimetada kohta, kus käiakse praktikal, siis väärib seda nime iga maakond, kus tulevased politsei-, pääste- ja vanglaametnikud käivad oma praktilisi oskusi lihvimas. Ent akadeemia osaliseks kolimiseks seda vist nimetada ei saa.
Muidugi ei maksa arvata, et Sisekaitseakadeemia peaks jääma ainsaks asutuseks, mis selle kandi elu paremaks teeb. Pigem võiks olla tegu hea algusega, mis elavdab piirkonna eraettevõtlust ja kultuurielu ning lihtsustab teiste asutuse ületoomist.