Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Juhtkiri: unustatud eetika

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Pärnu haigla. | FOTO: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

Riigihanked ja konkursid ametikohtade täitmiseks peaksid olema avalikud, läbipaistvad ning võrdsete tingimustega võimalikele osalistele. Hange või konkurss, mis on küll täiesti kooskõlas kehtivate õigusaktidega, ei pruugi siiski olla samavõrd eetiline ning kujundab nii ühiskonnas hoiakuid, mida me tegelikult näha ei taha.

Postimees kirjutas kolmapäeval, kuidas Pärnu haiglas korraldatud konkursiga sai juhatuse liikmeks Jan Põlluste ning kuidas käisid raviasutuse juhtkonna autohanked. Avalik konkurss korraldati nii, et avalikkus sellest suurt ei teadnud, ühtlasi jäi varjule Põlluste seos pankrotti läinud kiirlaenuäriga. Autohanke tingimused aga koostas juhatuse liige ise ja need viitavad suunatud pakkumise ootusele.

Neid lugusid ühendab traagelniidina asjaolu, et juhatus paistab kontrollivat nõukogu, mitte vastupidi, nagu olema peaks. Kuidas saab sellisel juhul üldse toimida normaalne järelevalve? Pärnu linn oma kommentaarides lükkab palli ikka haigla nõukogule. Nõukogu esimehe Enn Raadiku senised lakoonilised vastused pärinevad aga justkui mõnest JOKK-lahenduste käsiraamatust või Sir Humphrey retoorikast telesarjast «Jah, härra minister!». Kvalifitseerus nii tulevane juhatuse liige («Lugu on lõppenud ja kellelegi ei ole mingeid süüdistusi esitatud.») kui ka auto («Ma arvan, et ohutust peab järgima.»).

Kulme paneb kergitama nõukogu esimehe jutt, nagu oleks tänapäevast turvalist ametiautot liisides valik 46 000 eurot maksva elektrilise kärukonksuga (!) Volkswageni või Zaporožetsi vahel. Hämmastavalt palju sõiduautosid pandi seega ühele pulgale kolmkümmend aastat tagasi toodetud Nõukogude autotööstuse tehnikaimega.

Küsimus pole ju selles, nagu peaks ettevõtja mõne äri krahhi elu lõpuni häbenema või suure asutuse juht sõitma autoga, mille salong soojaks ei lähe või millega võib teele jääda. Häda on selles, et avalik ruum on täis halbu eeskujusid. JOKK-lahendustega lokkab poliitiline kultuuritus ning avalikus sektoris ei käivitu seesmisi jõude, mis sellistel juhtudel korrale kutsuksid.

Hiljuti taunis Postimees korruptsiooni käsitlevas juhtkirjas avalikke organisatsioone, näiteks erakondi, kes ei kiirusta oma ridades enesepuhastust tegema isegi siis, kui organisatsiooni liige on saanud kriminaalkaristuse. Tegelikult tuleks reageerida juba süüdistuse puhul, vähemasti avaliku hukkamõistuga.

Kui eneseregulatsioon ei toimi, süvenevadki käitumisnormid ja väärtushinnangud, mis panevad (kahtlemata vajalikku) juriidilist korrektsust ära kasutama. Ainult paragrahviväänamine ei loo aga õigusriiki. Eetilisi printsiipe tuimalt jalge alla tallates me paremat ühiskonda ei ehita.

Tagasi üles