/nginx/o/2021/09/17/14076993t1h1f80.jpg)
/nginx/o/2013/10/25/2573934t1hb6eb.jpg)
Miks on nii, et kolmkümmend aastat pärast fosforiidisõda oleme taas üks üsna roidunud rahvas, küsib Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho.
Tellijale
Toomas Kiho: me mõtted on priid ehk lugu roidunud rahvast (28)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mäletan selgesti jõuetuse tunnet, mille nõukogude võim oli inimestesse roiutanud. Jutt on kolmekümne aasta tagusest minevikust, kui partei ja valitsuse vääramatul juhtimisel ehitati nn arenenud sotsialismi. Loosungitel seisis, et partei ja rahvas on ühtsed.
Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, oleme taas üks üsna roidunud rahvas. Meie ei tõrgu ja meie maaga võib kõiki häid ja tarku plaane teoks teha, mis kuskil kõrgel koridorides ette on valmistatud. Olgu juttu siis näiteks metsade raiemahtude suurendamisest, hiiglaslike tööstusinvesteeringute kavandamisest, põlevkivienergeetika väljavaadetest või muust.