Lauri Leppik: liberaalne erakond kaitseb rahvuskonservatiivi pensionimudelit

Eesti pensionisüsteemi üks loojatest, sotsiaalteadlane Lauri Leppik. Foto: Liis Treimann

Praegune valitsus kavandab liberaalset pensionireformi – riiklik pension tagab üksnes vaesuskaitse ega sõltu palgast, kirjutab pensionisüsteemide uurija Lauri Leppik. Vasakpoolne alternatiiv oleks hoopis suurendada pensionideks kogutavaid makse. Muidugi tahaks rohkem nii moosi kui ka mett, aga kes selle jagamiseks kokku kannab?

Pensionisüsteem on aeglaselt pööratav tanker. Nii on valitsuse pakutud reformikava näol tegemist aastakümneid kestva, pikaldase kursimuutusega. Aeg-luubis-reformiga. Ent kurssi korrigeerida on vajalik, kui ees on näha karisid.

Pensionisüsteemis on oluline põlvkonnavaade. Sestap tuleks ka täpselt eristada, milliseid põlvkondi, millised muudatused, kuidas ja kui palju mõjutavad. Loomulik küsimus on kohe: kes võidab ja kes kaotab? Ent millega võrreldes? Ettepandud muudatustest ei paista, et võetaks ära midagi, mida inimesed seni saanud on. Puutumata jäävad ka juba omandatud pensioniõigused. Muuta tahetakse seni veel andmata lubadusi. Seda, kuidas hakatakse tulevikus riigipensionile õigusi omandama.

Laiema pildi raam on pensionikulud – umbes seitse protsenti SKTst. Sellest makstakse pensione 32 protsendile Eesti elanikest – just nii suur on pensionäride osakaal rahvastikus. (Kui nii kuludest kui ka pensionisaajate seast arvata välja töövõimetoetuse saajad, on arvud väiksemad, kuid üldpilt sellest esialgu sisuliselt ei muutu.)

Mida selle seitsme protsendiga, jagades selle kolmandiku rahvastiku vahel, siis teha annab? Suurem osa Eesti praegustest pensionidest jääb absoluutse ja suhtelise vaesuspiiri ehk 201 ja 429 euro vahele (minimaalne pension ehk rahvapension – 167 eurot; keskmine vanaduspension – 396 eurot). Vaadates Eesti väljaveninud palgajaotust, tuleb küsida, kus saab meil siis ikkagi olema palkade järgi riigipensioni diferentseerimise ruum. Kus see on või kust see tekib?

Poliitikutel on mõnikord kiusatus serveerida asju umbes nii, et kõik hakkavad saama keskmisest rohkem – olgu palka või pensioni. Muidugi pole see võimalik; kui keegi saab keskmisest rohkem, siis ütleb sama lause teine pool, et keegi peab saama keskmisest vähem. Aga kui keskmine pension on allpool suhtelist vaesuspiiri ja palgajaotus välja veninud, siis jõuaksime varsti olukorda, kus iga keskmisest suurema pensioni saaja kohta on vähemalt kaks pensionäri, kelle pension on keskmisest väiksem. Mida kõrgemale kerkib keskmist ületav ots, seda madalamale langeb alumine. Siis tuleb küsida otse, et kas see on talutav, kui vaesuses pensionäride arv kasvab, või tuleks midagi ette võtta. Pole mõtet ajada udu, et tõstame, parandame, tagame väärika vanaduspõlve. 

Soomes on pensionikulud 13 protsenti SKTst. Selle sees tagatakse nii elamisväärne riiklik rahvapension kui ka palgast sõltuv tööpension. Meile paistab see uskumatu sotsialismina. Soomlased on veendunud, et tulevad oma süsteemiga rahvastiku vananemisele vaatamata toime, ja just selle aasta algusest on teinud mitu kohendust, et süsteemi kestlikkus tagada. Arvestatav hulk eestlasi ongi käinud oma tulevikupensioni Soomes kindlustamas.

Eesti riiklike pensionide kulutase on samas rühmas Hollandi, Suurbritannia ja Iirimaa omaga (seitse-kaheksa protsenti SKTst). Sarnaselt Eestiga on neis riikides mitmesambaline pensionisüsteem. Riigipension ei sõltu neil töötaja varasemast palgast, aga lisaks on era- ja tööandjapensionid, mis sõltuvad töötaja ja tööandja sissemaksetest ning seeläbi ka palgast.

