Tuul Sepp: Ameerikale kulub kliimapaanika ära

Tuul Sepp Foto: Erakogu

Järeldoktorantuur USA ülikoolis võimaldab mul lähedalt vaadelda ameerika teadlaste reaktsioone uuele presidendile. Paljude jaoks neist on suurimaks mureks seoses Trumpi ametissesaamisega mõju kliimale, kirjutab kolumnist Tuul Sepp.

Olen varem kirjutanud, et minu meelest on kliimapaanika kohati ülepaisutatud. Keskkonna kaitsmine inimmõjude eest on kahtlemata hädavajalik, kuid kas selle jaoks on vaja sisendada inimestele, et me kohe upume või, vastupidi, kõrbestume, ja mattume miljonite kliimapagulaste tulva alla? Kas selle jaoks on vaja piirata teaduslikku sõnavabadust, suunata teadusraha suurte jõgedena kliimauurimisse ja korraldada hiiglaslikke ja kulukaid kliimakonverentse? Kui palju kliimamuutuste vastu võitlemise tegevustest omab tõelist sisu ning pole vaid rohehaip, keskkonnasõbralikkuse sildi all sama vana loodust kahjustava äri ajamine?

Siiani on mulle tundunud, et terve mõistusega inimeste jaoks on niigi arusaadav, et keskkonda tasub hoida, ja mida vähem meie energiatarbimine ja prügimajandus keskkonda mõjutab, seda parem see Maa tulevikule on. Kuid Ameerikas elamine on mõnevõrra avanud mu silmi ka vastupidise vaatepunkti kohta.

Ameerika on midagi hoopis muud kui Eesti...

Mis on siin teisiti kui Eestis? Paar näidet. Kõigepealt kasutavad autod tohutult palju rohkem kütust ning kütusetarbimine ei ole auto ostmisel kunagi teema. Eestis autot ostes on kütusetarbimine esimene asi, mida vaadata, ning see on suurte numbritega automüügikuulutustel kirjas. Kuna sõidan ise siin igapäevaselt eurooplase, VW Passatiga, ei erine mu kütusetarbimine kuigi palju varasemast (kui päris aus olla, siis Eestis sõitsin hübriidse surugaasiautoga (CNG), mis veelgi vähem kütust tarbis).

Kui aga istun laboriauto rooli, milleks on 2000. algusest pärit Fordi maastur, saan erinevusest aru. Vaid kahe tiiruga välitööde alale, linnalähedasse kõrbesse, on bensiinipaak tühi. Muidugi ei ole see siin teema. Bensiin on odav ning paagi täitmine on paljude jaoks igapäevane tegevus. Lisaks saab samal ajal osta bensujaamast limonaadi ja muud kraami ja niimoodi jooksvalt majandust edendada.

Teine suur erinevus on prügimajandus. Kui Eestis tundus juba täiesti loomulik viia pakendid pakendikonteinerisse ning pudelid taaraautomaati, siis siin ei ole sorteerimisvõimalusi loodud isegi enamiku suurte korterelamute juurde. Kõik läheb ühte suurde konteinerisse. Ameerika on suur riik, asustamata paikadest, kuhu prügi maha matta, siin niipea puudust ei tule.

Ameerika laiem üldsus tundub eelkõige lähtuvat omakasust, mistõttu ka Trumpi hüüdlause «America first!» nii paljusid kõnetab. Kui kogu ülejäänud arenenud maailm on jõudnud etappi, kus keskkonnahoidmine on majanduskasvu kõrval võrreldava mõjukusega argument, siis USA on kummaline erand, seistes võimsa majanduse kõrval keskkonnaalases arengus ikka veel samas kohas, kus aastakümneid tagasi. Ameerika tuleb esimesena, isegi eespool meie koduplaneedi tervist.

Seega on ehk just ameeriklaste jaoks vaja kliimamuutustesse teatava paanikaga suhtuda. Kui kliimapaanika on loosung, mille alla inimesi keskkonnasõbralikumalt tegutsema koondada õnnestub, siis võib eesmärk abinõu pühitseda. Mul on ainult kahju, et sama efektiivselt ei tööta ehk teaduslikult täpsemad loosungid, nagu «ökosüsteemide tasakaalu hoidmine» või «inimtegevuse mõju vähendamine keskkonnale». Aga meie, eestlased, saame ju aru, et just neid asju me kliimamuutuste vastu võideldes tegelikult teeme, eks ole?