Sõjalisi liite ajendab looma ebakindlus. Riskide ja ohtude summa, mida loodetakse rajatava ühenduse abil ohjeldada või siis vähemalt muuta nende tõrjumise kulud mõistlikuks.
Nende liitude lagunemist hoiab aga tagasi veelgi suurem ebakindlus – et mis saab siis, kui ühendus ja /või selle haldamiseks loodud institutsioon toimimast lakkab?
Taolises, üksteisest lahutatavate ebakindluste olukorras, tuleb endale esitada kolm küsimust: kas senine mudel on toimunud, mis oleks alternatiivid ja kas olemasolevat instrumenti saab ümber disainida, vastamaks muutunud oludele?
Esiteks saab mõningaste mööndustega tõdeda, et NATO-nimeline kollektiivkaitseorgan on toiminud seni üsna hästi. Mitte ükski riik pole seni söandanud ühtegi NATO liiget sõjaliselt rünnata. Mööndused tulevad selles kohas, kui me hakkame rääkima liikmesriikide omavahelistest pingetest (nt Kreeka ja Türgi) või mittekonventsionaalsest rünnakust (nt küberrünnak või rünne mitteriikliku osalise poolt).
Teiseks – NATO toimimise suhtes võib loomulikult esitada küsimusi, kuid mis on alternatiivid? Parafraseerides tuntud ütlust demokraatia kohta – jah see pole täiuslik, kuid midagi paremat pole ka seni välja pakutud. Või olgu, Venemaa on paaril korral pakkunud ebamääraseid julgeolekugarantiisid (Jeltsin 1996) või uut julgeolekuarhitektuuri (Medvedev 2008), kuid need pole seni olnud usutavad. Vähemalt NATO idaservas ollakse Moskva pakkumiste suhtes ülimalt ettevaatlikud. Nagu öeldakse – kes kord on kõrvetada saanud, see puhub ka külma vee peale.
Kolmandaks – praeguse instrumendi ümberdisainimine vastavalt muutunud oludele? Jah see on ilmselgelt vajalik ning töö selle nimel ka käib. Olgu näiteks kasvõi küberkaitsekeskuse avamine Tallinnas, strateegilise kommunikatsiooni keskuse rajamine Riiga või planeeritav hübriidohtudega tegelev oivakeskus Helsinkis.