Konflikt pole meil praegu mitte vasak- ja parempoolse, sotsialistliku ja liberaalse pensionipoliitika visioonide vahel, nagu seda püüab serveerida Reformierakond. Konflikt on konservatiivse ja liberaalse pensionimudeli vahel. Väikese vallatusena võiks öelda, et tegemist on omamoodi äravahetamiskomöödiaga − sotsiaaldemokraatlik, tsentristlik ja konservatiivne erakond kaitsevad omaaegse kuulsa liberaalist Briti riigimehe lord William Beverdige’i pensionipoliitika mudelit, aga meie liberaalne erakond kaitseb ajaloolise rahvuskonservatiivist Saksa kantsleri Otto von Bismarcki pensionipoliitika mudelit.

Mulle tundub, et Reformierakond peaks jõudma endas selgusele, milline on nende liberaalne pensionipoliitika. Nad võiksid uurida, kas liberaalne pensionipoliitika on just Saksamaal, kelle eeskujul rakendas Eesti omal ajal riigipensioni arvutamisel nn pensionipunktide süsteemi, mille järgi inimese palka võrreldakse riigi keskmise palgaga. Või on liberaalne pensionipoliitika Suurbritannias ja Hollandis, kus riiklik pension tagab vaesuskaitse, miinimumsissetuleku, mis inimese varasemat palka ei arvesta, ja sellele riiklikule miinimumile lisanduvad turupõhised pensioniskeemid.

Reformierakonna valijate hulgas on ilmselt rohkem neid, kelle jaoks väljapakutud riigipensioni arvestamise reeglid pole nii soodsad kui senised. Sestap on häälekas sõnavõtt mõistetav ja kuulub poliitilise triangli juurde. Ent kriitikas võiks jääda mõõdukaks. Kui uus koalitsioon tõesti need muudatused ellu viib, siis võiks Reformierakonna juhid minna selle läbiviijaid kättpidi tänama, sest nad teevad ära reformi, mida Reformierakond oma valijaskonna vastuseisu tõttu teha poleks suutnud. Ent kõigele vaatamata liigub Eesti kavandatavate muudatustega just klassikalise liberaalse pensionipoliitika mudeli poole.

Ettepandud reform on esimese samba pensionivalemi printsiipide poolest vägagi sarnane Suurbritannias 2016. aastal jõustunud süsteemiga (New State Pension). Kõigest aasta tagasi viis Briti konservatiivist peaminister David Cameron läbi analoogse reformi, pöörates tagasi leiboristide 1978. aastal juurutatud ja 2002. aastal Tony Blairi ümber tehtud nn teise riigipensioni (Second State Pension) skeemi ja sidudes riigipensionide teise astme lahti palkadest.

Ilmselgelt pole Cameron sotsialist ega langenud ta ka mingite hetkeliste võrdsusunistuste küüsi. Miks siis toorid sellise reformi tegid? Sest uus süsteem on palju lihtsam kui palgapõhine ja riik annab sellega tugeva sõnumi: riik tagab teile pensionieas vaid minimaalse kaitse, vaesuskaitse. See arvestab ainult panustamise kestust, kuid ei asenda kuidagi palka. Kõik üle selle miinimumi on inimese enda vastutus.

Pensionäride tuluerinevused ei kao kuhugi. Neil, kelle tulud on suuremad, on ka rohkem võimalusi tulevikuks säästa ja investeerida. Kelle tulud on kasinad, need peavad ka pensionieas leppima piskuga. Ent isegi Suurbritannia-sugune vabaturumajanduse kants ei saa endale lubada suurt hulka vaesuses virelevaid pensionäre.

Ütleme siis otse: riigil on jagada seitse protsenti SKTst kolmandiku rahva vahel ja kavandatav reform viib Eesti esimese pensionisamba jaotuspõhimõtted kooskõlla liberaalse finantsraamiga. Vasakpoolne alternatiiv oleks tõsta riiklike pensionikulude osakaal SKTst umbes kümne protsendini, mis jätaks kolm protsenti SKTst selleks, et lisaks vaesuskaitsele diferentseerida riiklikke pensione ka palga järgi.

Muidugi tahaks rohkem nii moosi kui kui mett, aga kes selle jagamiseks kokku kannab?