Kaarel Tarand: Ossinovski viinaviga

Kaarel Tarand Foto: Toomas Huik / Postimees

Võitlus alkoholiga iga hinna eest, olgu selleks hinnaks kas või rahva sotsiaalne tervis, võiks kokku võtta minister Jevgeni Ossinovski algatatud alkoholi leviku piiramise kampaania. Paraku paistab, et minister on oma sõjaratsu valinud pelgalt poliittehnoloogilistel kaalutlustel, mitte siirast soovist lahendada ühiskonna heaolu kasvu takistav probleem, kirjutab kolumnist Kaarel Tarand Õpetajate Lehes.

Võitlus alkoholiga on kindel valik, sest alkoholiga saab vaidlustamatult seostada suurt hulka surma- ja õnnetusjuhtumeid, samuti tabavad alkoholi liigtarvitajaid tõestatult mitmesugused haigused. Seega on alkoholi liigtarvitamine suur ühiskondlik kulu ja saamata tulu, mistõttu ükski poliitik ega muu avalik tegelane alkoholi kaitseks välja ei astu, kui mõni joodikuks ja „hälvikuks” märgistatav kirjahärra välja arvata.

Aga neid viimaseid tasakaalustavad ju avaliku enesepaljastuse raames ajutiselt Saulusest Pauluseks muutunud „haiged” (viimane täheke ses žanris on literaat Mihkel Kunnus). Lihtne on olla suur seal, kus avalikku opositsiooni ei ole.

Suurte najal suureks

Ka alkoholitööstus ei ole vähemasti Eestis suutnud oma tegevuse kaitsmiseks midagi nutikat seni välja mõelda. Majanduslikest argumentidest jääb väheseks, sest mida on väärt saamata maksutulu või hinnalised töökohad inimelude või peretragöödiate kõrval?

Karskuspoliitikute silmis terendab alkoholivaba Eesti, mille saavutamise nimel peetud heroilise heitluse järjepidevast ajaloost saab endale selga laenata Jaan Tõnissoni ja Villem Reimani mantli ning suurte najal suur näida.

Kalkuleeritud tehnilise võttena näib ka Ossinovski stiil lasta alkoholivastase võitluse raames perioodiliselt uudisena välja mingi ülemõõduline jaburus, et see siis meediakära lõpus suuremeelsuse ja ratsionaalsuse ilminguna tagasi võtta või eelnõust kaotada. Parem aga olgu see küüniline arvestus, sest teine võimalus – et minister teadmatusest-rumalusest lihtsalt tühja rabeleb (nagu hiljutine ambitsioonikas uitmõte sõita Eesti viinaostupiirangutega üle Euroopa põhivabadustest) – oleks ju veel hullem raiskamine.

Kokkuvõttes on minister kogu aeg tegijana meedias teemaga, mil pole avalikke kriitikuid, ja selle iseenesest ohutu ning kogu valitsemisala ulatuses siiski üsna marginaalse teema pidev päevakorral hoidmine varjutab kenasti kõik muud ja suuremad probleemid, mis lahendamatutena minister Ossinovski laual lebavad või sinna veel jõudnudki pole. Alkoholiteema polariseerib ja häbimärgistab, aga see lähenemisviis paistab olevat standardvõte praeguse valitsuse tööriistakastis. Vaikiv enamus publiku hulgas loetakse automaatselt oma pooldajateks ja nii ei tundugi tegijale endale, et ta vähemuse probleeme enamuse huvide, õiguste ja vabaduste või summaarse ühiskondliku kasu arvelt lahendaks.

Inimkonna suhe alkoholiga

Nagu ikka, on poliitilisest omakasust ajendatud tegevus lühinägelik ja omad vitsad võivad peksma hakata isegi lühema ajaga kui üks valimistsükkel. Sest omakasu kannustavad välkplaanid ei võta iial arvesse pikaajalisi evolutsioonilisi protsesse, mille hulka kahtlemata kuulub ka inimese aastatuhandeid väldanud suhe alkoholiga. Selles kontekstis ei ole alkohol puhas mürk ega tema tarbimine mingi kiirelt väljajuuritav pahe. Loogiline on arvata, et nii kaua vastu pidanud suhtest peab inimese kui liigi arengule ka mingisugune kasu olema tekkinud. Puhtdarvinistlikult vaadates peaks alkoholi kui mürgi tarvitajate tõug olema ammu karsklastega konkurentsis välja surnud. Aga ei ole. Järelikult on hoopis alkoholi mõistlikult tarvitajatel mingi konkurentsieelis ja et bioloogilise kohastumise kohta tõendeid pole, tuleb neid otsida sotsiaalsfäärist.

Oxfordi ülikooli evolutsioonipsühholoog Robin Dunbar on alkoholi sotsiaalse kasu teemaga aastaid tegelenud ning oma detsembris avaldatud artiklis „Mõõduka alkoholitarbimise funktsionaalne kasu” (http://link.springer.com/article/10.1007/s40750-016-0058-4) jõudnud järeldusele, et sotsiaalsel alkoholi kasutamisel võib olla lausa võrdväärne efekt teiste inimsuhtluse vormidega nagu naer, tants ja laul, mida inimesed kasutavad sotsiaalsete sidemete tugevdamiseks ja teenistuses. Dunbari uurimistulemused näitavad, et sotsiaalsetel joojatel (üksi joomine on kindlasti viga) on rohkem sõpru, kellelt saada emotsionaalset tuge, ning nad tunnevad end kohaliku kogukonnaga rohkem seotud ning usaldussuhtes olevat.

Seega, alkoholi tarbimise mõõdukate vormidega võitlemine võib ühtlasi tähendada võitlust kvaliteetsemate ja usalduslikumate inimsuhete ning suuremate sotsiaalsete turvavõrgustike arenguga. Rõhutan, see pole kindel, aga see võib nii olla ja enne poliitilise tasandi otsuste langetamist peavad need aspektid olema hoolikalt läbi uuritud ja kaalutud. Kas on? Kindlasti mitte.

Järelikult on valitsuse laual ebaküps ja poolik paber, mille jõustamine ei saagi viia eesmärgini (milleks saab olla ainult ühiskondliku heaolu ja igaühe individuaalse õnnetunde kasv). Järelikult ei tohiks ka otsust langetada enne, kui kahjude tabeli kõrvale pole panna kasude tabelit, kus oleks alkoholi liigtarvitamise tõttu purunenud suhete kõrval kirjas ka tänu mõõdukale joomisele üldse tekkinud ja arenenud suhted.

Ehk teisisõnu on valitsuse ees küsimus, millega ta kompenseerib ühiskonna tugeva enesekontrolliga enamusele sotsiaalset sidusust tekitava ja seega kasuliku endorfiinipäästiku, kui ta alkoholi ära võtab.